Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala teise kursuse tudeng Annika Maksimov sai ülesandeks intervjueerida üht vanemas eas Eesti ajakirjanikku ja kohtus mullu 22. oktoobril Vaike Käosaarega tema kodus. Annika kirjutas, et see, kuidas Vaike oma tööst rääkis, nii kirglikult ja heade mälestustega, jättis talle kustumatu mulje. “Kui lugesin eelmisel laupäeval Vooremaas ilmunud iseloomustusi, mis tema kohta käisid, tundsin, et võin nende kõigiga 100 protsenti nõustuda, kuigi tundsin teda nii vähe aega. Tema soojus ja sõbralikkus, positiivsus ja detailsus jäid mulle kohe silma ja ma püüan tulevikus olla oma töös just tema moodi.” Annika oli nõus intervjuud Vooremaa lugejatega jagama ning Vaike poja nõusolekul avaldame selle.
Kelleks te väiksena saada tahtsite?
Arstiks. Kirjutasin isegi südantlõhestava kirjandi.
Kas pettumust ei ole hiljem olnud, et ei läinud arstiks õppima?
Ei ole. Äkki ma oleks ikka liiga arg olnud. Verd kartnud. Aga üldiselt mulle aitamine meeldib.
Õppimise ajal te ajakirjandusega kokku ei puutunud, kui keskkoolis käisite?
Ei puutunud.
Ajalehti lugesite?
Jah, eks ma ikka lugesin kõike, mis kätte juhtus.
Mis aastast ajalehes töötasite?
Juba 1969. aastal läksin, minu eesti keele õpetaja soovitas mind. Tollase rajoonilehe Punalipp korrektoril oli asendajat vaja lapsepuhkuse ajaks. Eesti keel huvitas mind koolis küll. Aasta pidin olema. Meil oli kaks korrektorit, üks luges, teine jälgis. Ja jube tähtis oli, et ükski trükiviga sisse ei jääks. Lugesime niimoodi trükikojas, mis oli selles vanas rohelises majas, nahavabriku juures, Suurel tänaval. Ülemisel korrusel olid siis, kui mina tööle läksin, veel mingid korterid, aga mõni tuba oli ka toimetuse käsutuses. Aga me kõik olime all, trükikoda mürises kõrval ja seal olid need trükivärvised pannid tinaridadega. Kui märkasime viga, siis laduja ladus selle rea uuesti. Tinapannilt tuli siis vigane rida ära võtta ja uus asemele panna ning siis üle kontrollida, kas kõik õigesti sai. Aga kui pannitäis tinaridu laiali läks, tuli terve külg uuesti laduda, sest seda ridahaaval uuesti kokku panna polnud enam võimalik.
Kui vana Te olite, kui toimetusse tööle sattusite?
Olin 20aastane.
Algul tegin ainult korrektoritööd, aga siis hakati mulle tasapisi selle kõrvalt muid ülesandeid andma ‒ juhuks, kui olen huvitatud. Ma olin ikka vaimustuses küll alguses. Ja kui korrektor lapsepuhkuselt tagasi tuli, jäingi kirjutama.
Mis aastast?
Ilmselt 1970. aastast. Võis ka olla nii, et korrektor ei tulnudki tagasi ja ma tegin mingi aja kahte tööd korraga. Ma ei mäletagi hästi.
Noorematele naisterahvastele anti tavaliselt teha kultuuriteemalised lood. Julius Tillo, suur korüfee, tegi aga põllumajanduslugusid. Ta sõitis vahel juhuslike autodega maale, ööbis taludes ja päeval käis mööda põlde, istus põhuvirna otsas ja vaatas, kuidas töötatakse. Et tal fotograafi kaasas ei olnud, siis ta joonistas. Väga huvitavad pildid tulid.
Mina olin maalt pärit, tahtsin ka põllumajandusest kirjutada ja põllu peal sügistöid jälgida. Aga see oli sellel ajal, kui oli moes mini. Ja mina muidugi kandsin ka miniseelikut. Kui ma siis põllule läksin, oli tulemus see, et autod hakkasid tuututama, umbes nii, et mingi tibi on põllu peal. Ei läinud see asi mul läbi.
Kui sageli peeti toimetuse koosolekuid?
Iga nädal. Kui Hugo Alter peatoimetaja oli, kutsus ta koosolekuid millegipärast letutškadeks (vene laen летучка – väike kiire töökoosolek). Ma ei tea, miks. Põhiliselt arutati järgmise nädala lehe plaani. Ja siis tehti kuus korra kokkuvõtteid, üks meist või siis keegi võõras väljastpoolt tegi kokkuvõtte sellest, mis kirjutatud on, mis puudu, mis võiks veel olla. Ja siis valiti välja kolm paremat toimetuse inimeste lugu ning parim välisautori lugu. Omadest sai keegi vist viis rubla preemiat.
Tollal oli väga tähtis see, et organiseeriksid välisautorite lugusid. Neid pidi lehes olema soovitavalt kaks kolmandikku. Sissetulnud kirjade ja lugude registreerimiseks oli eraldi raamat. Korraldati ka kirjasaatjate päevi: kutsuti kirjasaatjad kokku, kutsuti mõni nimekas inimene neile esinema ‒ olenevalt sellest, kellega kaubale saadi. Oli ka kontsert ja pärast pikk laud. Täitsa pidulik päev oli. Kirjasaatjad olid ikka väga au sees. Ja meile öeldi alatasa, et me oleme laisad ega tee kirjasaatjatega tööd.
Korraldati ka toimetuse siseseid konkursse, näiteks eraldi portreelugudele, olukirjeldustele ja uudistele. Auhindade suurus sõltus sellest, kui palju peatoimetaja majandijuhtidelt raha välja suutis rääkida. Sellised konkursid andsid suure stiimuli hästi kirjutada.
Kui suured need preemiad tollal olid?
Ei mäleta enam, aga kui veel mitmel alal preemia said, olid õnnelik küll. Palgalisa oli täitsa tuntav. Kutsusime majandijuhte ka endale külla. Hästi palju oli külaskäimist ja suhtlemist.
Tööõhkkond oli väga hea?
Oli. Suvised ajakirjanike kokkutulekud olid vahvad. Toimetuste vahelised. Seal olid spordimängud, isetegevusülevaatused.
Seal oli mitu erinevat toimetust koos?
Terve Eesti. Seal olid isegi suured toimetused. Näiteks Noorte Hääl, Rahva Hääl. Rajoonilehed ka.
Kas teie ka midagi võitsite?
Me võitsime ükskord isetegevuse. Ja spordis võitsime, kui Ants Paju oli kaasas. Tema ärgitas meid.
Kui palju toimetuses praktikante oli?
Meil oli vahepeal selline aeg, kus meil oli tohutult praktikante. See oli just siis, kui Hugo Alter peatoimetajaks oli. Enamasti olid need teise kursuse tudengid. Võib-olla tuli neid sellepärast nii palju, et me olime Tartule lähedal. Ja minu vastas oli parasjagu vaba koht. Kes tuli, see sinna istus. Üks minu lauanaabritest oli näiteks Mart Juur. Ta oli viieaastaselt kooli läinud, ema oli tal Otepääl õpetaja. Ja ülikoolis teisel kursusel olles oli ta alles seitseteist. Siis käis igavene aasimine, et Mart on alaealine, et tema ei saa poest midagi kätte. Peep Pedmanson oli meil praktikal, Hans H. Luik samuti. Ta oli kleenuke, punase peaga. Me ei jõudnud ära imestada, lood tulid nii ruttu ja nahinal läks uut materjali koguma. Ja ega ta eriti ei rääkinud, ta oli nii vaikne. Tiit Pruuli istus mul tükk aega vastas. Ma mäletan, et Hugo Alter tundis ta vanaisa ja siis ta oli nii hirmsasti Tiidu tervise pärast mures. Aga nüüd on Tiit tuntud maailmarändur, nii et küllap läks tervis korda.
Kas vahel läks midagi nihu ka? Näiteks oli midagi planeeritud, mingi leht või mingi lugu ja siis juhtus midagi.
Seda oli ikka.
Kas toimetuses anti teemasid ette ka, millest kirjutada?
Vahel anti, aga üldiselt oli parem, kui ise mõtlesid.
Kusagil mujal Te töötanud ei ole?
Pärast keskkooli olin lühikest aega teeninduskombinaadis arvepidaja, mingeid vesiloode tehti seal üleval, natuke sai kätt proovida. Ja tööde vastuvõtja olin ka.
Kas ei tulnud mõttesse, et võiks mõnda teise toimetusse ka proovida?
Ei.
Meeldis nii väga?
Siin oli kord kõik juba tuttav.
Kas teistel töötajatel oli erialane haridus?
Üldiselt oli sellel ajal vähe erialase haridusega töötajaid. Hilje Puusepp tuli ülikoolist, ta töötas Tartus kirjastuses pikka aega, ja siis tahtis lihtsalt koju tulla.
Kas toimetuses oli rohkem mehi või naisi?
Rohkem oli mehi.
Milline mõju oli tsensuuril?
See oli vastik. Mina sellega küll palju kokku ei puutunud. Eks ülemused puutusid rohkem. Ükskord käis mingi kiilakas mees, oli nagu karikatuur, ausalt. Ta rääkis jube tõsiselt igasuguseid asju. Üks asi on mul meelde jäänud. Keegi oli pildistanud ülaseid ja tema väitis, et see olevat nagu juudi märk, kuueharuline. Tollal ei tohtinud ülevalt pildistada, nagu nüüd pildistatakse linnu ja asulaid, et kõik on näha, kus mingi objekt on.
Kui te mingi teksti valmis kirjutasite, kas või kui palju seda hiljem muudeti?
Keeleliselt võib-olla muudeti. Vastutav sekretär Herbert Sööde vaatas küll hoolega ja peatoimetaja ka ikka. Et midagi keelatut ei oleks.
Millised teemad olid siis näiteks keelatud?
Võib-olla kirjutasin pahaaimamatult midagi kellegi minevikust, mida poleks tohtinud. Meeste puhul ei tohtinud näiteks sellest rääkida, et ta oli saksa sõjaväes olnud.
Kas lehe maht oli umbes sama mis praegu Vooremaal?
Punalipu maht oli poole väiksem. Mul on päris palju vanu lehti alles. Teised on mind naernud, et mis ma kogun sodi, aga minu meelest on pärast huvitav vaadata, mida kunagi kirjutatud.
Palju oli toimetuses tollal töötajaid oli?
Üle kümne oli… Nii et töö kõrvalt jäi ikka vaba aega ka. Ning seltsielu oli huvitav.
Mis Teie ametinimetus tol ajal oli?
Korrespondent. Reporterid tulid pärast.
Mitu korda nädalas Punalipp ilmus?
Kolm korda. Teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval. Nagu Vooremaa praegugi.
Kes siis peatoimetaja oli?
Alguses oli Olga Uulits. Ta oli partei poolt paika pandud, aga ta oli täitsa vahva, käre ja organiseerija. Igatahes oli meil tema ajal toredaid koosviibimisi, pidusid. Vahepeal oli niisugune aeg, kus me läksime külla, kusagile majandisse. Terve seltskonnaga ja siis tutvusime sealse eluga põhjalikumalt. Ja siis vahepeal oli selline aeg, kus käisime kõik Eesti teatrid läbi. Hugo Alter oli siis peatoimetaja, tema oli samuti suur organiseerija. Ja tal oli tutvusi paljudes teatrites. Ta valmistas meie külaskäigu ette, nii et me saime ikka väga põhjalikult need lavatagused läbi käia. See oli küll huvitav. Ja huvitav oli ka neid lugusid teha.
Kui Punalipp muutus Vooremaks, mis siis muutus?
See oli aeg, kus enam ei olnud nõukogude võimu.
Kuidas näiteks asjade saamisega oli? Kas paberit oli, kas oli diktofone?
Oi, diktofone ei olnud sellel ajal üldse.
Aga hiljem?
Hiljem jah. Üldiselt ma diktofoni ei kasutanud, ainult vahel harva. Ma jõudsin enam-vähem kõik olulise üles märkida. Ja kui ma autosse jõudsin, siis tuletasin inimese näo meelde ja täiendasin märkmeid veel. Kui sa oled n-ö sada protsenti kohal, inimese juures, siis jääb tema räägitu ka sulle meelde. See, kui ma seda pagana masinat ei kasuta, võimaldab mul rohkem inimese juures olla.
Kas mäletate, mis oli Teie esimene ja viimane lugu, mille kirjutasite?
Eks ta mõni arvamuslugu äkki oli, neid ikka telliti.
Mis olid Teie lemmikvaldkonnad, millest Teile kõige rohkem kirjutada meeldis?
Tegelikult meeldisid mulle külalood. Lihtsalt läksin külla, küsisin inimeste käest, et kellest või millest kirjutada või mis teie kandis huvitavat on. Ja siis niimoodi kümme kuni viisteist lugu. Igasugustest asjadest.
Milline on kõige meeldejäävam lugu olnud?
Eks neist külalugudest ikka tuleb mõni.
Millest need külalood tavaliselt siis rääkisid?
Inimeste tavalisest argielust. Mis nad seal maal teevad ja kuidas nad elavad. Ja mis seal üldse huvitavat on ja mis võiks veel olla. Mida noored mõtlevad, kes on ära läinud ja kes tagasi tulnud, mida huvitavat tehakse. Külasid mööda käies tekkis mul päris häid sõpru. Näiteks Maarja-Magdaleenas on Tiia Pärtelpoeg, kultuuritöötaja. Ta tunneb kohalikku rahvast ja ta käis oma kandi külad, kuhu mul oli plaanis minna, enne läbi ja leppis inimestega kohtumised kokku. Ta teadis, mida kellelgi huvitavat rääkida on. Siis oli hea minna.
Eriti hästi mäletan käiku Lilu külla. Seal tegid inimesed igasuguseid huvitavaid asju. Ühes kohas, kus muud huvitavat eriti polnud, kohtusin aga Ukrainast sinna elama asunud naisega, kes oli teinud oma koju Ukraina nurgakese. Mees oli tal surnud, lapsed suured. Ja kui suure austusega ta rääkis oma mõlemast kodumaast! Kui särav oli ta tuba ja kui ilusad tema käsitööd! Ümbrus oli seal tegelikult hall, naabertaluga tal silmsidet polnud. Aga oli üks plats, mis mõlemasse tallu ära paistis. Kui sinna oli tokk püsti pandud, siis järelikult pidi tulema naabri juurest läbi.
Tänapäeval kohtab palju sellist suhtumist, et sina oled ajakirjanik, sinuga ma väga suhelda ei või, sulle ei või rääkida. Kas tollal ka midagi sellist oli?
Ei olnud. Siis oli nii, et inimesed tulid ja nad tahtsid rääkida. Ükskord, ma ei mäleta täpselt, mingi külapidu oli, inimesed tulid, mul oli täitsa järjekord.
Millest nad siis tahtsid rääkida?
Üldse elust. Et kuidas nad on elanud… mõni rääkis terve eluloo. See oli päris põnev.
Üldiselt ajakirjanikutöö mõjutas Teie eraelu positiivselt?
Jah. Ainult tüütuks läks lõpuks. Ja väsitas. 2008. aastal, kui täpselt kuuskümmend ja pool aastat kukkus, siis oli mul õigus pensionile minna ja siis ma päevapealt läksingi.
Ei mõelnud, et võiks kauemaks jääda?
Peatoimetaja Helve Laasik lootis, et ma jään ja et me hakkame koos suuri tegusid tegema. Ta oli pettunud. Sest ma ütlesin, et mul on kõik öeldud. Iga asi saab otsa, ise peab aru saama. Keegi ütles, et oleks siis vähemalt 40 tööaastat täis saanud. Aga mis kriteerium see on? Kus see kirjas on, et 40 peab olema? Minul sai 39…
Kuidas on tehnoloogia areng Teid mõjutanud või Teie tööd?
Eks ta ikka on. Arvuti ja internet on küll vajalikud, ka nüüd, mil kodune olen. Saan, kui tahan, kirju saata.
Mis on nõukogude aja ajakirjanduse ja taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduse kõige suuremad erinevused?
No ikka vabadus. Et sa ei pea mõtlema, mis sellest võib tulla, kui ma nüüd kirjutan. Et võid igale poole minna.
On teil praegu või oli teil mingi vahva hobi, millega tegelete?
Õmmelnud olen kogu aeg. Õmblesin sõbrannadele ja endale ka. Pojale õmblesin omal ajal isegi jope. Nüüd vanas eas hakkasin kuduma susse ja sokke ja räbalavaipu tegema. Käsitöö aitab eriti talvel aega sisustada.
ANNIKA MAKSIMOV