Tänavu pälvis ühe kahest linna välja antud teenetemärgist kauaaegne Põltsamaa keskkooli ja Põltsamaa ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja Aino Vagur. Ligi pool sajandit õpetajaametis olnud inimesena pole ta õpetamisest veel praegugi lõplikult loobunud, tema käe all omandavad või lihvivad oma inglise keele oskust kahe Põltsamaa täiskasvanute õpperühma liikmed.
Aino Vaguri sünnikodu asub Lääne-Virumaal, kus ta nägi ilmavalgust 1938. aasta jaanuaris. Vagurite pere elukohaks oli Rakvere vallas Rakvere ja Kadrina vahel asuv Kõrgemäe küla, mis kunagi kuulus Hulja mõisa valdustesse. Aino Vaguri seitsmelapselisest perest pärit ema oli õmbleja, kes sai hakkama nii naiste kui meeste rõivaste õmblemisega. Keerulisematel momentidel oli just ema õmblustöö pere kõige olulisemaks elatusallikaks. Isa töötas raudteelasena.
Perel oli ka oma talumajapidamine koos üheksahektarilise põllumaaga, laudas oli hobune, lehm, lammas ja siga. Heinamaad ei olnud, kuid neil avanes võimalus teha heina raudtee äärest, sest raudteeäärne maa kuulus kohalikule raudteeülemale. Heina tegi ära Vaguri pere, aga pool tehtud heinast läks raudteeülemale. Heinaniidumasinat perel ei olnud ja hein tuli käsitsi maha niita. Lisaks Ainole oli peres kasvamas temast kaks ja pool aastat vanem vend. Aino elupaigaks sai isa ehitatud maja, varem elas pere isa ostetud talumajas.
Tollel kaugel ajal oli Kõrgemäe külas kokku 18 suitsu ning mõnes sealses peres oli kasvamas kuus last. Tänaseks on Kõrgemäe külla järele jäänud kõigest kuus inimest, kellest vaid neli elab seal alaliselt. Aino ja üks sinna hiljem maakodu asutanud venelanna iga päev kohapeal ei ela. “Minu koduküla on elav näide sellest, kuidas meie uuel iseseisvusajal on elu maal hääbunud,” ütles Aino.
Koolitee algas tavapärasest hiljem
Kõik tollased Kõrgemäe küla lapsed õppisid Mädapea mõisahoones tegutsenud koolis. Aino küla noorima lapsena pidi teistest kauem kodus olema. Viieaastasena sai Ainost hoopis teiste, temast vanemate küla laste õpetaja. Lugemise sai ta selgeks venna kõrvalt õppides.
Aino koolitee algas keerulisel 1944. aasta oktoobri alguses kui nõukogude armee oli suutnud juba Rakverest lääne poole tungida. Seetõttu puudub tal mälestus esimesel septembril alanud kooliteest. Kodunt kahe ja poole kilomeetri kaugusel asuva Mädapea mõisa koolis tegutsesid liitklassid. Ainole liitklassis õppimine meeldis, sest kolmanda klassi lapsena sai ta oma õpingute kõrvalt kuulda, mida neljanda klassi lastele räägiti. Neljanda klassi õpilasena kuulis ta, mida kolmanda klassi õpilatele räägiti ja nii oli võimalus kolmanda klassi õpinguid üle korrata. Kevadel peeti vahel koolitundi mõisa juures asunud tammikus, kus lastele õppetükkidele lisaks ka taimi tutvustati.
Mõisapargi ja koolimaja ümbruse korrastamine ning puulehtedest puhtaks riisumine oli laste ülesanne. Lastele anti kodunt kaasa linasest riidest valmistatud hobuste tekid, millega lehti kokku kanti. Suvisel koolivaheajal tuli ka kooliaias praktikatunde teha. Kodunt koolini viis hobuvankritee, kus kevadisel ajal oli tavaliselt väga märg ja porine, talvel aga kattis teekohta paks lumevaip. Mädapea mõisa juures tegutses meierei, kuhu külaelanikud piima viisid. Seetõttu oli lastel mõnikord võimalus talvisel ajal ree ning suvisel ajal hobuvankri peale saada. Ainol ja tema vennal oli õnn käia koolis ema õmmeldud mugavate ja nägusate rõivastega. Eelmise iseseisva Eesti ajast oli emal veel kangaidki järele jäänud. Sama ei saa öelda jalanõude kohta, sest nende hankimine oli äärmiselt tõsine probleem.
Oma kooliajale tagasi mõeldes loovad Aino sõnul just väiksed koolid oma väikesearvuliste klassidega võimaluse lapse igakülgseks arenguks, sest seal saab õpetaja eraldi iga lapsega suhelda.
Lõpetas keskkooli hõbemedaliga
Kooli lõpetamisel ulatati lõputunnistus 120 noorele, ehhki õpinguid alustas rohkem õpilasi. Küllap arvestati juba ette väikese läbipõrujate hulgaga. Aino oli tubli ja taibukas õpilane. Kui ta nüüd Rakvere esimese keskkooli kokkutulekutel käib, meenutavad kaks endist klassikaaslast, kuidas nad koolis Aino selja taga pingis istudes tema pealt matemaatikat maha kirjutasid. Ainol olid matemaatikas head hinded. Ta oleks ilmselt pärast keskkooli lõpetamist matemaatikat õppima läinud, aga sinna juurde kuulus ka füüsika, mis talle hästi ei sobinud. Lisaks lõputunnistusele sai ta koolist kaasa hõbemedali. Kuldmedalist jäi teda lahutama kirjandi eest saadud neli.
Õpinguid jätkusid Tallinna pedagoogilises instituudis, sest seal õppides leidis ta endale elupaiga tädi juures, kus nad jagasid 7,6 ruutmeetri suurust toakest.
Ülikoolis läksid õpingud ladusalt. Kui veel esimesel ülikooliaastal sai Aino tavalist stipendiumi, siis alates teisest õppeaastast kõrgendatud stipendiumi. “Esimesel ülikooli aastal saime inglise keele häälduse omandamisel sellist vett ja vilet nii et nahk suitses,” meenutas ta. Hiljem sai ülikoolis õppimise süsteem selgeks ja edasine õppetöö jätkus juba oluliselt rahulikumalt. “Kõik vajalikud riideesemed õmblesin ja kudusin siis endale ise. Kaasa arvatud mantel. Ka rahvatantsus lõin ülikooli ajal kaasa. Alfred Raadik oli siis meie tantsuõpetaja. Sportliku poole pealt meeldis mulle kõige rohkem suusatamine ja ülikoolis õppides käisin ka mitmel korral suusalaagris.”
Tallinn oli kultuurilembese Aino jaoks selleks kohaks, kus ta sageli teatris ja kinos käis. “Istusime siis teatris “kukepööningul”, täpsemalt kolmandal rõdul.” Nägemise ja kuulmisega meil probleeme ei olnud ja seetõttu sobis 20-kopikaline koht kolmandal rõdul meie jaoks igati.”
Vahetas rühmakaaslasega töökoha
Aino lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi kiitusega ja vastavalt kooli lõpetamise tulemustele anti talle võimalus valida, kuhu tööle minna. Sellel ajal vastava eriala tunnistusega võõrkeele õpetajaid igasse kooli ei jätkunud. Aino kui suusatamisest huvitatud inimese valikuks oli Otepää. Kuid rühmakaaslane Anu Epp tegi talle ettepaneku kohad ära vahetada. Ülikoolikaaslane põhjendas oma ettepanekut sellega, et Ainole on Rakvere lähistel asuv kodukoht Põltsamaal elades lähemal ja temale Otepää Antsla elanikuna lähemal. Aino oli ettepanekuga nõus, seda enam, et nii Otepää kui Põltsamaa olid tema jaoks toona võõrad kohad.
Aino esimeseks elukohaks Põltsamaal sai kunagine mõisa moonakate maja Veski tänaval. Elamistingimused olid askeetlikud. Pärast kuus aastat Veski tänava askeetlikes tingimustes elamist leidis ta uue elamispaiga Põltsamaal Tamme tänaval, kus elas samuti kuus aastat. Hiljem avanes tal võimalus kandideerida tollasesse õpetajate majja. Praegu elab ta samas majas, ainult nüüd kahetoalises korteris.
Ainol oli väga hea meel selle üle, et teisel Põltsamaal töötamise aastal võimaldati ka õpetajatel kooli sööklas söömas käia. Söökla asus Uue-Põltsamaa mõisahoones, seda aitasid varustada seal internaadis olnud laste vanemad. Isegi haneliha viidi kooli sööklale. Ainetundide, suusatreeningute ja rahvatantsu kõrval polnud Ainol aegagi kodus söögi tegemiseks. Kõigest loetud päevad pärast kooliaasta algust saadeti Aino oma klassiga Vitsjärvele kartuleid noppima. Ta oli siis 22-aastane, lapsed temast kaheksa aastat nooremad. Maa õpilaste jaoks tuli ikka õpetajal välja mõõta. “Eks ma siis oma suusatajasammuga seda tegingi,” meenutas Aino oma õpetajatöö algusaega. Esimese lennu oma klassi õpilastega saatis Aino teele 1964. aasta kevadel. Kogu oma õpetaja tööaastate jooksul oli ta klassijuhatajaks üheksa lennu õpilastele.
Õpetajaid kirikuuksele valvama ei saadetud
Valve Moks, keda küll enamik Põltsamaa kooli vilistlasi Valve Pedmansonina tunneb ja Maret Simson olid need, kes kolleegidena Aino oma seltskonda tõmbasid. Samuti kuulus sinna Meeta Marjasoo. Selle seltskonna liikmed käisid üksteise sünnipäevadel. Väga sageli sõitis Aino koos oma klassi õpilastega teatrisse. Oma kõige esimese klassiga käis ta ekskursioonil Tallinnas. Mitte bussiga, vaid veoauto kastis olles, kus kasti külgedele pandi kased. Samamoodi käisid nad ka Saaremaal. Veoautoga sõitsid nad tookord läbi mere Vilsandi saarele. “Nüüd saaksid lastekaitsjad šoki kui midagi sellist näeksid,” meenutas Aino aastakümnete taguseid lastega toimunud väljasõite.
Väga ilusad on tema mälestused Uue-Põltsamaa mõisahoone saalis aset leidnud pidudest. Seal oli kombeks, et suured ja tugevad poisid pidasid pidudel korda, sest päris ilma korravalvuriteta hakkama ei saadud. Üks nendest tollastest suurtest poistest oli Ants Paju. Tollal oli füüsika ja kunstiõpetajaks Luule Uus, kelle käe all maalimist õppinud laste maalid sinna üles pandi. Keset saali tiirles suur peeglitükikestega kaunistatud gloobus, millelt peegelduv sädelev valgus kandus üle kogu saali ning seintel olnud maalide. Saali kõrval asunud õpetajate toa uks oli pidude ajal alati lahti ja koolipoisid käisid sealt ka õpetajannasid tantsule kutsumas.
Nüüd räägitakse vahel sellest, kuidas tollel ajal õpetajad jõulude ajal kiriku ukse peal pidid valvama, et keegi õpilastest kirikusse ei läheks. Aino sõnul tegelikult ta seal kordagi valvamas ei käinud ja keegi temalt seda ei nõudnud. Põltsamaa kirikusse sattus ta esimest korda 1965. või 1966. aasta sügisel, kui nad oma klassiga kiriku juures asuvat lossikraavi ja jõe kallast puhastamas käisid. Tookord õppis tema klassis Põltsamaa legendaarse kirikuõpetaja Herbert Kuurme poeg Mart Kuurme.
Korda tuli pidada hoopis Põltsamaa jõe ääres asunud kinomajas. Tollal oli kino alati rahvast täis. Häid filme käidi siis ikka kinos vaatamas ja kino oli meelispaigaks ka õpilastele. Kõiki filme teatud vanusest alates vaadata ei tohtinud. Samuti pidid õpetajad siis korda pidama linna kultuurimajas, kus sageli toimusid linnarahvale mõeldud peod, kus ka õpilased osaleda said. Ainult selle klausliga, et alates kella kümnest õhtul tuli neil sealt lahkuda. Ega selle rahva hulgast õpilasi tabada polnud kerge, aga üldiselt õpilased seda nõuet siiski täitsid, sest teadsid, et kui nad seda ei tee, siis edaspidi neid kultuurimajas korraldatavatele täiskasvanutele mõeldud pidudele enam ei lasta. Sellel ajal polnud õpilasi koolis veel nii palju kui seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel. Noorte jaoks oli ahvatlev koht ka “Ranna” restoran koolimaja lähedal. Seal õpetajad korda pidamas ei käinud ja Aino sõnul sattus ta sinna üsna harva. Vahel käis ta seal enne koju minemist söömas.
Legendaarne koolijuht oli suurepärane valsitantsija
Alates seitsmekümnendatest aastatest õpetas ta inglise keelt ka täiskasvanutele. Tunnid toimusid linna raamatukogus ning kultuurimajas. Kaheksakümnendatel aastatel töötas ta ka poole kohaga kooli õppealajuhatajana. Üheksa aasta jooksul õpetas ta lastele ka saksa keelt. Lisaks sellele jõudis Aino üheksakümnendate aastate teises pooles ühe aasta jooksul inglise keele tunde anda ka Puurmani lastele. Selle ajast meenutab ta hea sõnaga Puurmani koolijuhti Toomas Annukit.
Kaks aastat pärast pedagoogiametis töötamist tegi kooli juhtkond Ainole ettepaneku asuda juhtima kooli komsomoliorganisatsiooni. Komsomolijuhina tegutsedes jättis ta ideolooogia tahaplaanile ja keskendus erinevate ürituste korraldamisele. Üks meeldejäävamaid oli komsomoli aastapäeval teoks saanud tõrvikutega teatejooks. Richard Saviauk istus siis jõe peal paadis ning tulistas välja valgusraketi. Õpilased startisid kooli juurest ja jooksid üle silla teisel pool jõge asunud ETKVL Põltsamaa põllumajanduskombinaadi juurde. Selle ettevõtte töötajad alustasid jooksuteekonda oma ettevõtte juurest ja finišeerisid kooli juures. Õpilastest juhtisid Põltsamaa keskkooli komsomoliorganisatsiooni kaks hästi tuntud meest Heldur Meerits ja Peep Mühls.
Põltsamaa kooli juhtis tollel ajal kogu Eestis hästi tuntud Kalju Teras. Aino mäletab toonast koolijuhti kui head kolleegi, koolipere hoidjat, suurt looduse- ja spordisõpra. Aga veelgi paremad mälestused on tal Kalju Terasest kui suurepärasest valsitantsijast. “Pärast Kalju Terast pole ma enam kunagi nii head valsi tantsimise partnerit leidnud,” jutustas Aino.
Aasta enne poole sajandi täitumist õpetaja ametis otsustas Aino, et nüüd aitab, aeg on oma töö ja tegevus noorematele üle anda. “Seitsmekümne ühe aastane inimene ei pea enam endast mitu põlvkonda nooremaid inimesi õpetama,” põhjendas Aino oma otsust. Samas polnud Aino ka arvutikasutaja, teda aitas tollane kooli arvutiõpetaja Meelis Koll.
Umbes samamoodi läks Ainol autojuhtimisega. Load olid tal küll juba ammu omandatud, ent autoostuluba, millega eelmise riigikorra ajal sõiduvahendi oleks saanud soetada, talle ei antud. Praegu on Aino sõnul liiklus nii kõvasti muutunud, et tema eas inimesel sinna enam trügida ei tasu. Autot mitte omava inimesena on temast saanud sagedane hääletaja, rohkem küll Rakvere kandis. Ka hääletamine on tema jaoks huvitav kogemus olnud, sest paljud autojuhid on rooli taga olles Ainole oma südant puistanud ja ta on sohvritele heaks kuulajaks osutunud.
Tegelikult langetas ta pensionile jäämise otsuse juba eelnevate koolijuhiga peetud läbirääkimiste käigus. Põhjus oli selles, et uue kolm aastat kestva tsükliga ta enam uue lennuga koos alustada ei soovinud ja nii jäigi 50 kooliaastast üks puudu.Tema pensionile jäämise aeg juhtus väga õigele momendile. Just 2009. aastal renoveeriti Põltsamaa Veski tänava koolihoonet ja viimasel veerandil viidi õppurid ning õpetajad sealt üle Lille tänava koolimajja. Sealt tuli kaasa viia ka kõik raamatud ning muu kraam, mis pikkade tööaastate jooksul koolimaja ruumesse oli kogunenud. Aino hinnangul oli see isegi hea, et asjade kokku kogumiseks ainult märtsivaheaega kasutada sai, sest vastasel juhul oleks ta kogu järgnenud suve koolimajas asju sorteerides ning pakkides veetnud.
Loobus õpetajaametist, kuid mitte õpetamisest
Nüüd on Ainost saanud tõeline rändur, kes kahel korral nädalas Põltsamaalt Kõrgemäele sõidab, et oma armsasse maakoju jõuda. Sinna kohale jõudmiseks kulub kolme bussiga sõites tervelt kuus tundi. Seal on teda ees ootamas isa ostetud talumaja ja hiljem sinna isa kätega ehitatud maja, millest esimene on 120 ja teine 80 aasta vanune. Tollastele taluhoonetele kohaselt võis talvisel ajal piki hoonet liikuda eluruumidest loomalauta ja selle kohal olevasse lakka nii, et majast välja minna polnud tarvis. Alguses oli terve küla peale üksainus kaev, kust Aino ema keeldus kaelkookudega vett oma majapidamise juurde kandmast. Seetõttu lasi tema isa sinna pumbakaevu rajada, mille Aino vend hilisemal ajal elektripumbaga asendas. Aino vend lasi juba olemasolevate hoonete juurde ehitada garaaži koos saunaga ning puukuuri. Lisaks asub krundil veel üks katusealune küttepuude tarvis.
Pikkade tööaastate jooksul kogunes Aino pangakontole natuke sääste, mille eest mõned aastad tagasi üks Rakvere kandi firma hoonet remontis. Hoone sai täiendava soojustuskihi ning uued voodrilauad. Firmajuht päris mitmel korral perenaiselt, millist värvi maja peab tulema. Aino jaoks oli vastus alati varnast võtta: rootsipunane. Rootsis käinud inimesena olid talle väga sümpaatsed ja väärikad sealsed pruunikas-punased majad. Just sellist värvi pidi saama ka tema kodumaja.
“Inimene saab ühiskonnalt alati rohkem kui ise vastu suudab anda. Just seetõttu olen kõik aastad pärast koolist eemale jäämist tegelenud inglise keele õpetamisega. Iseseisva Eesti riigi algusaastail käisin Rootsis, kus koos tööõpetuse õpetaja Eve Oroga õppisime täiskasvanute koolitajaks ehk andragoogiks. Nüüd on mul ka litsents selle töö tegemiseks olemas.”
Praegu õpetab Aino Põltsamaa kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja kutsel seal inglise keele huvilisi, kelle hulgas oli piisavalt neid, kes olid koolis saksa keelt õppinud ja kellele tuli inglise keele õpetamist nullist alustada. “Ma väga austan neid inimesi, kes pärast tööpäeva pühendavad ligemale kahe ja poole tunni vältel inglise keele õppimisele. Sinna on tulnud ka inimesi, kelle lapsed algkoolis inglise keelt õpivad. Olen sealt leidnud väga meeldivad inimesed, kellega meil on tekkinud ka ühine seltskonnaelu.”
Lisaks õpetab ta inglise keelt Vikan Estonias töötavatele inimestele. Ainole meeldib pensionäri elu ka seetõttu, et nüüd on rohkem aega raamatuid lugeda, mis on talle olnud meelistegevuseks läbi kogu elu.
“Mulle osaks saanud tunnustuse kohta arvan, et küllap ei olnud sellele komisjonile tänavu ühtegi teist kandidaati välja pakutud, kellele teenetemärki anda, ehkki niisugused inimesed on siin kindlasti olemas. Seda võin küll tunnistada, et suure osa oma armastusest ja hingesoojusest olen ma tõepoolest Põltsamaale andnud,” arutles Aino Vagur.
Aino Vaguri elukäik
*Sündinud 1938. aasta jaanuaris Lääne-Virumaal
*Koolitee algas 1944. aasta sügisel Mädapea mõisahoones tegutsenud kuueklassilises koolis
*Seitsmenda klassi lõpetas Rakvere kolmandas mittetäielikus keskkoolis
*Keskkooli lõpetas Rakvere esimeses keskkoolis
*Õpingud jätkusid Tallinna pedagoogilises instituudis
*Suunati tööle Otepääle, kuid vahetas kursusekaaslasega koha Põltsamaale
*Alates seitsmekümnendatest aastatest õpetas ta inglise keelt ka täiskasvanutele
* Kaheksakümnendatel aastatel töötas poole kohaga kooli õppealajuhatajana
*Üheksa aasta jooksul õpetas ka saksa keelt
*Lisaks jõudis üheksakümnendate aastate teises pooles ühe aasta jooksul inglise keele tunde anda ka Puurmani lastele
*Õpetab inglise keelt Põltsamaa kunstikoolis ja Vikan Estonias.
TOOMAS REINPÕLD
