Vinguda ei ole muidugi ilus, eriti veel jõuluajal, mis ju tegelikult nuudipäevani kestab, aga kui mõni mõte juba mitmel aastavahetusel järjest kõrvade vahele poeb, tuleb see vähemalt välja öelda.
Juba detsembrialguses läheb olukord õhtuti ärevaks. Nii linnas kui tihedama asustusega külas pead olema iga hetk valmis, et kusagil läheduses, teinekord lausa mõne sammu kaugusel käib ilmkärakas ja taevasse sööstab rakett, suitsupilv järel.
Valmistutakse justkui sõjaks
Aastavahetus eel jagatakse meedias juhtnööre, kuidas käituda raketimöllu ajal ja järel lemmikloomadega, kuidas väikelastega, kes paugutamise peale ärkama juhtuvad. Rõdudelt ja majaümbrusest soovitatakse ära koristada kergesti süttivad esemed jne. Tahtmatult tekib mõte, et valmistutakse justkui sõjaks. Tõsi, pisut viibutatakse näppu ka ettevaatamatute püromaanide suunas, aga ilmselgelt jääb säärane manitsemine hüüdja hääleks kõrbes.
Hoolega toovad linnad esile, kui pikalt kestab nende ametlik uusaastasaluut ja kui suur summa taeva poole lennutatakse. See oleks nagu auküsimus, et need numbrid ikka võimalikult suured oleksid.
Ja siis see algab. Juba tund enne südaööd hakkavad mürgeldama need, kelle ajaarvamine teise kella järgi käib. Sujuvalt saabub see kõige õigem tulistamishetk. Linnad ja suuremad vallakeskusedki näitavad, mis nad võivad, ning paralleelselt n-ö ametliku paugutamisega ja ligemale tund pärast seda lustivad amatöörid, eirates pahatihti elementaarseidki ohutusnõudeid. Suitsuvine hõljub majade vahel veel tunde ja uue aasta koidik leiab platsidel-tänavatel vedelemas hunnikute kaupa raketikesti.
Et miks ma seda ümber jutustan, mis kõigile isegi teada? Eelkõige sellepärast, et jõuluaeg on kujunenud heategevuse kõrgajaks. Haigetele, puuduses elavatele ja kodututele ei ole kahju annetada kellelgi. Eriti haledaks läheb süda viletsas olukorras ja raskelt haigete laste pärast. Ja mine tea, kes on tegelikult heldemad toetajad, kas need, kes poes hindu ei vaata, või need, kel iga sent arvel, aga see pole hetkel oluline. Jätkem praegu targutamata sellegi üle, et aitamisaktsioone võiks korraldada ka väljaspool jõuluaega, miks mitte näiteks suvel, kui rahvas röövellikest küttearvetest prii. Aga kõige valusamalt kriibivad hinge just need summad, mis uue aasta tervituseks vastu taevast lennutatakse: tegemist on ju mitte mõnekümne, vaid mitmesaja euroga.
Vähem müra ja tossu uusaastaööl
Oma isiku- ja otsustusvabadust hindame teatavasti kõrgelt. Kõik, mis keelatud, on meil ju lubatud. Arvatavasti jätkub teatud sorti naabrimeeste kemplemine, kes peosaluudiks rohkem ja kallimaid rakette varunud, suure hoo ja innuga ka tulevikus. Aga tahaks teada, millise numbriga aasta lõpeb kord nii, et linnaisad üle Eestimaa annavad teada: uusaasta tulevärk on sümboolne, kestab näiteks kümme sekundit, vabaks jäänud raha loovutatakse aga heategevuseks. Mine tea, ehk võtab siis ka mõni heal järjel pere mõistuse kokku ja hakkab naabritega võistlema hoopis selles, kes uusaasta tulekut vähema müra ja tossuga tervitab ning kes abivajajatele rohkem annetab?
KAIE NÕLVAK
