Kolmapäeva 11. jaanuari õhtul viis raske haigus meie hulgast kauaaegse Jõgevamaa ajakirjaniku Vaike Käosaare.
Vaike sündis 19. jaanuaril 1948 ja tema lapsepõlvekodu oli Kaave külas. Hariduse sai ta Vägari koolis ja Jõgeva keskkoolis. Tema esimeseks töökohaks sai Jõgeva teeninduskombinaat, ent huvist elu ja inimeste vastu valis ta peatselt ajakirjanikuameti ning jäi sellele truuks pensionini, ainult ajaleht vahetas vahepeal nime ja omandivormi: kunagisest partei rajoonikomitee ja rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee häälekandjast Punalipp sai aja ja olude muutudes ASi Seitung välja antav Jõgeva maakonnaleht Vooremaa.
Vaike armastas kirjutada kultuuri- ja muudel tänapäeva mõistes “pehmetel” teemadel, aga ta oli neis pehmetes valdkondades väga kõva tegija. Vooremaa veergudel ilmusid päris pikka aega külalood: ajakirjanduslikud sissevaated Jõgevamaa külade ellu. Neid lugusid kirjutasid ka teised ajakirjanikud, ent põhiliselt kujunesid need siiski Vaike “kaubamärgiks”. Tal oli eriline oskus leida huvitavaid paiku ja kogukondi ning õigeid inimesi neist rääkima. Tal oli maainimese hing ja ta oskas samastuda nendega, kellest kirjutas. Ning nemadki võtsid teda kui omainimest.
Vaike oli hea kuulaja ja hea kirjutaja, aga ka hea jutustaja. Ta võis oma mälusoppidest välja kaevata lõputult lugusid, mis olid aset leidnud lehetoimetuses või millest ta oli kuulnud ajakirjanikutööd tehes. Ja nende lugude hulgas oli üsna naljakaid: Vaike oskas vaadata elu humoorika nurga alt.
Vooremaa toimetusest jäi Vaike pensionile 2008. aasta juulis. Oli neid, kes uskusid, et küllap ta pärast väikest puhkust jälle kirjatööd tegema hakkab, ent Vaike tundis, et tema vaod ajakirjanduspõllul on küntud, ja nautis pensionipõlve oma väikeses majapidamises Vana-Jõgeva külas – justkui ette teades, et see töömuredest vaba kodune aeg ei saa väga pikk olema. Koos poja pere, teiste lähedaste ja sõpradega langetab Vaike lahkumise puhul pea ka Vooremaa toimetuse pere.
Vaike oli võitleja tüüp
Vaike hoolis inimestest. Ta oli oma koduümbruse patrioot selle sõna kõige paremas tähenduses, teenides oma kogukonda ausalt.
Ta oskas kuulata ja nõu anda nii, et tundsid tema siirast toetust. Ka siis, kui ta juba pensionil oli, küsisin üsna tihti tema käest mõne inimese kontakte — otsekohe oli tal justkui varrukast raputada telefoninumber. Ta teadis suurepäraselt taustu, ta mäletas kõike hästi, justkui juhtunuks see eile.
Vaikega oli hea ilmaasju arutada. Meie saunaõhtud venisid pikaks. Eriti tore oli istuda suvel tema hoolitsetud koduaias, juua värsket mahla ja kuulata vaikust. Või süüa mõnd tema valmistatud maitsvat kooki. Ta oskas aiasaadusi suurepäraselt sisse teha. Meie toimetuse hiljutisele jõululõunalegi saatis ta enda tehtud kurgid ja kõrvitsad. Olles ise haiglas, palus ta need pojal meile tuua.
Vaike oli võitleja tüüp ja ei andnud alla. Esimesel korral sai ta raskest haigusest jagu. Ta oli siiralt rõõmus, kui tohtrid ta terveks tunnistasid. Ja samas tegi ta endale juhtunust järeldused. Kui raske haigus teda teist korda tabas, teatas ta selles väga lootusetus olukorras, et ei kavatsegi alla anda. Ta tegi kõik, mis suutis. Ent sellest jäi väheks.
Viimati rääkisime 31. detsembril, soovisin talle head vana aasta lõppu ja ütlesin ka head uut aastat, et öösel ei hakka helistama… Me ei saanud kuigi palju rääkida, tal oli väga halb olla ja lõpetasime kõne…
HELVE LAASIK
Vaike oskas kuulata
Kui ma 1978.aastal Jõgevale ajalehe toimetusse tööle tulin oli Vaike esimene, kes mind kohvi jooma kutsus ja toimetuse rahvaga tutvustas. Mida aeg edasi, seda tugevamaks meie suhted kujunesid. Sellele aitas kaasa meie ühesugune arusaam elu põhiväärtustest. Olime mõlemad maalapsed, varasest noorusest jõudumööda maatööd teinud, ja teadsime, mis on leiva hind.
Vaiket huvitas inimene kui teekaaslane, mitte kui objekt, kellest tuli kirjutada. Tänu sellele tekkis tal usalduslik suhe intervjueeritavaga ja tulemuseks oli jälle hea lugu ajalehes. Vaike pidas lugu ka heast huumorist. Mõnigi viperus sai naljaks keeratud ja pahurat nägu ta ei näidanud.
Vaike oli loodusega sina peal. Marjametsad tõmbasid teda suviti-sügiseti vastupandamatult. Kui ta minugi metsa meelitas, istusin mina rohkem kännu otsas, sest tema oskus ja kiirus marju leida käis minu omast kõvasti üle.
Vaike unistas maaelust ka linnas elades. Ja kui ta saigi lõpuks kodu Pedja äärde metsa veerde, oli ta unistus täitunud. Meie sõprus, mis sai alguse töökohal, jäi kestma aastakümneteks. Tema rahulik olek ja oskus kuulata mõjus alati hästi. Olen lõpmata tänulik, et sain koos Vaikega nii palju aastaid veeta. Mälestus temast jääb minu ja mu perega alatiseks püsima.
HILJE PUUSEPP
Tehtul on väärtus
Vaike Käosaar ei olnud sedasorti ajakirjanik, kes oleks paljastanud korruptsiooni- ja võimuliialduse juhtumeid või puhunud lõkkele skandaale. Pigem kirjutas ta lihtsatest tööinimestest, küla- ja kultuurielu edendajatest, andes neile tunde, et ka nende tehtul on väärtus. Kogu Vaike ajakirjanduslik looming kõneleski sellest, et ka väikestes paikades on elu elamist väärt ning mõnikord sootuks huvitavam kui suures linnas.
Vaike oli hea persoonilugude kirjutaja: ta oskas inimeses olulisema esile tuua ning säilitada talle iseloomuliku kõnepruugigi. Kui Vaike kuuekümne viieseks sai (ta oli siis juba mitu aastat pensionil olnud), tekkis toimetuses mõte temast endast persoonilugu teha. Vaike oli sellele kategooriliselt vastu. Mõned tema põhimõtted olid kõigutamatud ja selleski küsimuses ei õnnestunud teda kuidagi “ära rääkida”. Ta ei soovinud olla oma isikuga avaliku tähelepanu keskpunktis. See kõneleb Vaikest nii mõndagi.
RIINA MÄGI
Elas sügavalt läbi
Kui Vaike Käosaarega koos Vooremaa jaoks külalugusid tegemas käisime — tema tegi kirjatöö, mina fotod —, siis sõitsime Jõgevamaa koos vaat et risti-põiki läbi. Iga sellise loo jaoks materjali kogumiseks kulus terve päev ja sellistel pikkadel sõitudel õppisime teineteist päris hästi tundma.
Vaikel oli oma taktika, kuidas saada kolme-nelja inimest küsitledes kätte ühe küla ajalugu, aga ka tänase päeva rõõmud ja pinged. Vaiket võeti igal pool omainimesena ja talle usaldati asju, mida igaühele poleks räägitud. Tal polnudki suurt tarvis küsimustega kaasa aidata, inimesed jutustasid niisamagi talle pikki lugusid.
Külades räägiti ka kurbi ja süngeid seiku ning Vaike elas neid tihti läbi niisama sügavalt kui isiklikus elus toimunut: läks aega, enne kui ta kuuldu painest vabanes.
ANATOLI MAKAREVITŠ
Ainus amet
Ajakirjandustöö oli ainus, mida Vaike oma elu jooksul teinud oli. Oli ka hetki, mil teda kimbutasid toimetusest äramineku mõtted, aga nagu ta ükskord tunnistas, poleks ta osanud muud peale lehetöö teha. Nii ta oli ja jäi, olles omamoodi Vooremaa raudvara. Tema ladusad, pikad ja põhjalikud kirjutised maainimeste elust-olust on siiani silme ees.
Viimastel aastatel nägime vahel linnas ja korra käisin tal suvilas külaski. Saime tookord rahus möödunut meenutada. Üheks jututeemaks oli Vaikel alati poja ja pojapoja käekäik: nende tegemistele elas ta südamest kaasa. Vaike tegi ka käsitööd, heegeldades kõikvõimalikke salle ja vaipu. Nii ongi mul sellest külaskäigust mälestuseks väike rõõmsates toonides vaip peeglilaua ees.
Veel meenub mulle meie viimane omavaheline kõnelus möödunud sügisel. Siis oli juba selge, et Vaikele pole enam palju aega antud. Muu hulgas ütles ta justkui kinnitust oodates: “Olen mõelnud, et polegi nii oluline, kas elan või mitte, elu kestab ikka edasi.”
ANNE MIHHAILOV
Talusarjal eriline väärtus
Kui peaaegu kolmkümmend aastat tagasi Jõgeva rajoonilehte praktikale ja hiljem tööle tulin, jäi Vaike kohe meelde tõsise ellusuhtumisega heatahtliku vanema kolleegina. Temalt oli ennekõike õppida süvenemist. Vaike oli usutlustes väga tähelepanelik ja empaatiline kuulaja, kes vajadusel oskas ka saladust hoida. Küllap räägiti talle seetõttu ka rohkem kui mõnele teisele ajakirjanikule.
Vaike loomingust on iseäranis meelde jäänud Jõgevamaa taludest kirjutatud lood. Et paljud neist Eesti taasiseseisvumise ajal loodud taludest on tänaseks aktiivse põllumajandusliku tegevuse lõpetanud, on sellel sarjal eriline väärtus. Jõgevamaa ajakirjanduse kullafondi kuuluvad ka Vaike lood meie maakonna küladest.
Olen Vaikelt palju soovitusi ja mõnegi sõbraliku märkuse saanud. “Nagu hagijas,” ütles ta, kui vahel juhtusin hajameelsusest või kärsitusest tema poolt kavandatud teema endale näpsama.
Pensionipõlves sai Vaike hobiks käsitöö. Kui mõni aeg tagasi jalalabas valutorked tunda andsid, panin jalga Vaike kingitud soojad sussid. Valu läks peagi üle. …
JAAN LUKAS
Tänuväärne tükk ajalugu
Töötasime Vaikega koos mõned põgusad aastad 1970. aastate keskpaigas. Mulle, algajale ajakirjanikule, jäid eriti meelde tema toredad lood kultuuritegijatest, õpetajatest, toonastest seltsielu edendajatest. Need olid sooja pilgu ja südamega nähtud inimesed. Ega juhtunud vist kordagi, kui tema lugusid toimetuse koosolekutel esile tõstetud poleks.
Mäletan, kunagi mainis Torma kandi mees ja akadeemik Paul Ariste roomlaste vanasõna: nimi ennustab inimest. Nii näis Vaikegi küll omal moel vaikne, kuid inimestele oskas ta lähedale jõuda ja pealtnäha märkamatudki suureks kirjutada.
Kui keegi paneks kokku lood, mis Vaike kirja pannud, saaks mahuka ülevaate Jõgevamaa kultuurielust. Tänuväärse tüki ajaloost.
TIINA SIIMETS
Humoorikas ja avatud
Minu silmis oli Vaike vana kooli ajakirjanik — alati valmis kusagilt objektilt tulles oma muljeid jagama ja ka teisi kuulama. Kui midagi teada tahtis, küsis seda nii-öelda üle klassi, ja temaltki võis julgelt pärida, näiteks mõnda nime, milles ise kindel polnud.
Tal oli märkmik, kuhu oli aastate jooksul üles kirjutanud vaimukaid tsitaate ja mõtteteri, mida ta oma lugudes leidlikult tarvitas. Naljasoon oli tal samuti üpris hästi välja arenenud. Pöörased lood elust enesest, mille peale terve toimetus kooris naerda möirgas, pärinesid sageli just Vaikelt. Meeles on purgitäis metsmaasikamoosi, mille ta meile kohvituppa patukahetsuseks tõi, tunnistades, et veetis poole eelmisest tööpäevast marjamaal, kuhu külalugu tehes kogemata sattus.
Mulle kui keeletoimetajale olid Vaike küla- ja isikulood tõeline “sanatoorium”, sest need olid vaimukad ja ladusad ning vajasid kõrvalist abi minimaalselt, enamasti üldse mitte.
KAIE NÕLVAK
Mis mõttes OLIN?
Meenub, kuidas valisime ühte lehenumbrisse toimetuseliikmete noorpõlvepilte ning Vaike, kuuldes meie ahhetamist tema tõsiselt õitsva väljanägemise üle ühel pildil, lõi käed puusa ja küsis: “Mis mõttes ma OLIN viimase peal ilus tüdruk?”
Muidugi oli tal õigus. Nagu ikka ja alati.
AARE KIRNA
Hea tasakaalustaja
Vaike oli üks mu töökaaslastest, kui ma 1979. aasta sügisel Punalipu toimetuses ajakirjanikuteed alustasin. Seal valitses alatasa kiire ja närviline õhkkond ning just Vaike oli see, kes suutis seda oma rahuliku ja tasakaalustava olekuga leevendada. Tal oli neile, kes olid oma tegemistega jänni jäänud või tundsid, et enam ei jõua, alati midagi head ja lohutavat öelda. Tema poole võisid alati pöörduda, kui abi vajasid.
Vaike rahulikkus paistis välja ka tema lugudest, mis oli kirjutatud lihtsatest inimestest. Lugejad oskasid neid hinnata: see paistis välja lugejate kirjadest. Vaike lood teenisid kiitust ka toimetuse töökoosolekutel. Inimsuhted olidki toona lihtsamad ja südamlikumad. See oli aeg, kui kirjutati ka tavalistest kaaskodanikest, mitte ainult super- ja megastaaridest. Ja selline kirjutamisvõimalus Vaikele sobis.
Tagantjärele mõistan, et oli suur õnn töötada just sellisel ajal ja selliste inimestega nagu Vaike Käosaar. Algajale ajakirjanikule andis tema kohalolek julgust ja eneseusku otsida põneval ajakirjanduspõllul oma teed. Nii nagu Vaike ise oli seda aastate jooksul läbi loominguliste katsetuste teinud. Südame ja armastusega ajakirjanduses oma rada käies. Aitäh selle kõige eest.
TIIT LÄÄNE
Võime leida teemasid igapäevaelust
Kui mõtlen Vaikele kui endisele töökaaslasele, meenuvad kõigepealt tema küla- ja maaelulood ning lood inimestest meie kõrval. Just tänu Vaikele jõudis lugejani ka Jõgevamaa kõige väiksemate külade lugu. Vaike kohe oskas kõik külad kirjutada avastamisväärseks ja omanäoliseks, leida sealt põnevaid inimesi, kellest juttu teha. Mäletan, et pikki aastaid Vooremaa toimetuses töötanud Vaike armastas naljaviluks öelda, et talle on juba iga külatee ja külakoergi tuttav.
Vaikel oli uskumatu võime leida teemaid just meie igapäevasest, pealtnäha tavalisest elust ning igat inimest lugejani tuua kui erilist ja kordumatut. Töötasin Vaikega koos aastatel 2003-2006. Mäletan teda siiani vanema kolleegina, kellelt nõu küsida. Kui Vaike mõnd lugu kiitis, siis see
oli minu jaoks märgiks, et ilmselt oli see tõesti õnnestunud. Ta ei loopinud kiitusi niisama, aga ei jätnud kunagi head sõna ütlemata, kui ta tõesti nii arvas.
Läksin teise linna tööle ning Vaike jäi mõni aeg hiljem pensionipõlve pidama, kuid side meie vahel jäi ka edaspidiseks. Käigud Vaike juurde maakodusse ei lähe vist kunagi meelest. Nii tore oli rõõmsameelse Vaikega kohvi- või teetassi taga juttu ajada ning erinevatel teemadel arutada. Alati ootas kuumaks köetud saun.
EVA KLAAS
