Kui praegu saab lumeilu nautida ka õues, siis vahepealsetel lumevabadel nädalatel käis nii mõnigi jõgevalane “lumenälga kustutamas” hoopis linnaraamatukogus. Seal on nimelt üleval Piret Kiisleri fotonäitus “Lumepuru silma”.
Piret Kiisler on ametis sealsamas linnaraamatukogus, seepärast saab ta oma näituse kohta üsna loomulikul viisil tagasisidet.
“Kui väljas lund polnud, ütles mitu lugejat, et nii tore on seda vähemalt piltideltki vaadata,” ütles Piret. “Nii tark ilmaennustaja ma muidugi pole, et oleksin osanud näituse teadlikult lumevaesele ajale sättida. See lihtsalt juhtus nii.”
Piret Kiisler on raamatukogu laenutusruumi üles pannud 24 pilti, kõik A4 formaadis. Ruumi spetsiifika tõttu tuleb publikul fotosid vaadata küll üsna napilt distantsilt, ent ülevaate sellest, mida autor talves toredat näinud, saab ka sel moel.
Lumeilu on Piret Kiisler leidnud metsast, küla vahelt ja linna peatänavalt. Ta on jäädvustanud talvises olukorras isegi Taevaskoja liivapaljandeid, mis eestlase peas tavaliselt ikka vaid suvega seonduvad.
Näitusepildid on tehtud kahe-kolme viimase aasta jooksul. Kõige rohkem on siiski möödunudaastasi pilte.
“Oktoobri lõpu esimene lumi oli väga inspireeriv. Kui see maha sadas, oli looduses veel üsna palju erksaid värve ning lumega koos moodustasid need huvitava kontrasti,” ütles Piret. “Olen tegelikult paras külmavares, nii et talvel pildistamine ei peaks mulle üldse istuma. Aga kui näen ikka midagi ilusat, mis hinge kinni võtab, siis ei jää enne rahule, kui see jäädvustatud, muutugu siis sõrmed pildistamise käigus pealegi tundetuks.”
Upuvad ja väsivad
Kui Piret veel “seebikarbiga” pilte tegi, oli tal fotokas igal pool kaasas. Praeguse Pentaxi peegelkaamera võtab ta aga ühes vaid siis, kui on tõesti “oht”, et pildistamiseks läheb. Praegune on Piretil juba viies või kuues kaamera. Paar tükki on tal õnnestunud vette “kukutada”, paar tükki on niisama “ära väsinud”.
Piret on juba kümme-viisteist aastat tõsisemalt fotograafiaga tegelnud, ent tunnistas, et tehnilisi nippe tunneb ta vähem kui võiks. Raamatutest pole ta tarkust juurde otsinud, sest raamat pole kunagi kirjutatud konkreetselt sinu kaamerat silmas pidades. Seal kirjeldatakse küll mingit funktsiooni, aga katsu sa see oma kaamera menüüst üles leida! Pealegi on Pireti jaoks pildi juures esmatähtis emotsioon, meeleolu, mitte tehniline perfektsus.
Viimasel ajal on ta siiski leidnud sõbra, kes on võtnud omaks tema isikliku õpetaja rolli. Tänu temale on Piret õppinud, kuidas ühes või teises olukorras parem pilt saada.
“Pika säriajaga on hästi huvitav katsetada,” kinnitas Piret. “Lumenäitusel olev pilt pimeduses kõrguvast korstnast ja majavaremetest ont ka pika säriajaga tehtud.
Lapsed olid parasjagu Kuremaal ujulas, mina läksin kaameraga kõndima ja leidsin need majavaremed. Et statiivi kaasas polnud, panin kaamera seisma maha asetatud kotile ja pildistasin umbes minutise säriajaga.”
Välja tuli natuke salapärase meeleoluga pilt, millel esiplaanil on vahvad lumepurused rohulibled. Need jäid pildile just tänu sellele, et kaamera nii maapinna ligi paiknes.
Ka voolavat vett on Pireti sõnul põnev pika säriajaga pildistada. Üks selline pilt on ka näitusel.
“Kui näitusepilte arvutis välja valisin, pidasin seda üheks oma lemmikpildiks, aga kui see paberkandjale sai, tabas mind pettumus: pildi keskel olev valge laik osutus ülevalgustatuks.”
Ekraanilt paberile
Nii tuleb tihti ette, et arvutiekraanil näed üht, aga paberil hoopis teist. Ajaline distants teeb ka oma töö: need pildid, mis Piretile mõni aasta tagasi veel väga normaalsed tundusid, panevad teda nüüd tükati suisa punastama. Nii et kriitikameel on tal aja jooksul kõvasti arenenud.
Küsimusele, kas ta oma pilte arvutis töötleb ka, vastas Piret, et natuke ikka: kus on vaja midagi ülearust fotolt välja kadreerida, kus värve paremini välja tuua. Tegelikult armastab Piret ka n-ö üle võlli töötlusi, aga sellel näitusel neid pole.
“Minu arust mõned pildid lausa nõuavad, et ma nad n-ö pea peale pööraksin, sest just nii hakkavad nad kõnelema. Vähemasti minu enda jaoks. Arvutiprogramme, mille abil fotodega “mängida”, on küll ja küll. Tõsi, siinsel näitusel üle võlli töötlusi pole,” kinnitas Piret.
Senini on ta põhiliselt pildistanud loodust. Hea meelega pildistaks ta ka inimesi, sealhulgas võõraid inimesi, aga pelgab, et nood ei taha vabatahtlikult tema fotodele jääda. Ja kedagi kaameraga “ahistada” ta ei soovi. Loomi on ka tore jäädvustada, sest neilgi on väga väljendusrikkaid näoilmeid.
Piretil on hea meel, et ta saab fotoloomingut oma töö juures näidata. Praegune pole tal kaugeltki esimene fotonäitus. Ka raamid ja paspartuud on raamatukogul olemas. Piltide vormistamine oligi Pireti jaoks omamoodi väljakutse. Mõni värviline paspartuu tõi pildi väärtused hoopis paremini esile.
Nii et Jõgeva linnaraamatukogus aetakse praegu puru silma, ainult et lumepuru. Ja see on täitsa meeldiv. Piret Kiisleri järgmine fotonäitus võiks kanda pealkirja “Musta pori näkku”. Küll selle jaoks Eestimaa loodusest või poliitikast juba motiive leiab!
RIINA MÄGI
