(Järg 4. märtsil ilmunud osale)
Kui sõjakool oli Tondile kolitud, sai see uue ülema: sellele kohale määrati major Marder, kes oli tuntud hea organisaatorina, aga ka karmi ja distsipliini nõudva ohvitserina. Kooli eelmine ülem kolonel Simon oli määratud kaitseministri vanemaks käsundusohvitseriks. Algul oli kadettidel kahju, et iseloomu poolest meeldiv kolonel Simon ära läks, ent peatselt pärast ülema vahetumist hakkasid koolis toimuma mitmed positiivsed muutused. Näiteks muretseti uued sööginõud, nii et kadetid ei pidanud enam kohvi jooma suvalistest kopsikutest ja konservipurkidest. Ka toitlustamine paranes.
“Aja jooksul hakkasime major Marderist väga lugu pidama, sest ehkki ta oli kuri ja huumorita, oli ta äärmiselt õiglane, kes oma suure pere eest eeskujulikult hoolt kandis. Tal oli ainult üks harjumus, mis meid algul võõrastas ja teatud määral meile isegi nalja tegi. Ta rääkis veidi pudikeelega ja pani peaaegu iga oma lühikese sõjameheliku lause lõpupunktiks: “äh!” Nii siis, kui ta meile kõnet algas, kõlas see umbes järgmiselt: “Härrad kadetid ‒ äh! Kui mind Sõjakooli ülemaks määrati, võtsin selle teate suure rahuldustundega vastu, äh… jne.” Loomulikult sai ta ka seetõttu omale hüüdnimeks “Äh!””
Kadettide kooliaja sisse jäi ka 1920. aasta jaanipäev. Theodor Luts ja tema kolm õpingukaaslast said ülesande ette valmistada jaanituli. Koolist antud käsu kohaselt pidid nad valima välja pargi kõige kõrgemas kohas kasvava kõige kõrgema kuuse ning kinnitama selle latva tõrvatünni.
“Vahepeal olid ka meie daamid saabunud ja kui siis jaanitule süütasime, tütarlapsed seda imetlesid ja meie töögrupile ja sõjakoolile hurraa hüüti, oli unustatud kõik nähtud vaev.
Uhkustundega rinnus seisime tule juures, mis pärastistes aastates Võidutuleks kujunes ja mälestasime võitu Landesvehri üle, kui ka teisi võidetuid lahinguid, mis meile vabaduse andsid,” meenutab Theodor Luts. “Orkestri saabumisega algas kooli söögisaalis tants. Selle põrand oli karedast tsemendist ja kadettide rautatud saabaste tallad lõid sõna tõsises mõttes sädemeid, kui paarid kolmveerand-taktis sellel keerlesid. (…) Loomulikult ei puudunud nüüd ka tantsukavast masurka, mida mina juhatasin. Kui seda tantsiti, raksus põrand kadettide saabaste all, saadetud kannuste klirinast. Pidu kestis päikese tõusuni ja tütarlaste läbitantsitud kingatallad tunnistasid sellest ‒ et see oli alles pidu.”
Isehakanud lipnikud
Sõjakooli kursus pidi mäletatavasti kestma ühe aasta ja kadetid pidid kooli lõpetamisel saama lipniku aukraadi. Novembris, kui kooli astumisest ühes tagavarapataljonis viibitud ajaga aasta täis sai, polnud aga kadettide lipnikuks ülendamisest veel kihku ega kahku kuulda. Meestel polnud iseenesest midagi selle vastu, et neile auastme omistamine viibib, õpingud edasi kestavad ja neid targemaks tahetakse teha, ent ühel õhtul käis keegi naljatamisi välja mõtte, et vähemasti isekeskis võiksid kadetid üksteist “härra lipnikuks” tituleerima hakata.
“Selle üle naerdi ja leiti, et niisugusel juhusel peaksime endid ka ise ohvitserideks ülendama ja vastava paraadi ära pidama. Nii veider ja absurdne kui see idee ka oli, leidis ta vaimustatud poolehoidu ja arvati, et kust seda nalja ikka saab, kui seda ise ei tee,” jutustab Luts.
Sõjakooli ülemat pidi paraadil kehastama kadett Ilves, kes major Marderit võrratult imiteerida oskas, sõjaministriks pidi hakkama kadett Böckler, kes välimuselt kindral Tõnissoniga sarnanes jne. Ka Theodor Luts valiti libaparaadi korraldustoimkonda.
Nagu roo poomise rituaal, nii algas ka kadettide lipnikeks “ülendamine” keskööl.
“Täpselt kümme minutit enne 12-t tõusime voodidest kui üks mees ja riietusime paraadiks. Mundriks oli ette nähtud ülemisele kehaosale ‒ soe särk, üleõla rihma ja mõõgaga, kuna alumisele ‒ ainult säärega saapad kannustega,” kirjeldab Luts.
Kui rivi liikuma hakkas, lauldi “orkestri” ehk siis tegelikult lõõtspilli saatel Theodori poolt kiiruga kokkuklopsitud värsse: “Mööda läinud kaksteist kuud,/ poisid, mis teil vaja veel on muud:/ et saada lipniku aukraadi/ peab selleks pidama paraadi.” (See polnud Theodoril, muuseas, kaugeltki esimene kord mõne sõjakooli ürituse tarvis vemmalvärsse või laulusõnu luua.) Rongkäik kulges läbi jalaväe kadettide magamisruumi, kus voodite alla põlevaid ja pauguga lõhkevaid püssirohu-“makarone” pilluti. Seejärel marsiti teiselt poolt trepist alla hoovi peale ja rivistati end seal üles.
“Pean ütlema, see pilt oli tõesti uhke ja müstiline, kui ööpimeduses ainult kahe küünla valgusel, enam kui 40 paljassäärelist kadetti seisid. Oli küllalt külm, kuid seda keegi meist ei tundnud,” meenutab Theodor Luts.
Saabastes voodisse
Kõigepealt saabus sõjakooli ülem kadett Ilvese kehastudes ja pidas kõne, mida ta major Marderi moodi rohkete “äh”-idega “kaunistas”. Ta tuletas kadettidele meelde, et on neid kasvatanud kui kana pardipoegi ja pidanud järvekaldal kaagutama, et oma hoolealuseid vaos ja õigel teel hoida.
“Distsipliini olen nõudnud ja karistust jaganud ohtralt, sest see on kasvatuses väga tähtis tegur. See on sama tarvilik ja tähtis, kui vesi lillekesele ja sool lihale, mis muidu hukka läheks, äh! Ja nüüd kui te laiali valgute oma väeosadesse, usun ja loodan, et te mind ei unusta, vaid meeles peate ja meelde tuletate, kui oma head ja armast isa, äh!” lõpetas kadett Ilves.
Siis tuli “kindral Tõnisson”, tervitas ja pidas umbes järgmise sisuga kõne: “Härrad kadetid! Nagu te ise seda kõige paremini teate, oleme meie kõik selleks teinud, et teid headeks ohvitserideks kasvatada, aga see on osutunud lootusetuks. Ja seepärast laseme teid täna koolist välja ‒ lipnikutena. Ja nüüd ma küsin teilt: mis on see, mida te siin selle aja jooksul olete õppinud? Ma pidin ise kogema, et isegi rihma, vöörihma ei oska te kõvasti oma kõhu ümber tõmmata ja selles ma veendusin, kui inspektsioonil käies mu sõrmed sinna vahele mahtusid. ‒ Kärbselaipasid olid kõik kohad täis, aga eriti just köök, kus neid oli rohkem kui toitu. (…) Nagu kooli ülemalt olen kuulnud, ei ole ka teoreetilistest klassiõppustest mingit kasu olnud. Te olete vaid omi püksitagumikke koolipinkidel läbi nühkinud ja sellega riigile kahjusid toonud. Ja ehkki ma teid selle südaöö tunnil lipnikuiks ülendan, on mu palavam soov, et te kõid terve kupatusega reservi läheksite, ‒ sest mida oskate teie sõduritele õpetada, kui te ise midagi ei…”
Paraku ei saanud “kindralihärra” lauset lõpetada, sest pimedusest tuiskas välja korrapidajakadett, hüüdes jooksu pealt, et talli korrapidajalt telefonitsi saadud teate põhjal on sõjakooli ülem teel kooli juurde. Ta olnud talle revideerimas, kuulnud kadettide vägevat vastust “sõjaministri” tervitusele ning pannud kohe kooli poole ajama.
“See teade tuli just kui välk selgest taevast ja me panime jooksu magamistuppa, nii et kabjad plagisesid ja maa müdises,” jutustab Theodor Luts. “Vaevalt olime vooditesse saanud, kes säärsaabastes, kes koos mõõgaga, ja tekid peale tõmmanud, kui kuulsime, et keegi uksest sisse astus, korrapidaja kadett talle vastu tõttas ja raporteeris: “Härra major, E. V. Sõjakooli Patareis midagi erilist juhtunud ei ole.”
“Soo ‒ või ei ole juhtunud midagi!” ‒ Major tõmbas siis õhku ninna ja käratas: “Kadett, siin on püssirohtu põletatud, äh!”
Selle peale ei vastanud korrapidaja kadett midagi. Major Marder vaatas veel uurivalt ringi, kuid et kõik “sügavas unes” olid, ütles ta “äh!” ja läks minema.”
Järgmisel päeval kutsus korrapidajakadett Lutsu ja kadett Viirmanni kapten Kooli juurde, kes öise “paraadi” kohta aru päris. Luts selgitas, et see oli ju ainult nali. Kapten Kool oli temaga põhimõtteliselt nõus, ent oli sunnitud tõdema, et major Marderi arvates oli siiski tegemist korrarikkumisega (koolis algas kell 22 ametlikult öörahu) ning ta otsustas tervele patareile määrata ette teadmata ajaks koduaresti. Omalt poolt soovitas kapten Kool linnamineku keeldu mitte rikkuda, sest sellel oleksid väga tõsised tagajärjed.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
