Tartu Ülikooli teaduri, maastikuökoloogi ja ökosüsteemikaitsealade ettepaneku töörühma liikme ANNELI PALO sõnul on Jõgevamaal arvestataval pindalal salumetsadele sobivaid tüsedaid viljakaid muldi. Kaitsealade eelvalikus on Jõgevamaa aladest Kursi ja Aidu ning Lilastvere ja Luusika vaheline piirkond (kokkuleppeliste nimedega Kursi ja Laekannu alad). Tartu- ja Jõgevamaa piiril olevatesse Kursi-Õvi metsamassiivi ning Välgi metsadesse otsitakse täiendavalt vääriselupaiku.
Salumetsa klassifitseerimine ‒ millest lähtutakse, kas mullatüübist või kasvukohatüübist?
Metsaregistrist päriti kaardile on märgitud naadi ja sõnajala kasvukohatüüpi kuuluvad puistud. Takseerimata riigimaadel leiti sobivad paigad mullatüüpide polügoonide põhjal. Salumetsade levikupildi tekitamiseks on mõlemad allikad piisavalt täpsed, kaitseala moodustamine eeldab täiendavaid välivaatlusi.
Kas puuliik ja selle vanus on oluline? Kas kasepuistud sobivad kaitstavateks aladeks?
Päringu moodustamisel puuliike arvesse ei võetud. Ökosüsteemi kaitsealadeks sobivad peale kaasikute isegi hall-lepikud. Põlisel metsamaal levivad lepikud tavaliselt ojade või nende õgvendamisel tekkinud kraavide ümbruses, kuigi paiguti võib olla sees ka mõni üksik metsaheinamaa või ajutine põld. Samuti on lepp esialgu konkurentsivõimeline mõnedes loodusliku häiringu tagajärjel hukkunud puistutes, kus juurte lagunemisel vabaneb mulda korraga suur hulk lämmastikuühendeid. Niisugused tingimused võivad tekkida näiteks küllalt noorte kuusikute või saarikute suremisel. Hall lepp asendub hiljem isevoolu teiste puuliikidega, kusjuures lepikuile järgnevad puupõlvkonnad on enamasti parema tervisega ega ole putukate või seente rünnetele nii vastuvõtlikud.
Kui oluline on puude vanus kaitstavate alade valikul?
Eelistatakse vanemaid puistuid, kuid eesmärgiks on moodustada võimalikult suured ja kompaktsed alad, seega jäävad sisse ka paljud raiesmikud ja noorendikud, rääkimata keskealistest ja küpsevatest metsadest. Väljaspool suuremaid ja tulevikukaitsealadena perspektiivseid alasid paiknevad eakate puudega või struktuurirohked salumetsatükid säilitatakse metsa vääriselupaikadena (VEP).
Kas puistu peab olema looduslik või võib olla ka kultiveeritud?
Kui puistu on istutatud põlisele metsamaale, pole see takistuseks. Riigi omandisse võetud endistele niitudele ja põldudele kasvanud noorte metsade osas langetatakse otsus välitööde käigus. Kui sellised alad piirnevad küllalt hästi säilinud salumetsamaadega, näiteks asuvad otse senise kaitseala kõrval, sobivad nad kaitseala koosseisu. Eestis kultiveeritakse salumetsi ju sellele kasvukohale looduslikult omase puuliigiga, milleks on enamasti kuusk. Seega bioloogilise mitmekesisuse taastumise seisukohalt ei ole tegelikult vahet, kas tegu oli metsakultuuriga või loodusliku seemnelise uuendusega. Põhiliseks erinevuseks on hoopis kõdunevate vanade tüvede hulk ja maht, mis raiejärgsetes metsakultuurides on enamasti madal.
Millised on puistute valikukriteeriumid kaitstavateks alade valikul? Kui näiteks eramets jääb saarena riigimetsa sisse, kas siis see jäetakse kaitstavast alast välja?
Praegu on erametsad täielikult välja jäetud. Kaitseala moodustamise käigus võidakse algatada eriti hea loodusliku struktuuriga salumetsaala väljaostmine või pakkuda metsamaa vahetust. Üldiselt pole mina pädev sellele küsimusele vastama.
Milliseid liike soovitakse salumetsades kaitsta (samblad-samblikud, seened, putukad, rohttaimed, põõsad jne) ? Kas seda ei saaks teha nt VEP-i või muu lokaalse piirangu kehtestamisega?
Salumetsades soovitakse kaitsta kõiki salumetsa ökosüsteemi kuuluvaid liike. Enamik salumetsades esinevatest puudest-põõsastest ja rohttaimedest säilivad ka puisrohumaade ja parkmetsadena kasutatavatel aladel. Metsaosade puutumatust vajavad eelkõige jämeda kõduneva puiduga seotud liigid, enamus neist vajab ka varjulist ja kõrge õhuniiskusega mikrokliimat. Niisugustest ürgmetsalikes tingimustes kujunesid salumetsade liigid väljaammu enne igasuguse inimtegevuse algust. Hõredad alusmetsata puistud, kus puudub jäme surev ja surnud puit, ei sobi neile elupaigaks. Eelkõige on ohustatud väga paljud seene- ja mardikaliigid (kuid ka muud putukad) ning arvestatav hulk samblaid ja samblikke. Samblad kasvavad puude tüvealustel ja tüve madalamas osas, samuti maapinnal. Samblike seas on hulk liike spetsialiseerunud kindlate puuliikide vanade tüvede puukoorele või siis isegi niisugusele eripärasele substraadile, nagu puude maapinnast väljarebitud, õhu käes lagunevad juurepõimikud.
VEP täidab oma elustikukaitselist ülesannet ainult siis, kui aja jooksul kasvab lähedusse ka teisi samasuguseid ja pindalalt pigem tunduvalt suuremaid metsi, kus need liigid samuti mingi aja elada saavad. Kahjuks pole tänapäeva metsa majandamise intensiivsuse juures erilist lootust kohata maastikul 130aastaseid lamapuiduga kuuse-pärna segametsi… VEP-id on enamasti üsna väikesed, isegi Eesti kahe kuni nelja kvartali suurused range kaitse all olevad metsaalad ei tarvitse osutuda elustiku kaitsel jätkusuutlikuks ilma lähedalasuvate VEP-ideta või ümbritseva piiranguvööndita.
Kas on määratletud mõne õigusaktiga, kokkuleppega vms, kui suur peaks olema meil kaitstavate salumetsade pindala?
Jah, see tugineb teadusuuringutele ja lepiti kokku juba esimest Eesti metsanduse arengukava ettevalmistavas protsessis. Täpsemalt võib sellest lugeda näiteks Asko Lõhmuse artiklist “Miks peaks kümnendik Eesti metsamaast olema rangelt kaitstud?” (ajakiri Eesti Mets nr 2, 2005, artikkel on kättesaadav ka internetis).
Kui moodustatakse salumetsade kaitseala, millised piirangud seal seatakse majandamisele, külastuskorrale, metsa kõrvalsaaduste varumisele ja teistele tegevustele?
Salumetsa ökosüsteemi kaitsealadel kehtestatakse tõenäoliselt sihtkaitsevööndile omane kaitsekord. See tähendab, et metsa ei majandata ega hooldata, kui selleks puudub liigikaitseline tõsine põhjendus. Inimeste liikumist aladel piiratakse seda vajavate kaitstavate liikide tõttu nagu mujalgi, näiteks konnakotka elupaigas. Pesitsusvälisel ajal või kui häirimis- ja kogumistundlikke liike ei esine, on seenelkäimine ja teiste traditsiooniliste metsasaaduste isiklikuks tarbeks varumine endiselt lubatud. Ulukite küttimine vmt tegevus ilmselt vaadatakse iga ala puhul täpsemalt üle, kuid vähemalt mina ei näe seal eriregulatsioonideks vajadust. Põhimõtteliselt aitaksid noori kuuski koorivad põdrad loodusliku mitmeliigilise metsa tekkele vaid kaasa, kuigi nende puude kunagistele istutajatele oleks niisugune asjade käik kahtlemata valus ja veider vaadata, sest erinevalt puidust ei ole looduslikule mitmekesisusele veel turuhinda kehtestatud. Et tänapäeval räägitakse aina enam ökosüsteemide poolt osutatavatest teenustest ja nn avalikest hüvistest, siis võib-olla polegi see aeg enam kaugel, mil ka iga konkreetse metsatüki looduslikuna säilimise rahalist väärtust on võimalik arvutada ja teiste samalaadsete tükkidega kõrvutada.
Küsimused esitas HELVE LAASIK
