Europarlamendi saadik Marju Lauristin ütles, et kui ta tahab tegelikult puhata, siis võtab õhtul krimka kätte ja hommikuks on see läbi loetud.
Põhjuse Põltsamaa raamatukogus peetud salongiõhtu külaliseks just Marju Lauristin kutsuda andis tema elulooraamat “Marjustini sajand”, mis jõudis lugejate ette möödunud aasta detsembris.
Lauristin ütles, et kutse Põltsamaale, oma raamatust ja mõtetest rääkima tulla, oli tema jaoks väga oluline. Teda seob Põltsamaaga tema vanavanaonu, vanavanaema vanem vend, kes oli Põltsamaal tegutsenud Aleksandrikooli esimene juhataja. Ajakirjandusõppejõuna toonitas Marju Lauristin põltsamaalaste jaoks olulist fakti, et Põltsamaa on Eesti ajakirjanduse häll, kus ilmus esimene eestikeelne trükiväljaanne. Laurstini hinnangul on Põltsamaal ajalooliselt tähtis roll ka väga olulise tööstuskeskusena.
“Marjustini sajand” valmis kolme naise koostöös
Oma raamatu saamisloost rääkides tõdes Marju Lauristin, et tegelikult pole ta just kuigi hea kirjutaja, vaid hoopis hea rääkimisoskusega inimene. Lauristini antud hinnangule annab kaalu tõsiasi, et ajakirjanikuna tegi ta raadio-, mitte lehetööd.
Kogu tema täiskasvanuelu on olnud täis rääkimist. Eurosaadiku tööle lisaks tegutseb ta osalise koormusega õppejõuna, kellel tuleb samuti väga palju rääkida. Ta ei pea kuulajate ees esinedes teksti paberilt või monitorilt maha lugema, vaid ta saab ilma ette kirjutatud tekstita suurepäraselt hakkama. “Kui ma oleksin pidanud üksi niisuguse mahuka raamatu kirjutamisega hakkama saama, siis oleksin pidanud vaatama sügavalt iseendasse, minema kuhugi nunnakongi ja olema üksinda nelja seina vahel, vee ja leiva peal. Siis ehk oleksin suutnud seda teha,” arutles ta naljatades raamatu kirjutamise üle. Artikleid on ta palju kirjutanud, aga ka see võtab palju aega ning paari tunniga ta artiklit valmis ei saa. Enne üleandmist teeb ta artiklitesse rohkelt muudatusi ja kirjutab neid sageli mitmel korral ümber.
Õnneks on Marju Lauristinil palju ajakirjanikest sõpru, kes talle raamatu koostamisel ja kirjutamisel appi tulid. Ta palus endale appi oma endise õpilase Margot Visnapi, kes Marju Lauristini salvestatud jutu üles kirjutas, mida nad siis koos toimetasid ning lugemiskõlbulikuks seadsid. Seejärel jäi raamatu tegemise idee mõneks ajaks soiku. Marju Lauristin oli juba europarlamendi saadik ning töö kõrvalt polnud raamatuga tegelemine kuigi lihtne. Juhtus nii, et tema poole pöördus Ene Hion, kellelt olevat päritud, kas ta oleks valmis Marju Lauristinist raamatu kirjutama. Ene oli olnud Marju Lauristinile ajakirjandustudengina praktika juhendaja ja nad tundsid teineteist üsna hästi. Et, väike osa raamatusse sobivat materjali oli juba Margot Visnapiga valmis kirjutatud, tegi Lauristin ettepaneku võtta raamatu kokkukirjutamine ette kolmekesi. Nii läkski. “Heade sõpradena saime me enam-vähem ühtemoodi aru sellest, missugune võiks olla raamatusse sobilik tekst. Osa minu poolt jutustatud teemasid algatasid Ene Hion ja Margot Visnap, osa rääkisin omal algatusel juurde. Kui kogu materjal paberile oli saanud, sõelusime välja selle osa, mis raamatu jaoks kõlbulik võiks olla,” kirjeldas Marju Lauristin raamatu valmimise protsessi.
Raamatu kokkuseadmisel tuli kolmel selles protsessis osalenul erinevaid kirjutamise stiile ühtlustada. Stiilide erinevus tuli hästi esile Margot Visnapi kui kirjutava ajakirjaniku ja Ene Hioni kui rääkiva ajakirjaniku tekstides.
Raamatu kujundajaks kutsusid nad Peeter Lauritsa, kes on Lauristini hinnangul Eesti üks parimaid fotokunstnikke. Töö kestis läbi kahe aasta, sellega seotud seltskond kogunes paaril korral kuus päris mitmeks tunniks omavahel arutlema ja diskuteerima.
Väga tõsiseid diskussioone põhjustas ka raamatu pealkiri, mille üle vaieldi kuni viimase hetkeni, kus pakuti välja nii rohkem kui vähem kirjanduslikke variante. Marju Lauristini nägemusel võinuks pealikrjaks olla “Üle tumeda vee”. “Inimese elu ongi nagu paadiga üle tumeda vee sõitmine,” selgitas ta. Selle peale teatas tema endine ajakirjandustudeng Tiina Kaalep, et selline on ühe luulekogu pealkiri. Ka sõna elavik lipsas Marju Lauristini peast läbi. Elavikuks nimetab ta hetke, milles me praegu elame ja kus kohtuvad minevik, olevik ja tulevik.
Liisk pealkirja osas langes alles siis, kui piltlikult öeldes trükimasin juba käima oli pandud. Majustiniks on hüütud Marju Lauristini juba koolpõlvest alates ja see hüüdnimi on teda saatnud nii ülikoolis õppides kui hiljem õppejõuna töötades. Koolivihikutele ja ülikooli konspektidele kirjutas ta peale nime Marjustin. See nimi kajastab hästi tema elupõlist võitlust Lauristini nimega. Marjustinile lisatud sajandi all peab Marju Lauristin silmas 20. sajandit, mida ta peab oma sajandiks. Mine tea, ehk oleks raamatu ilmumine käesoleva aasta sisse lükkunud, kuid kirjastuse sooviks oli, et see näeks trükivalgust enne möödunud aasta jõulupühi.
Üle kõige armastas palju lugeda
Pöördudes tagasi oma lapsepõlve meenutas Marju Lauristin kuidas ta üle kõige lugeda armastas. Vanemad hakkasid talle tegema üha rohkem etteheiteid selle kohta, miks ta aina loeb ja õue mängima ei lähe. Ta peitis parasjagu pooleli olnud raamatuid küll laua, küll teki alla, kuid lugemishuvi püsis jätkuvalt suur.
Vaatamata sellele, et on tiitli poolest juba vanavanaema, püüab ta ajaga kaasa käia ning kannab nüüd üsna mahukat raamatukogu endaga kaasas tänapäevases, lugeriks nimetatavas, seadeldises. Lisaks juturaamatutele mahuvad lugerisse ka europarlamendi saadiku tegevuseks vajalikud ja teaduslikud materjalid jmt.
Keskkoolipäevil käis Lauristin vahel oma hea sõbrannaga Tallinna vanalinnas jalutamas, tundide viisi üksteisele loetud raamatutest lugusid jutustades ja sealt saadud mõtete üle fantaseerides. Küsimusele kas Marju Lauristin üldse paberi peale on kirjutanud vastas ta, et arvutiajastul enam peaaegu mitte, aga varem otse loomulikult ja palju.
“Marjustini sajand” valmis mõistagi juba arvuti abil ja on ka digitaalsel kujul olemas. Sõna “sajand” on Marju Lauristini jaoks pealkirjas väga oluline, sest tema meelest on 21. sajand alanud vormiliselt ja matemaatiliselt, kuid mitte veel sisuliselt. Alanud sajandit hakkavad europarlamentääri sõnul kujundama alles sellel sajandil sündinud ja sündivad lapsed.
Oma lapsepõlvest mäletab ta,et tema ema sõpruskonna moodustasid n-ö põrandaalused inimesed. Alma Vaarmani suust kuulis Marju Lauristin arvamust, et Kremlis ei tegutse mingid kommunistid, vaid ‒ seal pesitsevad fašistid. Lauristin meenutas seika kooliajast kui nende klassi noorte käest kukkus oktoobrirevolutsiooni demonstratsiooni ajal maha lipp, mis paaradi käigus jalge alla tallati. Klassiorganisaatorina kutsuti ta selle eest “vaibale”, õppealajuhataja ja direktor lausa karjusid tema peale ja teatasid, et Lauristin, kes peaks olema kõikidele teistele eeskujuks olema, osutus hoopis teistsuguseks.
Lauristini sõnul ilmnes Tallinna 7. keskkoolis, kus ta õppis, väga selge lõhe nii õpetajaskonna kui õpilaste hulgas selles, et umbes pooled õpetajatest ja õpilastest läksid kaasa n-ö ametliku liiniga ja uskusid tollasesse riigikorda ning teine pool oli risti vastupidisel arvamusel. Taas meenutas ta oma ajalooõpetajat, kes ütles enam-vähem nii, et seda jama, mis õpilased pärast talle rääkima peavad, lugegu nad raamatust ise, seda tema neile rääkima ei hakka. Marjustini nimigi sai just sel ajal kui ta valis “Lauristiniks mitte olemiseˮ.
Külaline lausus, et inimese edasised vaated elule määrab suures osas ära tema lapsepõlv ja kodu. Tema pärines kodust, kus oli palju raamatuid ja ka tema koolikaaslased olid suure lugemusega, nendest mitmed on praegu avalikkusele hästi tuntud inimesed. Õpetades ajakirjandustudengitele sissejuhatust meediasse, laseb ta neil kõigepealt vestelda oma vanemate ja vanavanematega ajast, mil nemad olid 18-19aastased noored. Ta palub tudegitel uurida, milliseid raamatuid nende vanemate ja vanavanemate noorusajal loeti, millest räägiti, milliseid väärtusi tähtsustati jne. Oli sellistest kodudest pärit tudengeid, kus vanemad ja vanavanemad laste ning lastelastega avameelselt kõigest rääkisid. Samas oli ka neid kodusid, kus noored alles tudengina said teada asjadest, millest neil varem polnud aimugi.
Tulevikus antakse haridust läbi sidevahendite
Küsimusele selle kohta, milline võiks olla Marju Lauristini nägemusel tuleviku kool, lausus ta, et tuleviku hariduse andmine hakkab toimima suures osas läbi virtuaalsete sidevahendite ja praktilise tegevuse. Näiteks võib õpilane raamatute, fotode, artiklite, kellegi räägitud juttude kokku panna oma nägemuse ajaloost. Õpetajaga siis lihtsalt arutletakse erinevate nägemuste üle. Ta usub, et tulevikukoolis hakkab õppetöö toimima rohkem debati vormis.
Europarlamenäärist vanaema ja vanavanaema kinnitas, et lapsed on sellisteks aruteludeks väga avatud ja võimelised debateerima. Ta on oma lastelaste ja lastelastelaste puhul märganud, et tänapäeva väga informeeritud lastel on tihti koolitundides igav. Hoopis vilkam arutelu erinevatel teemadel käib kooliväliselt koolikaaslaste ja sõprade ringis. Kaaslaste ja sõprade ringis arutatavad teemad aga peaksid ka koolitundidesse jõudma.
Tema kõige noorem lapselaps on väga pühendunud arvutiinimene, kes on õppinud kunstiklassis ja tegeleb arvutikunstiga. Viimases klassis asus ta õppima õhtukooli, sest tegeleb hiliste õhtu- ja öötundideni välja arvutikunstiga ega taha hommikul kella kaheksaks kooli minna. Marju Lauristin peab seda õigeks otsuseks, sest kui selline ajakava tema lapselapsele sobib, siis miks mitte nii oma aega ja tegevust planeerida. Eurosaadik usub, et selline koolikorraldus muudab ka õpetajad loomingulises mõttes ja oma tegevuse planeerimises vabamaks.
Samas lisas ta, et edaspidi piisab üldhariduskoolis kaheksast-üheksast õppeaastast, mille läbimise järel võib noor juba ülikooli õppima asuda. Lauristin tõi näiteks, et mõnes Kesk-Euroopa riigis hakkavad lapsed õppima juba kolmeaastaselt. Tema hinnangul läheb meie koolikorralduse süsteemi tõttu praegu suur osa laste potentsiaalist lihtsalt kaduma. “Minu kõige suuremaks mureks on, et arvutiajastu ja raamatuajastu inimeste vahel ei tekiks ületamatult suurt lõhet,” mõtiskles eurosaadik. Lauristini sõnul peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas tuua tänane kahe- või ka kolme- või veel enamakeelsed ning “arvutikeelsed” noored “raamatukeelsete” inimeste maailma, et ka nemad oskaksid väärtustada eesti keelt, kultuuri ja tavasid ning hoida oma rahvusriiki. Oma arvutifännist lapselapsel soovitas ta muude tema loodud arvutimängudele lisaks teha ka arvutimängu “Kalevipojast”. Samuti võiksid tänapäeva lapsed lisaks “Kevade” lugemisele teha sellest näiteks omaloomingulise video.
Laulupidude eeskuju kandus laulvasse revolutsiooni
Arutelus Marju Lauristiniga tõstatus küsimus, kust jookseb piir rahvusluse ja natsionalismi vahel. Külaline ütles, et europarlamendis peavad nad koos lätlaste, leedukate ja poolakatega seda teemat ikka ja jälle seletama, mida tähendab meie jaoks rahvuslus, sest mitte igal pool Euroopas ei saada sellest ühtmoodi aru. Meil, eestlastel, on eriline anne lahendada olukordi vägivallata ja rahulikult läbi laulmise. Seetõttu on seda teemat teiste Euroopa riikide esindajatele hea selgitada meie laulupidude abil. Selle teemaga seoses meenutas Lauristin interrindelaste tormijooksu Toompeale 1990. aasta 15. mail, kui interrindelased punaste lippude lehvides ning autot kasutades Toompea lossiplatsile pressisid. Sellele järgnesid tollase peaministri Edgar Savisaare raadioüleskutse omadele. Ülevalt rõdult seda tulemist jälginud Marju Lauristin meenutas, kuidas meie inimesed vaikselt ja märkamatult lossiplatsile hakkasid sisenema justkui vesi läbi liiva. Jõudnud välja platsi ette serva tõstsid nad üles sinimustvalged lipud. Seejärel hakkasid nad interrinde tegelasi platsilt tagasi suruma, asudes jõuga tagasi lükkama ka platsile sõitnud veoautot.
Marju Lauristini sõnul oli see äärmiselt pingeline hetk, sest ühe või teise poole enesevalitsuse katkedes oleks võinud kähmluseks minna, veri voolama hakata ning see pilt oleks kohe ka maailma meediakanalitesse jõudnud, mis oleks näidanud meid maailmale vägivaldse rahvana ja paljud meie sõbrad maailmas oleksid meile selja pööranud. Kõik rõdule kogunenud naised lugesid sealt meestele peale sõnu: “Mehed tasa, mehed rahulikult, rahulikult, rahulikult!” Marju Lauristin läks rõdult alla, astus läbi väikese ukse lossiplatsile ja nägi kuidas mehed rusikasse tõmbunud käsi seljal hoides ning rinnaga autot lükates veokit lossiplatsilt tagasi surusid. Siinkohal tõmbas külaline taas paralleeli laulupidudega, kus suures rahvamassis kõik üksteisega arvestama peavad, kus lauljad üksteise häält kuulevad ja tajuvad, et nad on tilluke osake ühest harmooniast. Just selline laulupeo kultuur ja distsipliin, üksteisega arvestamine ja dirigendile allumine toodi üle ka laulva revolutsiooni võitlusse ja tuli eriti selgelt esile äärmiselt äreval hetkel Toompea lossiplatsil 1990. aasta maikuus.
Usu üle ei saa otsustada kultuurilist tausta tundmata
Usuküsimusest rääkides lausus külaline, et meis, eestlastes, elab protestantlik vaim. Protestantlik usk ei tähenda seda, et me käime regulaarselt kirikus ja palvetame, vaid meie usk peitub töö tegemises. Lauristini sõnul peame me tööd pühaks tegevuseks. Töö tegemise kaudu tunnetame, kas meie elu on õnnistatud või mitte. Kui meie jaoks on mõistetav selline nähtus nagu säästlikkus, siis Euroopas on praegusel hetkel säästlikkus lausa sõimusõnaks saanud, eriti lõunapoolsetes riikides, kus säästlikkusesse ja kärpepoliitikasse suhtutakse kui tohutusse ebaõiglusesse ja ülekohtusse.
Põhjamaalastena ei arva me, et inimene on looduse kroon, vaid me peame ennast osakeseks loodusest. Lauristini sõnul on selline arusaamine meie kohast maailmas kaasa tulnud talupojatarkusega. Vaatamata sellele, et tihti olid talupojad kirikhärraga üsna teravas vastuolus. Meie kultuuriruumis on selline tunnetus väga sügavalt sees.
Arutledes islami üle avaldas üks kohal olnud proua arvamust, et islamiusk ajab talle hirmu nahka. Marju Lauristini sõnul tekitab islam meile hirmu seetõttu, et me tegelikult ei tunne islamit kui kultuuriruumi. Rääkides inimestega, kes islami kultuuriruumi põhjalikult tunnevad, eksisteerivad islamiusu puhul paljud samad väärtused mis kristliku kultuuriruumi puhul: puhtus, üksteisest lugupidamine, külalislahkus jne. Need väärtused pole kuidagi seotud sõjapidamise ja vägivallaga.
Kui suunata pilk kaugemale ajalukku, siis on ka kristlus olnud väga verine usk. Euroopa Liitki loodi eelkõige eesmärgil, et kristlased omavahel ei sõdiks. Lauristin pakkus, et meie koolides tuleks hakata õpetama oluliselt rohkem usundiõpetust. Tartu Treffneri gümnaasiumi usundiõpetuse õpetaja Toomas Jürgenstein on öelnud, et uskude üle ei saa otsustada vägivalla ilmingute põhjal, ilma nende uskude väärtus- ja kultuuripõhja tundmata. Nii võiks ka kristluse üle otsustada ainult kunagiste ususõdade põhjal ja öelda, et kristlus on vägivaldne usk. Ühelt poolt on lääne kultuuriruumis osutunud vahepealne usust vabanemise periood positiivseks. Samas on see vabanemine läinud üle selle piiri, mis muutub meie kultuuriruumile ohtlikuks, kus ei osata enam olla tänulikud ja alandlikud ega osata hinnata enam ka töö tegelikku tähtsust.
Marju Lauristin toonitas, et kultuuriruumi väärtuslikule alusele on usk väga oluline. Islamimaades kihutatakse noori lääne vastu üles jutustades neile sellest, et lääs on kaotanud usust tuleneva väärtuspõhja, et lääs on patune ja ainult materiaalsust ning raha väärtustav ühiskond ja seetõttu tuleb läänlasi hävitada.
Lauristini hinnangul on täiesti tundmatu meile ka Hiina kultuuriruum. Praegune kommunistlik valitsemine on vaid õhuke kirme, mis selle hiidriigi 5000 aastase tegeliku kultuuriruumi pinda katab. Tõsist avastamist väärib ka Jaapani kultuuriruum ja jaapanlaste suhe loodusega.
Eurosaadiku igapäevatöö inimesi ei köida
Kohtumisel Marju Lauristiniga ei saanud mööda minna ka Brexiti teemast. Lauristini sõnul kuulub europarlamendi sotsiaaldemokraatlikku saadikurühma palju Suurbritannia saadikuid, kes brexiti üle väga õnnetud on. Kui britid räägivad keerulistel teemadel, suudavad need väga intelligentselt lahti mõtestada. Britid on oma europarlamendi liikmetest kolleegidel palunud neid piltilikult öeldes europarlamendist enne mitte välja visata, kui nende jaoks viimane hetk kätte on jõudnud. Praegu panustavad Suurbritannia saadikud ikka veel täiel määral EL-i arendamisse. Samas tõdemus kehtib inglasest EL-i julgeolekuvoliniku kohta, kes on täielikult pühendunud terrorismivastasele võitlusle. Paljud Suurbritannias käinud inimesed on aru saanud, et brexit on arvestatava osa inglaste jaoks väga valus teema. Lauristini sõnul pole brexit mitte niivõrd suur õnnetus Suurbritannia jaoks, mis tuleb sellega toime. Hoopis suurem õnnetus on brexit Euroopa Liidu jaoks. Tulevane Euroopa Liit saab paljuski olema Saksamaa-keskne Euroopa Liit.
Põltsamaad külastanud eurosaadik lubas, et kõik kuus Eesti saadikut, nende seas Yana Toom, teevad oma tööd täie pühendumuse ja missioonitundega ning püüavad rääkida enda tegevusest meedia vahendusel nii palju kui suudavad. Eriliselt kiitis Lauristin meie raadioajakirjanikke, kes on päris mitmeid ümarlaua vestlusringe korraldanud. Samas tõdes ta, et Euroopa Liidu igapäevased teemad inimesi eriti ei huvita. Nii pole see ainult Eestis, vaid kõigis EL-i liikmesriikides.
Lauristini sõnul oli tema üks seniseid põhitegevusi andmekaitse direktiivi väljatöötamine, nüüd tegeleb ta digitaalse materjali kättesaadavust puudutava teemaga. Nende direktiivide sisuline lahtiseletamine ei paku kellelegi huvi. Ammugi veel teades, et peale otsuse vastuvõtmist jõustuvad need direktiivid alles kahe aasta pärast. Lauristin toonitas, et EL-i seadusandlus on äärmiselt keeruline, sest selle koostamisel tuleb arvestada kõikide liikmesriikide eripäraga. Ja aeglane, sest seaduste vastuvõtmine eeldab kõikide liikmesriikide heakskiitu. Ajakirjanduse jaoks on sellised teemad ebahuvitavad. Lauristini sõnul pakub meediale pigem huvi kõmu.
Vähene informeeritus europarlamendi saadikute tööst tekitab inimestes arvamuse, et ega need saadikud seal europarlamendis ju millegi tõsisega ei tegelegi. Marju Lauristinile töövarjuks olnud Eesti ajakirjanik, saanud ülevaate tema tööpäevast, oli siiralt imestunud, kui tihe ja tegevust täis ning põnev on tegelikult eurosaadiku töö. Marju Lauristin lubas, et teeb seda tööd täieliku pühendumusega ning Eesti riigi hea käekäigu nimel.
TOOMAS REINPÕLD
