Järg 28. jaanuari Vooremaas ilmunud osale
Kaarepere rahvamajas mitmeid kultuurikollektiive juhendanud Liidi Vaino rääkis, et segaansambli loomiseks andis idee soov käia esinemas omakandi kultuuritegijate abieluregistreerimistel.
Hea sõnaga meenutas Kaarepere kultuuri-ja seltsielu ka kauaaegne Jõgeva rajooni täitevkomitee ja maavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Hilja-Aliide Toome.
Esimesel tööperioodil Kaarepere rahvamajas 1969-1977 juhendas Mullaverest pärit Liidi Vaino mitmeid ansambleid. Naisansamblis oli kaheksa liiget. Me laulsime kolme- ja neljahäälselt. Saatsin ansamblit klaveril ja laulsime ka saateta.
Esinemised abiellumistseremooniatel
Kultuuritegijad on sageli üksteist leidnud ja leivad ühte kappi pannud. “Meil tekkis soov esineda Kaarepere isetegevuslaste abielude registreerimistel Jõgeva perekonnaseisubüroo saalis. See andis tõuke segaansambli loomiseks. Minu mäletamist mööda abiellusid kultuuri harrastavad naised ja mehed Kaareperest kolmel või neljal korral. Perekonnaseisuosakonna eestvedaja Vaike Vaigla kutsus meid aga esinema ka teiste abielude sõlmimisele. Sageli esitasime laule “Silmad”, “Mööda teed”, “Arglik brigadir”. Saatjaks elektriorelil oli Feliks Herman.
Hästi on meeles ka esinemine Vaidaveres keeleteadlase Johannes Voldemar Veski mälestuskivi avamisel.”
Liidi Vaino sõnul laulsid Kaarepere kultuurimaja meestrios majandi zootehnik Endel Lüüde, elektrik Jaan Kipper ja Jõgeva Tarbijate kooperatiivi autojuht Heldur Lõiv. “Isetegevust soodustas paljuski asjaolu, et paljud isetegevuslased omavahel sõbrad olid ja kokku hoidsid.”
Koori nimi laulja järgi
“Repertuaari ansamblitele oli üsna palju. Hakkasin noote koguma juba 1955. aastast kui alustasin tööd muusikaõpetajana. Palju häid laule leidus näiteks kogumikus Laulge kaasa. Trükistes Meie repertuaar avaldati ka näidendeid, pillilugusid jne. Mõistagi tuli vaadata, mida ansambel on paremini suuteline laulma. Kaarepere ansamblid said laulmisega aga päris hästi toime,” rääkis Liidi Vaino.
“Rahvamajas korraldati ka majanditevahelisi mälumänge ja klubiõhtuid. Sündmustel kaasa lööjad olid sageli aga ühed ja samad inimesed. Rahvamaja juhatajatest on meeles tragi Raili Lüüde. Instruktor Udo Veski esines koosviibimistel vaimukate humoreskidega. Võhma kandist pärit Olev Rass juhendas rahvatantsuringi,” lisas ta.
Hilisemal tegevusperioodil Kaareperes juhendas Liidi naiskoori Eha. “Igal kooril pidi olema nimi. Meie koor sai nime laulja Eha Lõivsaare järgi. Ta töötas lasteaiaõpetajana.ˮ
Kui taasiseseisvus lähenes
Kultuuritöötajal Liidi Vainol on hästi meeles ka esinemiseks loomingulise vabaduse andnud laulva revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumise aeg. “1988 hakkasid toimuma esimesed jõulukontserdid, kus esinesid ka Kaarepere ansamblid. Üks meeleolukamaid nendest oli praeguse Luua metsanduskooli saalis, kus on suurepärane akustika. Samuti esinesime Palamuse ja Äksi kirikutes. Naiskooriga Eha laulsime kord Palamuse kirkus ka Urmas Sisaski muusikateost Sanctus, mis publikule väga südamesse läks. Esinemine tuli nii hästi välja, et lausa ihukarvad tõusid püsti. Veel esinesime Palamuse kalmistul Vabadussõja mälestusmärgi avamisel, Vabadussõjas langenute tahvli avamisel Kaareperes. Peidetud tahvli leidsid koolipoisid rahvamaja pööningult. Samuti esinesime Palamuse valla päevadel, kui kooriga külast külla sõitsime. Mõned laulud esitasime 1997. aastal Elistvere loomapargi avamisel.”
“Kui kultuuritööle näpu annad, jääd sellega pikaks ajaks seotuks,” ütles Liidi Kaarepere tööaastaid silmas pidades.
Kunagise kultuurijuhi meenutused
Põltsamaalane Hilja-Aliide Toome, kes töötas Jõgeva rajooni täitevkomitee kultuuriosakonna juhatajana 1970-1988 ja maavalitsuses samal ametikohal üheksakümnendate aastate algul, meenutas seoseid Kaarepere rahvamajaga nii: “Kaarepere on meelde jäänud väikese armsa kohana. Mäletan sealse kultuurimaja mitut juhatajat. Virve Koppel pidi selle tööga toime tulema paljulapselise pere emakohustuste kõrvalt.
Kaarepere ringijuhtidest on eriti meelde jäänud Liidi Vaino, keda võib nimetada julgesti maja muusikajuhiks.
Kui üldse rääkida kultuuritööst Jõgeva rajoonis, siis kultuurimajad erinevalt mõnestki teisest piirkonnast olid kõik kaadriga komplekteeritud ja teatud hingus käis igal pool. Kaareperes ei saa aga rääkida hingusest vaid pidevast ja edukast tööst.”
Toetajaid on jätkunud
Lisaks entusiasmile on kultuuritegemine erinevatel aegadel majanduslikku toetust vajanud. “Kaarepere raamatukogu kauaaegne juhataja oli Urve Kivi. Tema abikaasa töötas Kalevi kolhoosi esimehena ja aitas majanduslikult kohaliku kultuurielu edendada. Majandi abi läks vaja ka siis, kui seitsmekümnendatel aastatel Kaareperes ülerajoonilise kultuuritöötajate päeva korraldasime. Majandusmured on kultuurirahvast ikka vaevanud. Riigi poolt oli vastavat raha ju ette nähtud väga napilt. Aitama pidi ikka majand või külanõukogu,” jutustas Hilja-Aliide Toome.
“Kaarepere sovhoostehnikum kindlustas meie ansamblitele transpordi. Majandijuht Villu Reiljani eestvedamisel toetati esinemisrõivaste, Põhja-Tarumaa rahvarõivaste ostu koorile laulupeol osalemiseks. Villu Reiljan aitas kaasa sellelegi, et rahvamaja lagi remonditud saaks. Kui segakoor Eha 1996. aastal kümneaastaseks sai, aitas toonane Palamuse vallavanem Märt Jallakas korralda kahepäevase ekskursiooni Hiiumaale. Hea koostöö oli ka eelmise Palamuse vallavanema Urmas Asteliga ja kauaaegse vallavolikogu esimehe Toomas Tuulaga.
Niinimetatud katuserahadest on Kaarepere rahvamaja toetanud riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul ja Aivar Kokk. Jõulupeol kehastus Kokk jõuluvanaks ja hoidis rahval tuju üleval,” kõneles Liidi Vaino.
Kõrvalpõige Johannes Lotiga
Omaaegne kultuurijuht Hilja-Aliide Toome jutustas kõrvalpõikeks vaimuka loo kokkupuutest Eesti NSV kultuuriministri Johannes Lotiga. Lott tuli kultuurivaldkonda parteitöölt. Kord külastas ta Põltsamaa kultuurimaja ja märkas, et lavakohal polnud ühtegi “punast” loosungit ja hakkas pahandama. Mina hakkasin talle vastu.
Ministeeriumis olevat ta hakanud alluvatelt uurima, mis inimene see Toome on. Kui ise mõned päevad hiljem ministeeriumisse läksin, küsisid sealsed töötajad, mida ma olen korda saatnud.
Ma vastasin, et ministrid on tulnud ja läinud, kuid Toome on ikka paika jäänud. Siis hakati naerma ja teema lõpetati.
Maakultuurimajad püüdsid end sotsialistlikust ideoloogiast võimalikult vabadena hoida.”
JAAN LUKAS
