Mihhail Lotmani artikkel 19. jaanuari Postimehes, kus ta heidab Tartu ülikooli raamatukogu töötajatele ette külma suhtumist kirjasõnasse ja väidab, et fondidest visatakse väärtuslikke raamatuid prügimäele, ajas vaat et kogu vabariigi mõne minutiga n-ö tagajalgadele.
Uudist kommenteeriti sotsiaalmeedias, ohiti ja ahhetati, et kas ikka tõesti ja kuidas nii võib…
Ka paljude raamatukogutöötajate telefonid ja meilikastid olid artikli ilmumise päeval üsna “tulised”. Kes nõutas tuttavailt “barbaarsusaktile” kinnitust, kes palus jumalakeeli, et tema jaoks üht-teist kaunist ja väärtuslikku prügikasti servalt päästetaks. Ärevus ei vaibunud veel järgmisel päevalgi, kui Postimehes oli juba ilmunud ülikooli raamatukogu kogude direktori Kristina Pai selgitav artikkel “Kõiki raamatuid ei saa alles hoida”. Tõesti, millegipärast ei oldud selle lugemisega sugugi nii virgad, nagu oldi semiootik Lotmani kirjatööga tutvudes ja seda kommenteerides.
Korporatsioonid, seltsid, emigreerunud isikud, kellelt okupatsioonivõim raamatud omal ajal rekvireeris, on need aastate jooksul raamatukogult tagasi saanud. See on olnud asjaosalistele suur töö, samuti on raamatukogutöötajaile ebamugav ja vaimselt raske kirjavara ülearuseks kuulutamine. Nii kõnealune kui paljud teised raamatukogud korraldavad pidevalt mahakantud trükiste odavmüüke ja tasuta jagamisi, sest fondid pole ju kummist ja igaüks, kes vaid korra kuuski raamatupoode külastab, näeb, kui palju ilmub iga päev ja tund uut. Sellest kõigest poleks paanikasse aetud raamatusõbrad justkui sõnagi kuulnud ega lugenud?
Kas igapäevane infotulv põhjustab pealiskaudsust ja seepärast, antagu mulle andeks, läheb rohkem peale negatiivne uudis? Kas on tõepoolest nii põnev kujutleda õõvastavat ja meil seninägematut vaatepilti, kuidas sajandivanused rariteedid hiigeltuleriidal otsa leiavad!?
Aga nähkem selleski loos eelkõige positiivset. Intervjuus Vikerraadiole nentis Kristina Pai muuhulgas, et talle teeb rõõmu meie inimeste mure raamatute pärast.
Tõepoolest, kui me kirjasõnast nii väga hoolime, on meie hariduse, harituse ja kultuuriga ikka väga hästi!
KAIE NÕLVAK
