Jõulud on vahest kõige sümbolirikkamad pühad meie kultuuris. Kelle jaoks on tähtsaim käia kirikus ja surnuaias, kelle jaoks verivorst ja muud jõulutoidud, kelle jaoks lumi ja saanisõit, kelle jaoks ehitud kuusepuu.
Kristlikus traditsioonis on jõulud aeg, mil vaadata iseendasse ja mõtelda, mida oleks elus vaja muuta. Selleks on iidsetest aegades kirja pandud jõulujutte, mis sageli pärinevad otsekohe elust. Tahaksin teile vahendada Soome vaimuliku, poliitiku ja kirjaniku Väinö Havase (väikeste kärbetega) jõulujutu nimega “Jõulupraad”, mille olen tõlkinud aastaid tagasi. Selle looga soovin rõõmsaid jõulupühi kõigile Vooremaa lugejatele.
Ehkki Juntu oli oma suusad ära määrinud, jäi lumi siiski põhjade külge kinni. Puude okstelt tilkus vett… Juntu oli püüniseringil Piessatundru juures. Ta hakkas juba väsima. Higi voolas üle näo, ja must juuksekihar oli kleepunud laubale. Ta oli veel õige lühike mehehakatis, pisut enam kui kaheküünrane, ja vanustki oli kogunenud alles kaheksa aastat. Aga kombed olid mehised. Ema oli jäänud leseks aasta tagasi – kuldaväärt ema. Juntu oli kolmest pojast vanim. Õde Maija oli küll kogukam ja eakam, aga tema aitas ema…
Ema oli saanud kaupmehelt kevadtalvel laenuks jahu. Juntu pidi vastutasuks rabakanasid püüdma. Ema oli aidanud sügisel püüniseid üles seada. Aga siis oli kogu püük jäänud väikemehe õlgadele. Ja rabakanasid oli tulnud! Ema ütles, et palus selle eest Taevaisa, kes saatis Iisraeli lastele kõrbesse vutte. Ta oli õpetanud Juntugi palvetama. Ja nüüd olid rabakanaparved Piessatunduri nõlvad lausa katnud. Oli alles hea see Taevaisa! Sealt ta vaatas nüüd oma hallist taevast ja saatis inglid kuru nõlvadele valvama, et vaid Juntu kuristikku ei kukuks.
Praegu oli jõululaupäev. Alles eile oli olnud linde mitu kandamit. Aga nüüd olid püünised tühjad, ehkki oleks pidanud ka endale jõuluprae saama. Ema oli viinud kogu tagavara kaupmehele.
Järel oli kümmekond püünist, ja siis algasid teiste püüniseringid. Juntu oli kraapinud oma suuskadel jää alt ja nühkis taas edasi. Mäest alla sai ta oma suusad pisut libisemagi… Kusagilt kostis ägedat tiibade pekslemist. “Oleks kas või ükski!” arvas Juntu, ja lõõtsutas püüniselt püünisele. Aga need olid tühjad. Poiss kuulatas. Selgesti kostis paar harva tiivalööki, ja lumi ragises. Lind on ilmselt Uula Petri püünises. Olgu! Olgu kas või metsis, ta võib seal olla rahuga! Juntu seisis ja toetus oma keppidele. Kui läheks ikkagi vaatama! Ehk seal tõesti ongi metsis! Poiss rühkis jälle edasi. Suure kännu kõrval lamas must mütsak. Metsis! See oli oma võitlemised võidelnud ja lamas liikumatult, silmad pahupidi, aga ise veel soe. Siis läks Juntusse kuri ise. Ta võttis linnu värisevi käsi püünisest, peitis oma jäljed ning asus rutakate tõmmete ja peksleva südamega rühkima sinnapoole, kust kostis Pierkku kärestiku kohin.
Oli läinud hämaraks. Pilved vajusid maale üha lähemale. Selja tagant puhus soe, üha tugevnev tuul. Lund mütsatas kuuse okstelt alla… Jumal ei vaadanud enam taevast… Tuul ulgus üha vastikumalt. Kose mürin valjenes. Oli tulemas suur tuisk. “Ongi hea, et jäljed kaovad!” püüdis väike jahimees oma iseloomu karastada. “Varga jäljed!” ütles südametunnistus. – Selja tagant kostis justkui suuskade suhinat. Kas Pierra suusatas tema kannul, Uula Pierra? Tuleb ja võtab metsise! Lööb kepiga! Pierra oli juba suur poiss ja äkilise vihaga! Ei kostnud, ei paistnud! Kõrvad valetasid, varga kõrvad!
Juntu viskas oma koorma trepile ja kolistas tuppa. “Noh, millise jõuluprae Jumal andis?” küsis ema. “Ei suurt midagi,” vastas poeg. Ema läks siiski trepile vaatama. Ta lõi käsi kokku ja hüüatas: “Issand, ole tänatud!” “Kas mu lapsel oli meeles Taevaisa tänada?” küsis ta tuppa lipsates. Poeg ei vastanud. Ema vaatas nii uurivalt.
Õhtul auras laual puder ja linnupraad. Ema oli toonud kaupmehelt kaks küünaltki. Teised lapsed olid vaimustuses. Juntu istus vaikides. “Sööme varastatud lindu,” ütles südametunnistus.
Ema luges tallist ja sõimest ja Jeesuslapsest, põlvitas siis ja tänas leskede tuge ja orbude Isa, kes oli nii imeliselt aidanud ja nüüd juhatanud suure saagi Juntu püünisesse. – “Kuidas varas palvetab?” küsis Juntu südametunnistus, kui poiss põlvili ema kõrval kössitas.
Magasid kõik. Juntu oli ärkvel.“Varas, varas!” ütles südametunnistus. “Jõuluvaras!” – Ei vaadanud enam Jumal lahkelt aknast ega seisnud ingel voodi kõrval.
Juntu purskas nutma.
Ema süütas küünla. Ta võttis poja sülle. See nuuksus nii, et kogu keha tõmbles ja värises. Juntu kargas emale kaela ja pigistas, nagu oleks krampi kiskunud. “Ema – ma olen varas – metsis – jõulumetsis!” Ema silitas lapse otsaesist ja kõneles: “Jumal olgu tänatud, et Ta ei lasknud sul patu sees paaduda! Kõik patud on andeks antud. Jõulude Jeesus on sinu Päästja. Tema nimes ja veres kuulutan ma sulle, armas laps, patud andeks. Homme käime Pierraltki andeks palumas.”
Uula tares oligi ainult Pierra kodus, kui Juntu ema käe kõrval sisse astus. Juntu jooksis kohe Pierra juurde ja haaras kõvasti kaela ümbert kinni: “Anna andeks! Varastasin eile sinu püünisest metsise!” Pierra kohmetus ega teadnud, mida teha. “Annab ju Pierra Juntule andeks,” uuris juba emagi nende juurde astudes. “Olgu siis andeks!” ühmas Pierra, aga nägu oli päris kohkunud ja tõsine. Ema püüdis hellalt midagi vestlusetaolist arendada, aga poisid istusid kohmetuina.
Kui Juntu astus ema kannul mööda umbe tuisanud teed kodutare poole, kostis selja tagant suuskade suhinat. Pierra tormas ägedate tõugetega neile järgi. “Ema, nüüd ta tuleb ja lööb!” hüüdis Juntu ehmunult. Peatuti. Pierragi seisatas ja vahtis oma suusakeppi. “Tulin ainult ütlema, et ka mina olen võtnud mõnegi rabakana sinu püünisest.” Juntu põue läbistas soe tunne. “Usu, Pierra, et patud on andeks antud Jeesuse nimes ja veres!” kuulutas ta ning ta nägu säras ja oli tõsine nagu Erkki-Anttil, sel ühesilmalisel jutlustajal.
Seda jõuluõhtut! Toit maitses, uni maitses. Jumal vaatas jälle selgest taevast nii lahkesti läbi akna. Ja ingel seisis jälle päris kindlasti Juntu voodi kõrval, kindlasti üks neist, kes kord esimesel jõuluööl karjastele laulsid: “Au olgu Jumala kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”
URMAS ORAS, EELK Palamuse koguduse õpetaja
