Genti ülikooli meediaõiguse ja ajakirjanduseetika professori Dirk Voorhoofi sõnul ei lähe justiitsministeeriumist kiirkorras riigikokku saadetud allikakaitse seaduse eelnõu pealkirjaga kokku. Ühe tõsise probleemina nägi ta eelnõusse kirjutatud ulatuslikke allikakaitsepõhimõtete eiramist lubavaid erandeid, kuid Voorhoof ei usu, et meil oleks vaja eraldi meediaseadust.
Eesti Ajalehtede Liit (EALL) korraldas seminari “Meedia reguleerimisest seadustega. Allikakaitse. Ajakirjanike õigused ja kohustused.” Külalisena esines loenguga “Meedia reguleerimisest Euroopa riikides Riigikogu menetluses oleva allikakaitse seaduse eelnõu taustal” Belgia Genti ülikooli meediaõiguse ja ajakirjanduseetika professor Dirk Voorhoof.
Soojenduseks esitas professor Voorhoof kõigile küsimuse: miks on ajakirjanikud nii veendunud oma õiguses hoida infoallikaid ainult enda teada? Et aeglased eestlased ei olnud kohe võimelised küsimusele reageerima, siis tuli tal endal ka vastata: “Ajakirjanikud vajavad allikakaitseõigust selleks, et saaksid oma tööd korralikult teha. Selleta ei oleks infovoogu ja täiesti välistatud oleks võimalus pääseda ligi konfidentsiaalsele informatsioonile. Infota ei saaks ajakirjanikud täita oma peamist ülesannet – anda hädasignaali, kui ühiskonnas on midagi muret tegevalt varjatut või salastatut.”
Tegelikult aktsepteerib iga normaalne ühiskond vaidlusteta arstide, juristide ja vaimulike õigust varjata inimesi, kes on jaganud nendega tundlikku teavet. Meediaõiguse asjatundja küsis: “Kas tõesti on siis raske lisada sellesse ritta veel ka neljas kategooria – ajakirjanikud?” Samas juhtis ta tähelepanu tõsiasjale, et kuigi me taotleme ajakirjanikele vaimulike ja arstidega teatud küsimustes sarnaseid õigusi, ei saa ajakirjanikke siiski nendega ühte lahtrisse paigutada. Oluline erinevus on selles, et kui arstid, vaimulikud ja ka juristid jätavad saadud info ainult enda teada või kasutavad seda vaid informeerija huvides, siis ajakirjanikud, vastupidi, koguvad informatsiooni just selleks, et seda avalikustada ja selle läbi ühiskonnas esinevaid ebakõlasid paljastada. Loomulikult võib see tegevus mõned ajakirjanike infoallikad ohtu seada ja siit tuleneb ka vajadus neid kaitsta.
Euroopas ennekuulmatu
Eestis valitsuse heakskiidu saanud seaduseelnõu koostajad soovivad kehtestada korra, mis lubaks hakata ajakirjanikelt nõudma allikate avalikustamist näiteks juhtudel, kui avaldatud materjalis on käsitletud mõne ametniku suvast ametisaladuseks nimetatud infot. Professor Voorhoof ütles, et selline seadus oleks Euroopa inimõiguste kohtu lahendite valguses ennekuulmatu. Ta tõi ridamisi näiteid Euroopa kohtupraktikast, kus erinevate riikide õiguskaitseorganid on eksinud allikakaitse põhimõtte vastu ja on siis inimõiguste kohtus kaotajaks jäänud.
Olemasolevatele kohtupretsedentidele viidates ennustas ajakirjandusõiguse ekspert, et eelnõu seaduseks saamisel ootaksid Eestit samasugused kaotatud kohtuasjad. Sellele vaatamata jõuaks rakendatav praktika ühiskonnas palju kurja sünnitada. Tüsistuste vältimiseks soovitas professor riigil küsida eelnõule Euroopa Nõukogu inimõiguste direktoraadi ametlikku hinnangut veendumaks, kas kavandatav seadus ikka vastab kõigile Euroopa põhimõtetele.
Üsna jahmatav oli selle juures kuulda justiitsministeeriumi ametnike kinnitust, et eelnõu eesmärk ongi karistada ajakirjanikke allikat avaldama sundimisega või kuni aastase vangistusega, kui avaldatud loos ilmneb ametliku info leke.
Allikakaitse ei vabasta ajakirjanikke vastutusest
Dirk Voorhoof ei välistanud siiski täielikult olukordi, kus ajakirjanikel tuleb oma allikad avalikustada, kuid juhtis tähelepanu sellele, et niisugust asja saab nõuda ainult kohus ja see nõue peab olema väga selgelt põhjendatud ohtudega, mis võivad vastasel korral ühiskonda ähvardada.
Professor Voorhoof rõhutas, et allikakaitset ei tohi segamini ajada ajakirjaniku vastutusega, kui tegemist on laimu või teadliku väärinfo levitamisega. Ajakirjanik ei saa varjuda allikakaitse kui kilbi taha, lootes niimoodi vastutusest vabaneda. Tema otsene kohustus on kontrollida saadud informatsiooni erinevatest allikatest ja avalikustada see alles siis, kui ollakse veendunud, et tegemist on tõsiseltvõetava materjaliga. Allikakaitse põhimõte ei saa õigustada tegemata jäänud tööd, selle eest tuleb ka vastust anda.
Eelnõu leiab: http://eoigus.just.ee/?act=6&subact=1&OTSIDOCW=271840
iii
TÕNIS TÕNISSON, ajalehe Nädaline peatoimetaja
