Veebruarikuus jõudis Tabivere valda Sepa külla Viirupi tallu omapärane reisiseltskond, kes oli ratastel olnud 600 kilomeetrit. Nimelt kinkis Leedu lihaveisekasvatajate selts oma Eesti kolleegidele aubraki tõugu pulli, et uus veisetõug meilgi levima hakkaks.
Kingitus ei reisinud üksi, vaid koos kuue tiine lehmikuga. Need ostis kauaaegne herefordide kasvataja Kalev Raudsepp ühest Leedu farmist lisaks, ja et mitte uut ja värsket verd segada, sai “karjaseemne” uueks koduks tema venna Toomase talu.
Uustulnukad aubrakid on pärit Kesk-Prantsusmaa mägedest ning asjatundjate sõnul nii sööda- kui pidamistingimuste suhtes vähenõudlikud.
Juba kümme
Kui päikesepaistelisel aprillikuu pühapäeval Viirupi tallu loomi uudistama läheme, selgub, et viisakas oleks olnud katsikukoogiga tulla, sest suurte loomade vahel kepsutab kolm helepruuni vasikat.
“Ei ole muret, millal vasikad sünnivad ega pea neid valvama,” kinnitab Viirupi perenaine Lea Raudsepp. “Püüdsime siin esialgu ennustada küll, kes järgmisena vasika toob, aga loomad kavaldavad meid üle. Hommikul lihtsalt avastad kellegi, keda õhtul veel ei olnud.”
Üks poegija olevat oma lapsega ka varjualusesse läinud, sest tol päeval olnud külm tuul, teised olevat jäänud kohe rahumeeli koplisse, lageda taeva alla.
Iseseisev loom võib oma järglast turvates ka eluohtlik olla. Kui äsjasündinud vasikale läheneda, teeb tema emme kurja häält ja pöörab sarved uudishimutseja poole. Maimuke aga ajab end peagi jalule, mis iga sammuga kindlamad, kepsutab paari päeva pärast ringi ja nosib lisaks piimale, mis tal tahtmist mööda kogu aeg võtta, kuiva heinagi süüa.
“Vasikad on parajad suslikud. Kui neid paaripäevaselt kätte ei saa, et number kõrva panna, siis hiljem ei taba enam kuidagi, nii kiire minek,” räägib Toomas Raudsepp.
Üldse olevat ka täiskasvanud loomad erksamad kui näiteks herefordid. “Kui õhtul vahel ette võtavad, siis kappavad kõik üksteise järel mööda koplit, sabad seljas — kevad südames!” räägib Lea. Samas ei hoolivat uustulnukad sügamisest-paitamisest, mille poolest herefordid teatavasti lausa pealetükkivad on. Kõige seltskondlikum olevat pull, “naispere” hoidvat aga alati vähemalt sammupikkust distantsi.
Mootorita murutraktorid
“Loodan nüüd igasuvise niitmiseprobleemi lahendada. Juba praegu on näha, et võtab ühtlaselt ja madalalt nagu murutraktor,” räägib peremees Toomas, jälgides, kuidas väike kari usinalt kulu seest meelepärasemaid kõrsi otsib. Mida uustulnukad paremaks peavad, kes seda teab, aga kui nad veebruaris sügava lumega toodi ja rullihein ette anti, olnud sorteerimist tublisti.
“Eriti suur asjatundja oli pull. Puistas rulli lahti ja sorteeris ninaga läbi. Kui ei meeldinud, lendasid heinatuustid kõrges kaares sarvede otsast laiali,” kirjeldab Toomas.
Rulliheinale eelistavatki loomad juba praegu pisimatki kõrt, mida ise karjamaalt kaksata annab. Maiustuseks on sool, mis lausa krõbinal kaduvat, ja kartulid, millele lausa tormi joostavat. Karjakoppel on Viirupil igatahes mõnusa koha peal: mäekülg, mis soo poole kaldu, on vastu päikest kuiv, kuid kopli teises servas on parajad lombid, kust loomad juua saavad. “Hea, et on meile siin jagunud veidi seda Kalevipoja künnivagu,” möönab ka peremees.
Ostetud kuus lehmikut pidid kirjade järgi kõik juba Eestisse jõudes tiined olema, kuid ega loodus alati inimeste plaanidest kinni pea. Viirupi pererahvas on tähele pannud, et üks lehmahakatis pole põrmugi seda nägu, et pudenema hakkaks, vaid teda on nähtud hoopis noore pulliga kurameerimas. Kuigi pererahvas kinnitab, et loomadel pole nimesid, vaid ainult numbrid, teevad nad oma hoolealustel nägupidi eksimatult vahet.
“See lehmvasikas seal kõige taga on selle heledama jagu, aga sellel mammal, kes siin lähemal seisab, on pullike,” on perenaisel Leal emadest-lastest täielik ülevaade.
Kui kõik hästi läheb, pole vähemalt praegu Viirupil kevadet nautivate loomadega asja tapamajja, vaid nende ülesanne on paljuneda, et tõug siinmail leviks, sest nad on tõesti kõige esimesed Eestis.
Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse esimees Leino Vessart on kinnitanud, et vähenõudlik aubraki tõugu lihaveis on ka haigustele vastupidav ja meie rannakarjamaadele, kuhu praegu põhiliselt šoti mägiveist sisse on toodud, lihaloomana palju sobivam.
iii
KAIE NÕLVAK
