Kes käinud Avinurme puhkpilliorkestri kontsertidel need teavad oodata erilisi “kiiksuga“ lugusid, mis tegelikult publikut väga võluvad.
Repertuaar ongi see, millega iga orkester saab silma paista. “Tegelikult ei pea alati rasket repertuaari mängima. Kui kõlab ilusasti, siis ei pea midagi keerulist mängima. Repertuaarivalik peab olema väga lai. Vahest jäädakse kinni vanasse repertuaari ‒ on marss ja valss ja see rahuldab publikut. Kui inimene tuleb meid kuulama, siis ta tahab muusikat kuulata. See, et oleme asjaarmastajad, ei anna meile põhjust enda suhtes allahindlust teha. Alati ei pea olema professionaal, igaühel peab olema oma fantaasia ka asja ümber,” tutvustas repertuaarivalikut Avinurme puhkpilliorkestri dirigent Verner Mölder.
Seaded teeb hea sõber Martti Nõu
Ta kinnitas, et orkester on lasknud spetsiaalselt endale lugusid seada, et need kõlaksid veidi teistmoodi. “Sellepärast võibki võõramal kuulajal jääda arusaam, et need mehed teevad midagi teistmoodi. Seaded teeb meie hea sõber endise dirigendi Heiki Kalause õpilane, Orissaare muusikakooli direktor, Martti Nõu. Ta on aastate jooksul meile umbes 15-20 lugu seadnud,” lisas Verner Mölder. Ta ikka küsib orkestriproovis, mida mehed mängida tahaksid ja annabki aranžeerijale loo ette, kui Marttil aega on, visandab ta selle valmis. “Tal on muusikaliselt hoopis teistmoodi käekiri, see jääb kõrva. Martti Nõu on Avinurmes vaid paar korda käinud, meil on pigem n-ö telepaatiline side. Ta on endine tromboonimängija ja tajub vaskpillimängu omapära paremini kui mõni teine aranžeerija,” teadis Verner Mölder.
Tänapäeval võib ka Euroopast noote tellida. “Olen näiteks Hollandist tellinud. Kui leian midagi, mis tundub meie orkestrile jõukohane ja endale huvitav. Repertuaari puudust pole, pead olema nutikas ja teadma oma orkestri võimeid.”
Repertuuaris naiste valitud lood
Kõikide orkestri liikmete siiras tänu kuulub nende abikaasadele, naiste toetuseta ei saaks mehed nii mängida nagu nad mängivad. Muide orkestri repertuaaris on ka palju lugusid, mis on sinna tekkinud naiste soovil.
Nädalas kord on orkestriproov, umbes poolteist tundi pühendutakse pillimängule. Kui tulevad suuremad kontserdid, siis paar kuud varem tehakse intensiivsemalt tööd. Esinemisi on Avinurme meestel kuni 30 aastas, mõnes kuus viis-kuus, mõnes kuus vähem. “See on piisav, et tekiks lavanärv. Ainus edasiviiv jõud on esinemised,” ütles dirigent.
“Meil pole n-ö kohustuslikke esinemisi, vaid on südameasi mängida kooli lõpuaktusel ja 1. septembril, jaanipäeval, kalmistupühal, laadal. Avinurme koolis mängib hümni alati orkester. Kümmekond mängu tuleb kodunt eemal. Mida aasta edasi, seda rohkem on meid leitud. Kõige kaugem koht, kus pilli on mängitud, on Rootsi. On käidud ka Soomes, kus eelmine dirigent Heiki Kalaus elas, samuti on mängitud Lätis. Põllumeestel pole võimalik nädalaks ära sõita. Ei ole mõtet organiseerida kaugeid mänge, mis tuleb, tuleb loomulikult, kauged asjad maanduvad tavaliselt aia taga,” lisas dirigent.
Vastutus oma inimeste ees on suur
Paar tundi enne esinemist tullakse kokku, unustatakse ära, mis oli kodus ja keskendutakse esinemisele. On veel hulk rituaale, mida tehakse, aga need on orkestri sisene asi.
“Kõige rohkem on tulnud pingutada ikka oma orkestri suurteks kontsertideks. Et kontsert õnnestuks, on vaja kõik nüansid läbi mõelda. Vastutus oma inimeste ees on suur. Ennast proovile panna on samuti oluline ja püüda oma publikule midagi uut pakkuda. See läheb küll iga korraga raskemaks. Eriti just lugude näol. Aga seda ei tohi mureks võtta, kui võtad, siis ei õnnestu. Pigem peab võtma paraja sammu, millest jõud üle käib. Peas võid kontserdid läbi mõelda, aga see, mis seal juhtuma hakkab, on ikka selle hetke emotsioon. Nii on see ka publikule kõige siiram. Oleme püüdnud nii, et iga kontsert sillutab tee järgmisele kontserdile. Ei tohi n-ö lõdvalt võtta. Sarnaseid esinemisi ei ole. Kui mängid võõras saalis, on teine aktustika, kui õues, oled piltlikult öeldes alasti. Pead igal hetkel suutma pakkuda oma emotsiooni, see on keeruline, et hoida ühtlast head taset. Meid on küllalt vähe, iga mees on arvel. Kui kõik mehed saavad tulla, on meid 15, pluss lapsed, maksimum 20 inimest. Nad on kõik Avinurmest. Me pole põhimõtteliselt võtnud n-ö kehasid, et saaks asjad tehtud. Sellega lõigatakse teinekord näppu. Meil on oluline, et iga pillimees tunneks end vajalikuna ja vastutaks oma mängu eest,”
Kontserdid tulevad siis, kui orkestril on rahvale juba midagi uut pakkuda. Vahed on pikad, aga inimestel tekib siis ootus. “Me ei jõua uut repertuaari nii kiiresti omandada, et iga poole aasta pärast uue kavaga välja tulla. On välja kujunenud, et uus kava tuleb umbes aasta pärast, siis on meil ka publikule midagi uut öelda. Publik on meie suhtes nõudlikuks läinud. Kui me ise ka enda vastu nõudlikud oleme, siis tulebki areng.”
Avinurmes on lisaks Mölderitele veel teinegi pere, kus puhkpilliorkestris mängib kolm põlvkonda. Karode perest on viis pillimeest: isa Ülo, tema pojad Kalle ja Kalev ning nende pojad Kaspar ja Kaupo. Ka selle perega on Vooremaal kohtumine ees.
HELVE LAASIK
