Valitsuses võimu teostamine annab opositsioonis istumisega võrreldes hoopis teistsuguse vaatenurga, mistõttu järgmistel valimistel näeme hoopis teistsugust Keskerakonda.
Keskerakonna saamine valitsuse juhtparteiks on suur muutus Eesti poliitikas tervikuna ja kitsamalt erakonna enda jaoks. Veel suurem muutus seisab aga alles ees, kuna valitsuses otsuste tegemine ja nende eestvastutuse kandmine muudab üht erakonda palju rohkem kui opositsioonisolek.
Üldtuntud on seaduspära, mille kohaselt valitsuserakondade toetus valijate seas tavaliselt langeb, kuna paratamatult tuleb teha kompromisse ning tihti valida halva ja vastiku vahel. Kõigile meele järgi olla pole võimalik. Opositsioonis saab enamasti olla kompromissitu, anda vastukäivaid lubadusi ning kritiseerida valitsust nii siis, kui see on valinud halva, kui siis kui valik on olnud lihtsalt vastik.
Raske on praegu öelda, kas sama saatus tabab ka Keskerakonna reitingut. Lisaks kohtumisele valitsemise reaalsusega mõjutavad seda ajaloo suurimad muutused erakonna juhtimises, mis lihtsalt öeldes võib ühelt poolt tuua (uusi) eestikeelseid toetajaid ning viia ära neid (venekeelseid) toetajaid, kelle jaoks Keskerakonda kehastas eelkõige Edgar Savisaar. Kuna lähenevad kohalikud valimised, siis sõltub palju nii Keskerakonna kui teiste erakondade kampaaniatest, eriti Tallinnas.
Aga poliitikas annab tegeliku võimu ja vastutuse juurde jõudmine tihti ka uue vaatenurga, vahel lausa muudab maailmavaadet.
Näiteks vastne majandusminister Kadri Simson kaitses rahulikult paari aasta eest valimiste eel 1000-eurost alampalka. Oletatavasti oli sellise valimislubaduse eelduseks kindlus, et päriselus ei tule Keskerakonnal oma ideed rakendama hakata. Kui praegune valitsus 2019. aasta riigikogu valimisteni vastu peab, siis näeme ilmselt oluliselt realistlikuma platvormiga Keskerakonda. Ennustan, et alam- ja keskmise palgaga seotud lubadusi lihtsalt ei tule. Senisest mõõdukama suuna peab erakond võtma ka keele-, haridus- ja kodakondsusasjades.
Lisaks hakkab valitsuse liikmete puhul tööle eelis, millest olen varem mitu korda kirjutanud – suur toetusmeeskond ministeeriumi ametnike näol, mida tavalisel riigikogu liikmel ei ole. Sealt tuleb kindlasti nii ideid kui tagasisidet poliitikute endi ideedele. Ning sarnaselt sellega, mida oleme harjunud nägema Reformierakonna puhul, leiab terve hulk riiklikes arengukavades sõnastatud mõtteid varsti koha valimisprogrammis.
Pea 15 aasta eest kuulusid Siim Kallase valitsusse keskerakondlastest ministrid, kuid nende seast puudus ebatavalisel kombel erakonna esimees. Valitsuskogemus mõjutas tollal mitmeid neist väga tugevalt ning pinge, mis tekkis selle mõju ning kodupartei muutumatuna püsinud umbse elukorralduse vahel viis kiiresti teise erakonda Sven Mikseri, Jaanus Marrandi ja Harri Õunapuu. Hiljem Edgar Savisaar seda viga enam ei korranud ning hoidis Andrus Ansipi valitsusse kuuludes teistel Keskerakonna ministritel vahetult silma peal.
Ei saa välistada, et nüüd tekib võrreldav pinge Keskerakonna valitsusdelegatsiooni, sealhulgas erakonna esimehe Jüri Ratase ning erakonna riigivalitsemisest kaugemal seisva aktiivi vahel. Ka selles pole midagi erakordset, sarnast eemaldumist näeme ju praegugi paiguti Reformierakonnas, sotside seas ja IRL-is, kuid Keskerakonna puhul on lõhesid teisigi ning alles on ka erakonna senine jõukeskus Tallinna linnavalitsuses. Kui tuleb valida erakonna huvide ja võimalike liitlaste vahel Tallinnas ja Toompeal, siis kuidas Jüri Ratas, Kadri Simson ja Mailis Reps käituvad? Igal juhul on taas tegemist täiesti uue olukorraga.
Lisaks on Keskerakond ilmselgelt eemaldumas senistest korruptiivsetest tavadest või vähemalt vahetamas neid leebemate vastu. Eesti mitmest osapoolest koosnevate koalitsioonide praktika on ajalooliselt olnud hea tõke suuremahulise valitsustasandi korruptsiooni vastu – partnerid on ühtlasi võistlejad ning seega erakordselt motiveeritud teraselt üksteise sõrmedele vaatama. See pole võrreldav ühe mehe kontrollitud Keskerakonna ja Tallinna linnaga, millest erakonna uuest eliidist keegi midagi mäletada ei taha.
Võib kindel olla, et suure arengu teeb läbi ka Keskerakonna esimees Jüri Ratas. Euroopa Liidu liikmesriigi peaministri amet koos kaasneva intensiivse ja kõrgetasemelise välissuhtluse ning informeeritusega Eesti ja maailma asjadest on muutnud nii Andrus Ansipit kui Taavi Rõivast. Omaette küsimus on, kas see kindlustab positsiooni erakonna esimehena või vastupidi.
ANVAR SAMOST
