Esmaspäeva hommikul oli paljudes meie maakonna asutustes ja ettevõtetes kangete jalgadega töötajaid, kes kõik laupäeval rõõmsalt Kuperjanovi retke läbi tegid.
Kuperjanovi retk tähendas umbes 25 kilomeetrit Puurmanist Tabiverre. Jalgsimatk oli pühendatud 1919. aasta 11.-13. jaanuarini toimunud Julius Kuperjanovi partisanisalga rännaku mälestusele. Neil päevil liikus partisanisalk formeerimiskohast Puurmani lossis vastu lahingutele Tabivere ümbruses.
Kogunemispaigas, Puurmani lossi ees, oli laupäeva hommikul rahvast murdu. Õnneks läks registreerimine kiiresti. Retkelisi saatsid teele Kaitseliidu ülem Meelis Kiili, Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik Tarmo Laaniste ja maavanem Viktor Svjatõšev, kes kõik ka ise matka kaasa tegid.
Retkeliste hulgas oli nii noorkotkaid, kodutütreid, naiskodukaitsjaid, kaitseliitlasi kui ka kogu perega matkama tulnuid nii Jõgeva-, Tartu- ja Läänemaalt ning isegi Hiiumaalt. Matkale tuldi ka koos lemmikutega, trassile läks viis neljajalgset.
Tehti ühispilt ja siis asusime teele. Juba esimestel kilomeetritel venis matkajate rivi üsna pikaks – eks igaüks läks oma võimetekohase tempoga.
Esimene kontrollpunkt ei tulnudki väga kiiresti, kuid puude ja põõsaste külge seotud infotahvlikestelt saime teavet aasta orhidee, aasta puu ja aasta mulla ning aasta linnu kohta. Üsna pehme teekate tegi aga kiiresti poriseks. Otsustasime selles väikeses rühmas, kellega koos edasi liikusime, et pükste ja jalatsite porisuses võistlema ei hakka.
Esimeses kontrollpunktis sai vastata keskkonnaalastele küsimustele. Et meil oli hea hoog sees, liikusime kiiresti edasi. Kusagil esimese ja teise kontrollpunkti vahel elasime üle lumesaju, mis õnneks kiiresti üle jäi.
Teises kontrollpunktis saime täiendada oma teadmisi relvadest. Just äsja olid sealt lahkunud Jõgeva noorkotkad, kes kõik kümme relva eksimatult ära tundsid. Oma entsüklopeedilised teadmised tõi välja noorkotkas Markus Õim.
Meil aga tuli plaastritega tohterdada kaasmatkaja jalga. Siit ka teadmine, mis mõnel teisel matkal võib tulevikus ära kuluda – mustrilisi sokke, ükskõik kui armsad ja hästi sissekantud nad ka ei oleks, ei tasu nii pikale retkele jalga panna, nad võivad salakavalalt hõõruma hakata. Teetops tühjaks joodud, oli aeg edasi liikuda. Aitäh, Puurmani lasteaia kokatädid.
Kolmas kontrollpunkt oli kuperjanovlaste rajatud, seal ootas matkajaid äsja käepärastest ja kaasavõetud vahenditest valmis tehtud takistusrada, mis sundis end korralikult kokku võtma. Tudisevate jalgadega liikuva palgi peal edasi liikuda oli üsna ettearvamatu, kuid kui kaaslased toetasid ja palki kinni hoidsid, läks kõik hästi. Takistusrajalt saadud positiivsete emotsioonidega edasi minnes läks tee küll tublisti talvisemaks, kuid me ei kaotanud eriti tempos. Keegi kaaslastest teatas, et kell on pool üks. Alles? Käigupealt sai tühjendatud pähklikotike, nositud tumedat šokolaadi ja ikka edasi.
Neljandasse kontrollpunkti jõudmine võttis juba veidi kauem aega. Mis kõige tähtsam, seal jagati pirukaid. Ja üks mõnus suur lihapirukas kulus ära küll. Samuti korralik topsitäis kuuma teed. Kontrollpunktis sai proovida kunstliku hingamise tegemist ning vastata päästeameti küsimustele.
Ees ootas samas lähedal asuva Laeva jõe ületamine, mida olime eelmise aasta retke piltidelt näinud ja kõige rohkem kartsime. Tegelikkuses osutus kartus asjatuks, sest purre oli tõesti korralik ning jõeületus käis kibekähku.
Tee, mis meid nüüd ees ootas, pani aga nii mõnegi matkaselli pead vangutama. Märts on ju teede lagunemise aeg. Õnneks on praegu veel tänu külmadele öödele kelts alles, aga päevane päike on ikkagi juba oma töö teinud… Edasised paar-kolm kilomeetrit oli kõndimine parajas plögas, põhimõttel otsi kohta kus sa saad. Tempo läks tõsiselt alla ja lõpuks oli täiesti ükskõik, kas pori on palju või vähe, tuli lihtsalt edasi minna… Me ei vaadanudki enam, kuhu astusime, vaid lihtsalt astusime. Jalatsid muutusid päris raskeks.
Aga ilma selle ekstreemse lõiguta olnuks matk tegelikult väga lihtne, leidsime finišis.
Koogi-Tabivere teele jõudnuna muutusid jalatsid varsti jälle kergemaks, sest pori pudenes maha, samm läks reipamaks ja finiš hakkas paistma.
Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik Tarmo Laaniste teatas esmaspäeva hommikul, et finišeerijaid oli umbes 370, sest kõik kohalejõudnud ei suutnud end Puurmanis enam viimasel minutil registreerida. Kolmandal Kuperjanovi matkal näeme!
HELVE LAASIK
