Ülestõusmispühades nähakse tärkamise väge

Maarja-Magdaleena rahvamajas vesteldi veebruarikuus usuliikumiste paljususest Eestimaal. Tõsi ta on, ristiusk ei ole enam ammu endastmõistetav kogukonna ühisosa, vaid üks paljudest valikutest. Kas siis on enam põhjust ülestõusmispühi ja suurt reedet riiklikul tasemel esile tõsta? Sest eks need pühad tähendavad midagi just ristiusu kontekstis, kuid kõrvaltvaatajale vaid pisut välist sära.

Üks muinasjutt räägib mehest, kes igatses enesele kaunist naist. Ta saigi selle — kolme tilga vere eest kasetohule. Kõik läks hästi seni, kui naine pidi minema sugulaste juurde surnuaiale käima. Seal juhtus mees nägema midagi, mis sundis teda tuhatnelja põgenema – ja otse kirikusse. Sest naine koos ilmatu hulga koolnutega oli mehele kallale kippumas ja hing rippus  mehel vaevu paelaga kaelas. Kirikus leidus juhtumisi kirikuõpetaja, kes hüva nõu andis kuni kukelauluni issameiet lugeda ja mitte mingil juhul selja taha vaadata. Nõnda mees pääses.

Eks ole selles vanas loos iva tänapäevalgi – iga päev otsime ilu ja lõbu ja kõike muud. Kiriku leiavad üles need, kel hing paelaga kaelas, ja siis, kui tõesti miski muu ei aita. Ja sealt leiavad otsijad kummalisel kombel abi ja kinnitust. Kirikul ei ole ka täna inimesele pakkuda uut ja meelepärasemat sõnumit. Ei tsirkust ega leiba. Ikka see igivana kuulutus risti löödud ja üles tõusnud Õnnistegijast. Ikka seesama sõnum armastusest, mis purustab kõik patu kütked.

Mis on patt, see iganenud sõna? Mida tähendab Õnnistegija?

„Mina küll patune pole, et peaks kirikusse andeks paluma minema,” öeldakse. Aga kui küsida ükskõik kellelt, kas ta on elus ilma vigadeta toime tulnud, ja ta vastab jaatavalt, siis peame me vastajat kas väga kõrge enesehinnanguga pimestatud inimeseks või lihtsalt hulluks. Sügavale enese sisse vaadates näeme lõhet selle vahel,  mis on ja kuidas võiks olla. Keegi ei ole täiuslik. Või siiski?

Eks igaüks pea oma usu kohaselt kannatama ja see usk saab teda kas kanda või uputada.

Ristiusu tähtsaim sõnum on vana kiriku laulusõnades: „Kristus on üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud!”. See sõnum tähendab ümber sõnastatult „Meil on lootust“. Mitte selle pärast, et me oleksime targad või kavalad või osavad või õiged. Me ei saagi seda ise olla – sellepärast on meile valmistatud teine arengutee uude dimensiooni, uude olemusse. Risti usu tee.

Ülestõusmispühades nähakse tärkamise väge (urbepühad, munadepühad). Surm ei suuda kinni pidada Jeesust, kolmandal päeval ta äratati üles. Ta on elav ja ligiolev ja vägev meid päästma. Kohtumine Jumala Pojaga on ka täna raputav vapustus, mis uuendab kogu inimese olemust. Õnnis tegija – tema on see, kellega kokkupuude tõeliselt vabaks ja õnnelikuks teeb. Kes usub, see on läinud surmast elusse.

Olgu siis kõige muu kõrval või kõigest muust hoolimata meil südametes igatsust millegi enama järele kui läätseleem. Sest meil on lootust. Kristus on üles tõusnud!

iii

AIVO PRÜKK, Maarja-Magdaleena koguduse vaimulik

blog comments powered by Disqus