Jõgevamaa gümnaasiumi 10. klassi õpilane Sten Siirak võitis veebruaris Kuressaares peetud 26. üle-eestilisel ilulugejate võistulausumisel ehk õpilasetlejate riigikonkursil peapreemia.
Kui Sten Kuressaare linnateatri lavalt maha asutus, ütles juhendaja Lianne Saage-Vahur, et suurepärane – vahet pole, mis on tulemus, aga töö on väga hästi tehtud. “See on kompliment, kui ma ise ja teised on tehtuga rahul, siis on eriti hästi välja kukkunud,” leiab poiss.
Tekste õpib Sten lõik lõigu haaval nii kaua, kui see talle meelde jääb. Lõpuks paneb ta lõigud kokku ja nii tekst välja kujunebki. Siis tuleb lugu kellelegi ette kanda. “Kui ma pole teisele teksti ette kandnud, siis ei saagi aru, mis veel puudu jääb. Esimesel ettelugemisel on näha kohad, mida tuleb veel harjutada,” räägib ta.
Võtab oma aja
Võistluseks peab Sten ära õppima ühe A4 leheküljelise proosapala ja luuletuse. Maakondlikul etlejate konkursil tuli ettekanne mahutada kümne, ent riiklikul konkursil kaheksa minuti sisse. “Proosaga liigun ma rohkem koomilisuse, aga luuletuses sügavuse poole,” kirjeldab Sten ja märgib, et üritab võtta alati eriilmelisi tekste. Noormees selgitab, et lugusid valides võtab ta pala, mis pole tuntud, aga on talle omane.
Kui konkursil kõlas rohkelt Tammsaaret, siis Sten rääkis loo hoopis härrast nimega O ja kassist, kelle nimi oligi Kass. “Ta ei osanud öelda T tähte. Rääkis ikka “ere hommikusˮ. Kuid ühel päeval läks ta akna juurde ja hõikas: “Tere hommikust, kallis Tartu!”,” rõkkab Sten.
Härraooliku reipusega läks Sten Kuressaares lavale, hüüatas kõigile: “Tervist!” ja kõik hakkasid naerma. Möödas oli pikk päev, Sten astus viimasena lavale ning publik oli üllatunud, mis nüüd juhtus. Poisi sõnul on viimane esineja olla ühtaegu kerge ja vastutusrikas – tuleb endast rohkem anda. Võib ju mõelda, et viimane jääb paremini meelde, ent kui publikul ja žüriil on olnud pikk päev, siis tuleb ennast meeldejäävaks teha.
Laval võtab Sten alati oma vaikse hetke, et öeldul seedida lasta või enne uue teemaga alustamist. Hetk on nii endale kui publikule hea. Siis on näha, et üks lugu sai läbi ja algab teine. Luuletusena kandis Sten ette Artur Alliksaare “Kõik on kõige peegeldus”. “See on mõtlemapanev lugu. Kui ma seda lugesin, võtsin fraasi ja lasksin ka publikul mõelda, mida see tegelikult tähendab. Saal kuulas suure huviga – seda oli näha.”
Käed mängivad kaasa
Kolm aastat etlemisega tegelenud Sten tunnistab, et õppida on veel palju. Kasulikke nippe ja lavakogemust on ta saanud kooliteatrist Liblikapüüdja. Ja mitte ainult lavalt ja proovidest. Steni sõnul on luulefestivalidel põnev jälgida, mis ustel toimub. Seismine on päris põnev tegevus, eriti kui saab nii paljude inimestega suhelda – kõik see lihvib esinemisoskust.
“Esimesel korral oli peas must auk, läksin lavalt maha ja kandsin palad pärast uuesti ette. Sain selle eest preemia ja läksin riiklikule konkursile, sealt tuli eripreemia – no algaja õnn! Teine aasta tuli ka hästi välja, kuid preemiat ei saanud. Nüüd kolmandal korral sain Grand Prix´. Läks mitu päeva, enne kui aru sain, mis juhtus,” räägib noormees.
See, et tekst meelest läheb, käib Steni sõnul asjaga alati kaasa. Poiss naerab ja räägib, et maakondlikus voorus nii läkski. Esimesena kõlama pidanud luuletus oli peast kadunud. “Alustasin siis proosapalast. See, mis seal toimus, kuidas jäin pilguga publikusse, närvi ei olnud ja midagi välja ei näidanud – mulle öeldi, et isegi professionaalne näitleja ei pruugi vahel hakkama saada,” muljetab Sten. Lõpuks napsas noormees maakondliku preemia, millega pääses riiklikule konkursile.
Etluskonkurssidele mõeldes tulevad Stenile meelde käed. “Esimene asjana pannakese laval käed seljataha või ette jalgpalliasendisse. Ise proovin jätta käed külje peale. Kui aeg õige, hakkavad nad kaasa mängima,” toetab Sten oma mõtetväljendusrikkalt kätega.
Varakult laval
Enne näitlemist ja etlemist oli poiss hoopiski päkapikk. “Olin kultuurikeskuses väike päkapikk, jagasin kommipakke, hüppasin kirstudest välja ning juhatasin lapsi jõulumaale,” jutustab Sten. Toona 6-7aastasele poisile oli see hindamatu kogemus nii esinemis- kui suhtlemisoskuste arendamisel. Lasteaiaski võis Steni laval näha. Kuid siis oli ta enda sõnul üsna krutskeid täis. Esineda küll meeldis, aga tekste ei tahtnud õppida. Õpetajad ikka lugesid ette ja palusid poisil kaasa lugeda, ent ta ei tahtnud tekste meelde jätta. “Kui etendus käes, oli tekst pähe jäänud ja ma läksin tegin ära,” räägib poiss.
Kõige eredamalt on Stenil meeles lasteaia etendus “Tähelaps”. “Ma suutsin haigeks jääda, aga läksin ja mängisin oma osa ikka ära. Sest nagu öeldakse, lava peal pole veel keegi ära surunud, aga pärast seda palun väga,” naerab ta. Päkapikumaal, jõuluvana toas, oli suur kirst. “Võtsin kaane lahti, aga keegi kaant hoidma ei hakanud, unustasin selle ära. Hakkasin pakke võtma ja siis käis kaas mulle lataki peale! See oli valus, kiirabi kutsuti välja, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Juba järgmisel päeva olin ma päkapiku ametis tagasi,” jutustab Sten oma seiklustest. Päkapikumaal tuli esineda ja tekste õppida. Korduvalt esinedes jäid Stenile ka teiste poiste tekstid meelde. “Kord ei saanud kaks poiss osaleda ja ma lugesin ise kõik osad ette. See oli omamoodi kogemus, mis andis palju juurde, kuidas uute olukordadega harjuda,” sõnab ta.
Esineb kõigile
Kui muidu soovitatakse esinejal valida publikust üks ja ainuke, kellele rääkida, siis Sten võtab kogu publiku korraga ette. Silmad libisevad ühelt kuulajalt teisele. Poiss suhtleb kogu aeg publikuga, samas analüüsib, mida nad võivad mõelda. “Vaatan publikut, kuidas nad muigavad, vaatavad mulle otsa, mõtlevad, jälle muigavad – kui õige koha peal hakkavad naerma, siis on kõik hästi,” jutustab ta.
Proosa juures on publiku meeleolu jälgimine lihtsam. “Luuletusse tuleb sisse minna ja mõelda, mida iga lause minu jaoks tähendab. Luuletuse juures publiku ilme muutub ja muie kaob. Silmadest on näha, et nad mõtlevad kaasa,” selgitab ta. Kooliteatri noore näitlejana on Steni jaoks iga lavaroll oluline. Ei ole suuri ega väikseid osi, vaid karakter tuleb enda jaoks põnevaks teha. Kui mõni roll tundub vähem vaeva nõudvata, ei kuluta Sten aega niisama olesklemisele. “Leian hoopis karakterile erinevaid tahke juurde, nii saan võimalikult palju anda, et etendus oleks hea,” selgitab ta.
Kooliteatri ja etlemise kõrvalt mängib Sten Kaitseliidu Jõgeva maleva ja Torma valla puhkpilliorkestris trompetit. Kodus klaverit klimberdanud poisil oli algselt soov klaverit õppida. Kuid ühel hetkel teatas ta, et tema tahab hoopis pasunat mängida – nii see trompet tuligi. Trompetit harjutab Sten aeg-ajalt Jõgeva Luteri koguduse kiriklas Katrin Maasikmäe orelimängu saatel. Poiss tunnistab, et aega napib ja tihti ta kiriklasse mängima ei jõua, ent ta loodab kevadel jällegi midagi suurelt ette võtta.
Sten teeb oma plaanid umbes kuu aega ette. Esmaspäevast reedeni on koolipäevad. Reedel ja laupäeval proovib ta sõpradele aega leida. Pühapäeviti on orkestriproov, nädala sees kahel päeval kooriproov ning Liblikapüüdja. Nii sega- kui noormeestekooris käib kibe ettevalmistus suviseks laulupeoks. Ettelaulmised on tulemas ja aeg surub peale ning laulud peab selgeks saama. Kui kalendrisse sattub samale päevale kaks sündmust, siis valib poiss selle, mis enne kirjas oli. Kombineerima ja vahetama ta ei hakka.
Maailmaparandaja
Sõnakunsti, näitlemise ja muusika sekka pakuvad Stenile pinget õpilasfirmad. Koos sõpradega lükati pisut enam kui aasta eest käima Jõgeva põhikooli puhvet. “Nüüd olen uutele puhvetipidajatele mentoriks,” märkis noormees, kes gümnasistina hoiab oma endisel õpilasfirmal silma peal ning on nõu ja jõuga abiks.
Noormees ei välista tulevikus ka uue õpilasettevõtte loomist. Ettevõtliku noore kogemustest on poiss rääkinud maakonna koolides: tutvustanud, mis on õpilasfirmad ja kuidas alustada. “Esmalt tuleb leida ühiskonnas “viga” ja siis selle kallal tööle asuda, et lahendus leida. Inimesi on kahte tüüpi: need, kes leiavad vea ja parandavad selle ning need, kes tänitavad seni, kuni keegi selle nende eest ära teeb,” räägib Sten. Tema sõnul tasub kujundada õpilasfirmasid ka välismaa tasandil, nagu näiteks Läänemere riikide ühiste õpilasfirmade tegemine. Steni kinnitusel mõtlevad õpilased palju ja loovad andekaid asju. Kohe meenuvad talle pisikesed, üheks kätepesu korraks mõeldud seebid. Neid on mugav kaasa võtta ja kõikjal kasutada. Klaviatuuri puhastamiseks loodud “möks”, mida sai määrida klaviatuurile ja see puhastas kõik klahvide vahed ära ja ei jätnud puru maha.
Õpilaste algatusest on laiemat tuntust pälvinud puidust kikilipsud ja käekellad. Steni tähelepanu on köitnud ka vanapaberist kinkekotid. Midagi ei visata ära, vaid tehakse uus.
MARGE TASUR
