Olukord, kus Eesti mõistes niivõrd suur linn nagu Kohtla-Järve loovutab riigile 31 mitte kellelegi vajalikku korterit, illustreerib ühel ajal nii kohalikku haldussuutmatust kui ka riigi regionaalpoliitika läbikukkumist.
Kohtla-Järve volikogu eelmisel nädalal riigile tehtud kingitus tuli paraja ootamatusena rahandusministeeriumile, kes peab nüüd pead murdma, mida nendega peale hakata. Karta on, et see on vaid jäämäe tipp. Arvestades, et Kohtla-Järve elanike arv kahaneb suurusjärgus 700 inimest aastas, tekib iga aastaga juurde ligikaudu 250-300 tühja korterit.
On sümboolne, et need korterid tulevad riigi kukile linnast, kus on sündinud ja kasvanud praegune riigihalduse minister Mihhail Korb. Tema isa Valeri Korbi 20 aastat kestnud kindlakäelisel parteilisel juhtimisel on Kohtla-Järve jõudnud seisu, kus korterite keskmine ruutmeetri hind oli tänavu jaanuaris 77 eurot. See on viis korda vähem kui Narvas, seitse korda vähem kui Rakveres, 13 korda vähem kui Pärnus, 18 korda vähem kui Lasnamäe paneelmajades. Tallinna muude linnaosadega võrdlemine läheks juba päris inetuks.
Selline võrdlus näitab sulaselgelt, mil moel on 20 aastat Kohtla-Järvel võimul olev seltskond oma saamatu poliitikaga elanikud laostanud. Kui nii pika aja jooksul pole kohalikud võimud suutnud Eesti suuruselt viiendasse linna meelitada ühtegi suuremat investorit, kes looks juurde arvestataval hulgal uusi töökohti, siis on see ilmne tõend küündimatusest linna arendamisel. See ongi peamine etteheide linnajuhtidele.
Kinnisvara väärtus läheneb nullile, elanikud põgenevad, linna laenukoormus on saavutanud maksimaalse lubatud piiri, investeeringuid tehakse peamiselt vaid Euroopa Liidu ja Eesti riigi toetusega. Samas ei ole Kohtla-Järve suurtest teedest eemal asuv unustatud metsaküla, mille väljasuremist oleks keeruline ja väga kallis vältida.
Kohtla-Järve linna selle sajandi arengukava tegeliku eesmärgi võib linnajuhtide korruptsiooniloo eelmisel aastal jõustunud kohtuotsuse materjalide põhjal võtta kokku ühe lausega: kindlustada linnakassast maksimaalne võimalik tulu perekond Ossipenko äridele. Kui selle püha eesmärgi täitmise kõrval peaks energiat, tahtmist ja raha üle jääma, siis võib tegelda ka muuga. Nagu linna nigel käekäik näitab, siis väga palju pole üle jäänud.
Selline haldussuutmatuse ja korruptsiooni kokteil ongi mõjunud kogu linnale laastavalt ja nüüd on sellesse nakatatud ka naaberomavalitsus Jõhvi, kus samuti Ossipenkode perekond võimu üle kontrolli on saavutanud.
Kõige eredam ja värskeim näide selle ärakasutamise kohta on äsjane olmejäätmete äraveo hinnatõus. Nii nagu prügiveoga tegelev Ossipenkode firma Ekovir soovis senisest 76 protsendi võrra suuremat hinda saada, nii vallavalitsus sellele pikemalt puiklemata nõusoleku ka andis.
Kui mitmed teised omavalitsused, nagu Sillamäe ja Toila, said aru, et firma on hinnatõusu küsimisega liiale läinud, ega leppinud sellega, siis Jõhvi vallavanem Eduard East laiutas käsi: miks mitte − viie aasta jooksul on ju hinnad tõusnud. Ta justkui ei teaks, et viimase viie aasta inflatsioon ei ulatu isegi kümne protsendini.
Nüüd hakkabki prügifirma vallavalitsuse heakskiidul võtma jõhvilaste taskust endale senisest 76 protsenti rohkem raha. Vallavalitsuse liikmetel ja nad ametisse määranud volikogu koalitsioonil oleks sel puhul igati asjakohane tõmmata pähe tankisti müts, millel prügifirma logo otsa ees.
Oligarhide tugev mõju kohaliku võimu üle on mitmete Ida-Viru linnade arengut pärssiv tegur. Kuid ekslik oleks kõik probleemid vaid selle tõve kraesse kirjutada.
Väärtuse kaotanud korterite seisukohast on Kohtla-Järve kõige drastilisem ja suuremahulisem näide. Ent olukord pole palju parem ka mitmetes väiksemates linnades, nagu Valgas, Kiviõlis või Jõgeval.
Osa poliitikuid on tõrjunud etteheiteid suurtest regionaalpoliitilistest erinevustest urbaniseerumise paratamatusega ja leidnud, et Eestis on olukord veel isegi hea. Ettevõtlusminister Urve Palogi tõdes Põhjarannikule antud intervjuus, et ka Helsingis on korteri hind hoopis teine kui 100 või 300 kilomeetrit kaugemal. On tõesti, ent oluline vahe on, et näiteks Ida-Soomes asuvas Joensuus või polaarjoonel paiknevas Rovaniemis erineb korterite väärtus Helsingist kaks, võib-olla kolm, aga mitte 10-15 korda.
Kinnisvara väärtus riigi eri piirkondades on regionaalpoliitika tõhususe oluline ja aus indikaator. Tõsiasi on seegi, et omal ajal kollaste kaartide eest võrdsetel tingimustel elamispindu erastanud Eesti elanikud on nüüdseks sattunud sõltuvalt oma elupaigast sootuks erinevatesse jõukuse klassidesse. Kui Tallinna või Tartu paneelkorterite elanike isiklikus bilansis ulatub vara väärtus 100 000 euroni, siis enamikus teistes linnades ei pruugi analoogne elamine 10 000 eurotki väärt olla. Ühtedel on see justkui pensionisammas: müüd pealinnas korteri, kolid provintsi ja elad muretult elu lõpuni. Teistel sellist taganemisvõimalust pole.
Praegu riigis võimul olevad poliitikud on ise korduvalt tõdenud, et riigi senine regionaalpoliitika on läbi kukkunud. Küsimus on, kas ja millist vigade parandust nad oskavad pakkuda. Ja kas Jüri Ratasel jagub söakust oma Kohtla-Järve parteikamraadidele mõista anda, et senine viis, kuidas nad on valitsenud, pole päris okei. Või kui hääled parteile tuuakse, siis muu ei loe.
ERIK GAMZEJEV, Põhjaranniku peatoimetaja
