Kui Cerle Siim Vaimastveres koolipäeva lõpetab, käib ta huvijuhi ja õpetaja Eveli Leego juurest läbi. Tüdrukule hakkas kord silma, et õpetaja tundub kuidagi väsinud ‒ äkki vajab ta abi.
Cerle tunneb kohe ära, kas õpetaja on rõõmus või kurb. “Üritan ta tuju paremaks teha – kahekesi on ikka mõnusam kui üksi,” sõnab ta. Vaimastvere põhikooli 8. klassi õpilase Cerle sõnul saab ja suudab ta õpetajaid aidata. “Ma arvestan, et jõuaksin veel õhtul õppida ja järgmisel päeval kooli,” teatab ta.
Tüdruk on Vaimastvere noortekeskuse ja põhikooli õpetaja ning huvijuhi Eveli Leego parem käsi. Cerle lööb kampa nii kooli sündmuste, noortekeskuse kui kodutütarde ja noorkotkaste laagris. Cerle on Evelile nii mälu kui hindaja ja kuulaja eest. Ikka on vaja midagi meelde tuletada või mõnele plakatile silm peale visata. Cerle on algataja ja läbiviija. Ta on kohalikus noortekas ja koolis teinud palju üritusi nagu spordipäev või Halloweeni pidu. Koos Eveliga on ta alati traditsiooniliste sündmuste läbiviimise juures.
Tavaliselt korraldab Cerle viktoriinid ja mängud ning Eveli hoolitseb autasude eest. “Viktoriine koostades peab arvestama, et see sobiks erinevas vanuses lastele. Suurtele ei tohi liiga kerge ja väikestele raske olla. Küsimused peavad nii 1. kui 9. klassi õpilastele põnevad olema,” selgitab tüdruk, kuidas tuleb leida kompromiss, et kellelgi igav ei hakkaks.
Cerle leiab, et Vaimastveres küll ükski noor igavust tundma ei pea. Koolis on palju huviringe ‒ pillimäng, ansambel, kunstiring, tants ja pallimängud. “Vaimastvere koolis on nii palju õpetajaid, kes teevad igasugu asju,” kinnitab tüdruk. Tema sõnul on õpetajatel palju tööd. “Kui ma tunnis käin, siis näen, et laud on ühest otsast teiseni pabereid täis,” teatab ta.
Väga hea pea
Tüdruku usinat tegutsemist on tunnustatud kahel järjestikusel aastal valla noorte tänuõhtul. Cerle sõnul tavaliselt kahel korral järjest ei tunnustata. Kuid kõige tublimatele see reegel ei kehti, sest tubli võib olla ka rohkem kui kaks aastat.
Cerle räägib, et kui Eveli kolme aasta eest noortekasse tuli, osales ta noorsootöös väga harva. “Käisin luulevõistlustel ja Eveli märkas ning teadis, et mul on hea pea. Siis ta hakkas mind noortekeskuse sündmustesse kaasama,” muljetab tüdruk, kuidas ta noorsootöö ja Eveli leidis. Luuletused jäävad Cerlele ruttu pähe, olenemata sellest, kas neis on kolm või suisa kümme salmi. Kõige rutem õppis ta luuletuse pähe 15 minutiga. “Kui olen luuletusega omas “mullis”, jääb see mulle kiirelt meelde,” selgitab ta. Ilmekus, rõhud ja pausid saavad paika alles laval. “Kui ma harjutades Evelile ette loen, siis tuleb ikka vigu sisse: rõhud ja pausid on paigast. Aga kui ma esinen, siis vigu enam sisse ei tule – siis on nagu peab,” sõnab tüdruk ja lisab, et lavanärvi ta ei tunne.
Ees palju olümpiaade
Praegu keskendub Cerle luule asemel rohkem kooli olümpiaadidele. Tüdruk tunneb ennast kindlalt nii vene keeles, matemaatikas, keemias kui ka inglise keeles. Näiteks mullu esimest korda vene keele olümpiaadil võisteldes sai ta 21 lapse hulgast 9. koha. Tema hinnangul on see esimese korra kohta päris hea tulemus – kindlat üle keskmise.
Ka sel aastal on ta nõuks võtnud oma vene keele oskust olümpiaadil proovile panna. Midagi keerulist tüdruku kinnitusel ei ole, tuleb lihtsalt ülesandeid lahendada ja järjepidevalt õppida. Järgmisel kuul ootab Cerlet ees esimene käsitöö olümpiaad. Selle aasta teema on laulu- ja tantsupeo “Mina jään” tarbeks vajaliku eseme meisterdamine. Õpetaja Eveliga arutades otsustas Cerle peremärgi teha. Kuna materjalid ei ole teada, mõtlesid õpilane ja õpetaja kolm ideed välja.
“Olümpiaadil näen, kuidas ma neid asju saan rakendada. Enne on teooria ja kavandi tegemine ja siis kaks ja pool tundi eseme valmistamiseks,” selgitas ta. Cerle ja Eveli on põnevil, sest esmakordselt lähevad nad koos olümpiaadile kätt proovima.
Nädal pärast käsitööoskuste näitamist ootab ees inglise keele olümpiaad. Tüdruku sõnul kaalub ta inglise keele eksamit põhikooli lõpuski. Paljud vanemad koolikaaslased on soovitanud küll ühiskonnaõpetust, ent Cerle on veendunud, et eksamile saab minna ainult selles aines, mis on tugev ja pakub endale huvi. Kerguse ja lihtsalt ära tegemise peale pole mõttekas panustada. Teadmistest peab ka edasistes valikutes kasu olema.
Hakkaja perenaine
Cerle kuulub Vaimastvere kodutütarde rühma. Kui ta paari aasta eest Eveli kutsel rühmaga liitus, ei teadnud ta, mis ees ootab. “Läksin ja päris äge on – saame metsas käia ja relvast lasta,” räägib ta ja lisab, et üks meeldejäävaimaid kogemusi oli koos naiskodukaitsjatega metsas toimunud ellujäämiskursus. Ei olnud neil magamiskotte ega -aluseid. Ise tuli onn ehitada, toitu valmistada ning söömiseks sobilikud vahendid leida või meisterdada.
Cerlel on kodutütarde kuues järk ning ta valmistub viienda järgu teadmiste proovile panekuks, esimest korda ka erialamärgi saamiseks. “Perenaise erialamärgi saamiseks peab kodutütar oskama väljas ja sees süüa teha, tundma lauakombeid, oskama tervislikult toituda ja köögis ohutult käituda,” toob ta näiteid.
Koduski on Cerle vanema lapsena emale abiks. Tüdrukul on kolm nooremat õde ja kolm väikevenda. Viimane vendadest sündis mullu novembris. “Ikka tuleb ema aidata, väikevenda hoida ja tube koristada,” sõnab tüdruk. Ta räägib, et isa töötab Tallinnas, nad peavad kodus olema sedavõrd hoolsamad. “Saame koos hakkama, hoolitseme üksteise eest ja kaitseme üksteist,” teatab neiu ja lisab, et tegelikult on suures peres äge koos tegutseda.
Tõsine töö
Kuigi Cerle lõpetab põhikooli alles järgmisel aastal, peab ta juba nüüd plaane, mida tulevikus edasi teha. Tüdruk mõtleb nii gümnaasiumi kui kutsekooli valimisele. Huvi pakuvad talle põllumajandus ja näitlemine. Neiule meeldib oma vanaema juures töötada. Vanaema on Paide lähedal Karinu farmis lüpsja ning Cerle on vaheaegadel ikka talle appi läinud. Tüdruku sõnul on grupis pea sada lehma ja vanaemal on rõõm, kui ta oma käed külge lööb. Lisaks sellele, et ta saab oma lähedasi aidata ning teha enda jaoks meeldivaid asju, teenis ta ka taskuraha.
Noorele põllumajandushuvilisele on farmitööd tuttavad. Seega pole imestada, et neiu saab hakkama traktorisõidu, loomade söötmise ja isegi mehhaaniku tööga. Farmis on juba üksjagu nippe selgeks õpitud. Senise kogemuse põhjal on põllumajandus Cerlele tõsiseltvõetav valdkond, millega tulevikus tegeleda.
Näitlejapisik sai uuesti tuule tiibadesse eelmisel kooliaastal, mil õpetaja Eveli alustas koolis näiteringiga. Jõulunäidendis oli Cerle kanda peaosa. Neiu hinnangul neil alguses väga hästi ei läinud, kuid juhendaja innustas nii palju, et jõulude ajal laval läks etendus korda. Tegelikult tuli kohe täitsa hästi välja. Kõige selle kõrvalt leiab Cerle aega fotograafia, tantsimise, jalgpalli ning Vaimastvere kooli õpilasesinduse presidendi ameti jaoks.
“Ma olen õnnelik kõige üle, mis ma teen. Halbu asju ei saa maailmas olla. Kui tuleb halvasti välja, siis saab uuesti hästi teha,” on ta veendunud. Kui ise hakkama ei saa, siis julgeb ta Evelilt ja teistelt õpetajatelt abi küsida. Direktorgi on alati nõu ja jõuga abiks. Cerle on seda meelt, et alati tuleb vastutada oma heade või halbade tegude eest – tagasi neid keerata ei saa. “Ma pole alati pai tüdruk olnud, kuid saan aru, et ma olen noor täiskasvanu, kes hoolitseb nii oma vanemate, õdede ja vendade kui kooliõpilaste eest; et kõik oleks sõbralikud ja õnnelikud.”
MARGE TASUR
