Kui kusagil maapiirkonnas elu hästi käima on läinud, siis on sellises paigas olemas aktiivsed ja entusiastlikud inimesed. Just niisuguseks kohaliku elu hingeks on Saare vallas Kääpal Annika Oras, kel jätkub jõudu ja energiat olla emaks viiele tütrele ja heaks kaaslaseks abikaasa Kaarlile ning panustada külaelu edendamisse.
Naise sõnul on veel palju teha selleks, et kõiki aktiivselt küla ühistesse tegemistesse kaasa tõmmata, aga õnneks on hästi paljud inimesed juba nendega kaasa tulnud. Endise linnainimesena näeb Annika asju natuke laiemas pildis ja mõtleb sellele, mis võiks olla see kompvek, mis inimesi maale elama meelitab.
Algatuse edu sõltub koostööst. Näiteks jõululaada idee tuli sealselt lasteaiakasvatajalt Evelin Tammelt, sellest algatusest on lihtsalt tänaseks palju suurema formaadiga ettevõtmine välja kasvanud kui see algselt plaanis oli.
Kui kaks aasta suuremat Kääpal teoks saavat üritust, kohvikutepäev ja jõululaat haaravad endaga kaasa rohkelt kohalikke elanikke, siis nüüd liiguvad Annika peas mõtted sellest, kuidas inimesi ka muul ajal sagedamini kodunt välja saada ja neid ühiselt tegutsema panna. Kui maal on sama põnev kui linnas, siis tuleb maale rohkem noori peresid ja see omakorda elavdab Eestimaa väikseid külasid. Kõik see on väga suure väärtusega ja seda tuleb elus hoida.
Oma praeguse kodu ja pereeluga on Annika rahul. Kui midagi natuke vajaka jääb, siis maja võiks natuke suurem olla, sest igal lapsel peaks seal oma tuba olema. Seetõttu ei välista ta, et nad võivad endale uut suuremat maja otsida. Soovitavalt ikka Saare valda. Esiteks juba laste pärast, kes käivad Pala koolis ja Alatskivi muusikakoolis ja keda oleks halb jälle uude keskkonda viia. Teisalt on Annika Kääpa külaellu nii palju panustanud, et tal oleks väga kahju sellest kõigest loobuda. Usku Kääpa külaelu aktiviseerumisse lisab fakt, et sealne lasteaed on lapsi täis ja järjekordki ukse taga.
Unistab suurest rahvamajast
Praegu unistab Annika sellest, et Kääpa külas võiks olla rahvamaja, kuhu kõik sealsed inimesed korraga ära mahuvad. See rahvamaja ei peaks igapäevaselt tühja ja kõledana seisma, vaid seal võiks tegutseda huviringid, noortekeskus, juuksur, ilusalong, kohvik, mahetoidu- ja käsitöökauplus. Seal võiks toimuda ka jõululaat, kontserdid, kinoõhtud jne. Aga see peaks Annika nägemusel olema vana maja, näiteks maakividest või palkidest hoone, kus oleks hing sees.
Kõigi mõtete elluviimisel on Annikale olnud suureks toeks abikaasa Kaarel. Nüüd unistab Annika sellest, et tema abikaasa ei peaks mingil hetkel enam Tartusse tööle käima ja et nad saaksid oma unistusi ja eesmärke koos ellu viima hakata. Annika lausub ettevaatlikult, et teatud mõtted päris oma tegevuse suunas, kus nii tema kui Kaarel kohapeal tegevuse ja teenistuse leiaksid, juba liiguvad ning ta loodab, et paari lähema aasta jooksul saab ehk see unistus teoks ja nad saavad koos Kaarliga rakendada oma mõtted ja energia nii Kääpa külaelu edendamisele kui oma kodu laiendamisele.
Annika sõnul on töö tegemine talle maast-madalast sisse juurdunud. Suviste töödega kaasnes kooliajal lisaks ka arvestatav teenistus. Nii nagu õppimiseski pole kunagi olnud Annikat tööd tegema tarvis sundida. Vastupidi – õppimine, töötamine ja õppetöövälises tegevuses kaasa löömine on talle alati meelt mööda olnud. Vanaema kiitis alati Annikat selle eest, et ta tööd tõsiselt ja korralikult tegi, Annika ise pigem keelas vanaema ennast kiitmast.
Paljudele kodustele kohustustele vaatamata jätkus Annikal aega erinevate õppetööväliste tegevuste jaoks. Keskastmes õppides korraldasid nad oma klassis missivalimise, kus missikandidaatideks valitud tüdrukutel tuli osaleda toidu valmistamise, soengu tegemise ja laua katmise voorus, mille läbiviimiseks tuli leida eraldi ruumid. Annikale on meelde jäänud oma klassi vahvad väljasõidud, millest üks toredamaid oli Lahemaale korraldatud õppereis.
Käis Itaalias väikesi lapsi hoidmas
Põhikooli lõpetamise järel oli Annika jaoks loomulik valik õpingute jätkamine keskkoolis. Ainult klassikaaslased ja klass olid uued, sest enamik tema varasemaid klassikaaslasi asus õppima reaalklassi. Annika valikuks oli aga humanitaarklass. Tagantjärele tarkusena oleks võinud siiski reaalsuuna kasuks otsustada, sest hiljem tekkis Annikal soov majandust õppima minna. Majanduse erialale kandideeris Annika pärast keskkooli lõpetamist 1993. aasta suvel sellegipoolest, kuid sisse ta sinna ei pääsenud. Ema soovitas tütrel hoopis õpetajaks õppida. Nii ta oma dokumendid Tartu Õpetajate Seminari sisse andis ja sinna ka õppima asus.
Aktiivse inimesena sai temast ka õpetajate seminaris teiste õppurite jaoks hea kaaslane, kes õppetöövälise tegevuse organiseerimise enda peale võttis.
Jonnakas ja sihikindel nagu Annika on, ei jätnud ta õppimist pooleli ja temast saigi õpetaja. Kui 1997. aastal Annikale Tartu Õpetajate Seminaris lõputunnistus ulatati, proovis ta veelkord majandust õppima minna, kuid taas tulutult. Õpetajate seminarile tulid jätkuks eesti keele õpingud Tartu Ülikoolis, ikka kindlalt võiduka lõpuni. Siiski väikese vaheajaga 1998. aasta suvel, mil ta võtetud akadeemilise puhkuse kasutas töötamiseks Itaalias lapsehoidjana.
Tema hoole all olid San Paolos elava jõuka pere kolmeaastane tütar ja pooleteisene poeg. Tegelikult käis Annika Itaalias ka lapsehoidja kohustuste kõrval reisimas, isegi Roomas jõudis ta ära käia.
Teist korda lapsehoidjaks, aga USA-sse
Pärast Itaaliast naasmist töötas ta mõnda aega inglise keele õpetajana oma sõbranna palvel, kes oli emaks saanud, tahtis natuke aega kodus olla, kuid mitte töökohta käest anda. Poole aasta pikkune õpetajakogemus näitas Annikale, et see töö pole tema jaoks. Juba aasta hiljem, pärast järjekordse kursuse lõpetamist Tartu Ülikoolis suundus Annika 1999. aasta suvel USA-sse, kus ta leidis taas tööd lapsehoidjana. Peres, kus nelja last ‒ 12aastast kurttumma tütart, 9-, 6- ja 3aastasi poisse ‒ kasvatas töönarkomaanist üksikisa.
Ka USA-s elades ja töötades sõitis Annika seal palju ringi, külastades mitmel korral New-Yorki, käies ära Niagara joal, Miamis jm paikades. Kaheksa kuu pikkuse USA-s elatud aja sisse jäi ka milleeniumi vahetus Washingtonis. USA-st naastes läks Annika tagasi Tartu Ülikooli ja hakkas endale õpingute kõrvalt tööd otsima.
Annika tööotsinguid kroonis edu, sest leidis tööd Classic kasiino diilerina, inimesena, kes seisab laua taga ja mängib klientidega. Aasta, kui hiljem Tartusse laienes Olympic kasiino, otsustas sinna tööle kandideerida. Tööintervjuul kohtus AnnikaTartu kasiinot juhtima hakanud mehega, kellest sai hiljem tema abikaasa. Kuna kasiinos polnud lubatud abielus või lihtsalt suhtes olevatel inimestel ühes firmas töötada, tuli Kaarel sealt töölt ära, aga Annika hakkas karjääriredelil ülespoole liikuma, jõudes välja vahetuse vanema ja treeneri ametisse, kes uusi diilereid välja õpetas. Lõpuks jõudis kätte hetk, mil tema juhtida jäi kolm kasiinot kolmes majas koos 60 alluvaga. Lisaks varasematele väiksematele muredele tuli tal juhi ametisse asumisest alates tegeleda ka lekkivate torude, parandamist vajavate elektrisüsteemide, mänguautomaatide, personali otsimise ja muude taoliste lahendamist vajavate probleemidega.
Järgmisena tehti Annikale ettepanek asuda kvaliteedi- ja teenindusjuhiks. Sellegi pakkumise võttis ta vastu, ehkki see tõi kaasa tõsise elumuutuse Tallinnasse ümber asumise. Pealinnas tegutses ta kaheksa kuu vältel.
Siis aga sai temast ema ning ta pühendus perele ja laste kasvatamisele. Esimene kaksikutepaar Emma-Lotta ja Anna-Liisa sündisid perre 2008. aastal. Kaks aastat hiljem 2010. aastal sündis perre Lenna-Riin ja veel neli aastat hiljem, 2014. aastal teinegi kaksikute paar Mona Sofia ja Nora Miia.
Leidsid Kääpalt “ajutise” elupaiga
Et Tartus oli perel ühetoaline korter, liiati veel viiendal korrusel, asusid Annika ja Kaarel perele lahedamat elamist otsima. Sobivat pakkumist nad ei leidnud ja otsustasid ajutiselt Kääpale Annika ämma juurde elama asuda. Kõik ajutine on aga teadagi väga püsiva iseloomuga. Nii nad seal „ajutiselt” juba kaheksandat aastat elavadki, ämma 120 ruutmeetrises, varem korda tehtud, hoovimajas. Kuid Tartuga seob neid jätkuvalt tihedalt Kaarli töö IT-juhina.
Annikat, Kaarlit ja nende tütreid võlus maaelule omane vaikus, looduse rüpes elamine ja toimetamine. Nüüd enam ei kujutaks Annika ettegi, et tema lapsed linnas korteris ja suurte majade juures mängides üles peaksid kasvama. Vahel küll lapsed natuke nurisevad kui kohe ja praegu kinno või teatrisse ei saa, aga nad käivad kogu perega sageli Tartus ja sõidavad ka mujal ringi. Tööd ja tegevust pakub oma majapidamine lõputult. Ainuüksi muru niitmisele, millega Annika tegeleb, kulub neli tundi korraga. Aiamaa hooldamine on siiski ämma õlul.
Annika Orase elukäik
*Sündis 1975. Aastal Tartus pere vanima lapsena, tal on noorem vend ja õde
*Annika ema töötas kaubanduses, praegu on ametis töötukassas
*Isa töötas Käärdi sovhoosis, Eesti taasiseseisvumise järel sai temast baarmen
*Alguses elas pere mõnda aega Elvas, siis koliti Tartusse
*Annika alustas oma kooliteed 1982. aastal Tartu Descarte Lütseumis
*Annika jätkas kolmanda klassi õpilasena õpinguid Elva koolis
*Elvas õppis ka muusikakoolis klaverimängu
*Kooli kõrvalt osales ta kunsti-, kodunduse-, koka- ja moekunstiringis
*Osales suvistel koolivaheaegadel töö- ja puhkelaagris
*1993 lõpetas keskkooli ja asus õppima Tartu Õpetajate Seminari
*Lõpetas õpetajate seminari 1997 ja asus Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima
*1998 töötas Itaalias lapsehoidjana
*Oli pool aastat kooli sõpetaja
*1999 läks USA-sse ja töötas lapsehoidjana
*2000 alustas tööd Classic kasiino diilerina
*2001 läks tööle Olympic kasiinosse ja tutvus oma tulevase abikaasaga
*Juhtis Tartus kolme kasiinot
*Seejärel asus tööle kvaliteedi- ja teenindusjuhina Tallinnas
*Esimene kaksikutepaar Emma-Lotta ja Anna-Liisa sündisid perre 2008. aastal
*Kaks aastat hiljem 2010. aastal sündis perre Lenna-Riin
*Neli aastat hiljem 2014. aastal sündis perre teinegi kaksikute paar Mona Sofia ja Nora Miia.
TOOMAS REINPÕLD
