Loosungi või nime “Ärme tee midagi” all saaks vabalt järgmisteks valimisteks uue erakonna asutada, sest suur hulk eripalgelisi valijaid on kohe olemas.
Enam kui 15 aasta eest otsustas erastatud Eesti Raudtee omanik, et asendab nõukogude päritolu vedurid USA-s toodetutega, majanduslikel põhjustel – väiksemad kulud, parem töökindlus. Ka muidu olid uue omaniku esimesed sammud pideva kriitika all, kuid vedurite väljavahetamine omandas millegipärast lausa sümboli tähenduse. Ameerika vedurid pidid ära lõhkuma raudteetammid ja sillad, mida muidugi ei juhtunud. Vedurite vastu võitlemisega tegelesid riigikogu liikmed ja avaliku elu tegelased. Kui midagi muud enam öelda ei olnud, siis jäi põhiliseks argumendiks vale kõlaga ja liiga vali vedurivile.
Eestimaale ameerikalik vile ei kõlba. Raudtee ääres elavad inimesed on uute vedurite vile tõttu pidevas hirmus. Ja nii edasi. Kui see praegu naljakas tundub, siis 2002. aastal kirjutasid vedurivilest kõik suuremad ajalehed. Keskerakonna häälekandja Kesknädal avaldas kuude kaupa traagilises toonis vileteemalisi lugejakirju.
Ilmselgelt ei olnud asi viles või isegi vedurites. Eesti Raudtee müük välisinvestorile oli lihtsalt nii suur muutus, et paljude pähe see ei mahtunud. Keskerakond sõitis teema seljas 2003. aasta valimistel ning mõned aastad hiljem taasriigistas Andrus Ansipi valitsus ettevõtte erastamishinnast kaks korda kallimalt. Kõik oli jälle nagu enne, raudtee riigi oma. Vedureid siiski ei hakatud tagasi vahetama, sõidavad siiani ja vile üle pole kurtmist enam olnud.
Kui aastaid hiljem saabusid uued reisirongid, siis polnud paljud rahul sellega, et istmete seljatoed olid hallid. Ei meeldinud sõidugraafikud ja liiga äkiline kiirendus. Rongid olid “ohtlikult” vaiksed. Viimastel nädalatel oleme saanud mitu korda lugeda, kui halb laev on tuttuus Saaremaa liinil sõite alustanud Tõll.
See kõik meenub, kui mõelda Rail Balticu vastu võitlejate peale. Vastuseis Rail Balticule liidab inimesi seinast seina. Ühelt poolt tulema hakates seisavad need, kelle andmeil on projekti taga reptiilid ning raudteed on vaja vaid selleks, et kohe algaval fosforiidi kaevandamisel saadav maak Eestist välja vedada. Seejärel need, kes usuvad, et raudtee poolitab Eesti nii, et eri pooltele rööpaid jääv elusloodus hakkab arenema eri suundades. Siis need, kellele ei sobi Rail Balticu trass – neid on erinevaid, vahepeal mäletatavasti otsiti parimal trassivariandil hoolsasti haruldast sootüüpi ja salajõge taga. On neid, kelle meelest on raudtee liiga kallis ja nõuavad üht tasuvusuuringut teise järel. Kust tuleb kaup, kes selle garanteerib, küsivad mõned ‒ nagu saaks turumajanduses kuskilt hankida kümnendite pikkuse kaubavedude garantii. Ja on ka neid, kes leiavad, et praegu ei tohiks ehitada, sest tulevikus tulevad uued tehnoloogiad, mis on palju paremad kui praegused.
Loetletud eripalgeliste seltskondade vahel ja ümber seisavad mördina müüris valvevastased, valvemeeleavaldajad ja valveallakirjutajad. Samad, kes protestisid äsja metsa raiepiirangute muutmise vastu. Loomulikult koos eriarvamusel metsateadlaste, looduskaitsjate, poliitikute ja teiste metsaga lähemat puudet omavate rühmadega.
Sama seltskond hakkab kindlasti protestima iga tee-ehituse vastu, mis ette võetakse. Alles hiljuti sain kirja raadiokuulajalt, kes suutis mind üllatada, kinnitades, et mingit Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitamist pole vaja, sest see tee on niigi juba väga hea ning parema tee, isegi 2+1 variandi soovimine on “pirtsakuse ja kapriisi tunnus”.
“Ärme tee midagi” on viimase kümnendi jooksul Eestis kasvanud laiemaks fenomeniks kui lühendi NIMBY (Not In MyBackYard, mitte minu tagahoovi) all tuntud soovimatus enda elukoha lähedale uusi ehitisi või ärisid lubada. Vahepeal tegin nalja, et platvormi “Ärme tee midagi” kasutades saaks uue ja eduka erakonna asutada ning valimistele minna, kuid pange tähele – selliseid päriserakondi on tegelikult juba olemas. Näiteks 17 aastat võimul olnud Reformierakonna viimane peaminister kinnitas avalikult ja programmiliselt, et Eesti on juba valmis, pole vaja muud kui peenhäälestust. Paljudele meeldis.
Ärme tee midagi
