25. märtsil 1949 sai minu vend Heino 18-aastaseks ehk täisealiseks. Mina olin siis kümneaastane. See küüditamispäev oleks nagu meie järgi valitud.
Ema oli meil selleks ajaks juba surnud ning isa Venemaal vangis. Elasime vennaga kahekesi sugulaste armust.
25. märtsi hommikul tuli lelletütar Salme tordiga. Me ei jõudnud seda veel sööma hakata, kui sisse astusid püssidega mehed. Öeldi, et olete määratud väljasaatmisele Venemaale ja soovitati seal elamiseks midagi kaasa võtta. Mis meil, poisikestel, võtta oli. Sugulased korjasid kokku söögikraami ja natuke raha.
Meid kõiki viidi kokku Mustvee kinomaja juurde, et sealt viia autodega Jõgevale rongi peale. Mustvees oli parajasti laadapäev. Mustvees õpetas Omedu külast Guss, kes ise ka Venemaale saadetavate hulgas oli, minu vennale, et saada väikevend eemale. Läksin laadaliste sekka. Kui autod hakkasid minema, lehvitasin vargsi vennale.
Et Kasepääle saada, läksin pidi Peipsi järve äärt pidi läbi külade oma kodukülla. Nii, nagu koju jõudsin, oli kohe püssiga mees toas. Ta oli mind näinud. Tiris mu voodi alt välja ja algas sõit Jõgevale. Seal käidi kogu rong läbi ja otsiti venda, aga vend ei näidanud end.
Elasin Jõgeval staabis kolm päeva, siis saadeti Palale. Seal jäin vallavanem Kuke juurde, kust üks perekonnatuttav mind kaasa võttis ja koju viis.
Hooldada võttis mind lelletütar Salme Rosin, muidu oleks mind lastekodusse saadetud. Elasime vanaisa saunast ümber ehitatud majakeses. Mina elasin samas kohas 1962. aastani.
Mul oli vaja tõendit, et olen aastatel 1938-1962 elanud Kasepää vallas, kuid seda ma nüüd ei saanud. Mulle öeldi, et pole teada, et olen seal elanud.
Näitasin fotot majast, kus ma elasin. Kõik minu andmed on vallas olemas, aga tõendit ma selle kohta ei saanudki.
iii
VÄINO ROSIN
