Aana-Liisa Kaste jaoks on olnud lõppev aasta nagu kirev kaleidoskoop. Aasta esimesed kuud möödusid tal ühes India orbudekodus vabatahtlikuna tegutsedes, seejärel läbis ta korstnapühkijate kursused Tallinnas Kopli ametikooli juures ning sügisest on tema elu kulgenud meditsiiniõpingute tähe all: ta on Tartu ülikooli arstiteaduskonna esimese aasta tudeng.
Aana-Liisa kodu on Jõgeval, ent gümnaasiumi lõpetas ta möödunud aastal Tartus. Kui enamik tema Hugo Treffneri gümnaasiumi klassikaaslasi astusid kohe kõrgkooli, siis Aana-Liisa otsustas end kõigepealt proovile panna kodust kaugel vabatahtlikku tööd tehes. Algul kavatses ta minna kuhugi Lõuna-Euroopasse, siis aga leidis ühe endise treffneristi teate, et Indias Andhra Pradeshi osariigis tegutsev orbudekodu otsib vabatahtlikke, ning otsustas, et just sinna ta lähebki. Indiasse lendas ta möödunud aasta 1. juulil ehk üsna pea pärast gümnaasiumi lõpuaktust. Vaatamata sellele, et ta lahkus kodunt üheksaks kuuks, sai ta kohvri pakitud pooleteise tunniga: ta pole inimene, kes palju asju kaasas kannaks.
“Sõbrad naersid, et ma võtan peaaegu aastaks Indiasse minnes vähem asju kaasa kui mõni viiepäevasele Poola-reisile,” ütles Aana-Liisa.
Orbudekodu Aarti Home, kus ta töötas, asub Lõuna-Indias Kadapas ja seda haldab proua Sandhya Puchalapalli juhitav fond Aarti For Girls. Fondi toetavad inimesed üle kogu India, aga ka USA-sse välja rännanud ja seal haljamale oksale jõudnud indialased. Sandhya Puchalapalli oli nooruses inglise keele õppejõud, ent nähes paljude oma õpilaste pealt, kui kurb on tüdrukute ja naiste olukord Indias, otsustas ta nende heaks midagi ära teha. Indias ei väärtusta pered tütreid, sest neist pole tulevikus vanematele tuge: nad kolivad mehe perekonda ja neile tuleb veel kaasavaragi anda. Seepärast pole harvad juhtumid, kui tüdruk kodunt välja visatakse või teda kooli ei panda.
Aarti Home’is ongi peamiselt tüdrukud (vahel tuleb mõne tüdrukuga siiski orbudekodusse ka tema vend), kes saavad seal normaalsetes tingimustes elada ja koolis käia: Aarti For Girls on asutanud ka kooli, samuti õmblustöökoja, kus orbudekodus kasvavad neiud endale ise raha saavad teenida. Paarikümne aasta jooksul on Aarti Home’ist läbi käinud umbes kaheksasada last. Aana-Liisa seal olles oli Aarti Home koduks 110 lapsele, kellest 104 olid tüdrukud.
Käivitas lasteaia
Aana-Liisal ja teisel Eestist tulnud vabatahtlikul, Paidest pärit Airil, tuli esimese tööna käivitada orbudekodu lasteaed. Varem oli kooli juures tegutsenud üks eelklass, ent kuna koolieelikuid oli orbudekodusse palju kogunenud, otsustati teha nende jaoks eraldi lasteaed. Vajalikud ruumid olid olemas, neile tuli ainult lasteaia jaoks sobiv ilme anda. Tuli koostada ka õppekava ja hiljem tundegi anda.
“Püüdsime näiteks inglise keele õppe mängulisemaks muuta. Eelklassis õpiti varem arvude nimesid nii, et õpetaja kordas ees ja klass, pehmelt öeldes, röökis järele. Ning nii sajani välja. Kolm klassi eemal oli ka seda veel päris valus kuulata,” meenutas Aana-Liisa.
Lasteaias oli hommikuti näiteks pusletund ja beebijooga yoga-master’i käe all. Aana-Liisa tegi lastega harjutusi kaasa, aga pidi kahetsustundega tõdema, et väikesed hindud, isegi nelja-aastased, olid temast joogas raudselt paremad.
Peale lasteaia andis Aana-Liisa tunde ka koolis. Aineks oli midagi inimese- ja ühiskonnaõpetuse sarnast.
“Õpetasin, kuidas pere eelarvet, ametlikke kirju ja CVd koostada, kuidas avalikuks esinemiseks valmistuda jne. Üheks sihtgrupiks olid kolledžiealised neiud, järelikult tunti neist teadmistest puudust. India koolis ongi väga palju päheõppimist, interaktiivsed oskused jäävad tagaplaanile. Neid on vaja arendada, et noortel oleks tulevikus paremad võimalused tööd leida,” ütles Aana-Liisa.
Tema tundides said õpilased ka inglise keele praktikat. Ehkki inglise keel on üks India riigikeeltest, räägivad alamatesse klassidesse kuuluvad inimesed Kadapas põhiliselt kohalikku keelt – telugut. Isegi neile, kes inglise keelt põhimõtteliselt oskavad, tuleb paljud ingliskeelsed mõisted telugu keeles lahti seletada.
“Saime siiski õpilastega üksteisest päris hästi aru,” kinnitas Aana-Liisa. “Esialgu oli palju abi kehakeelest, mida lapsed hästi kasutada oskasid, hiljem hakkasin nende telugukeelsest jutust aru saama ning nemad minu ingliskeelsest. Üldiselt on õpilased seal väga motiveeritud, sest teavad, et tasuta õppimise võimalus, mida neile orbudekodu koolis pakutakse, on suur privileeg: üldiselt on haridus Indias ju tasuline.”
Mis õpetamisse kui niisugusesse puutub, siis see polnud Aana-Liisale ka varem päris võõras tegevus: tema ema Eve Roos on Jõgeval hästi tuntud matemaatikaõpetaja ning Aana-Liisa oli mõnikord ema koolis asendanud.
Pakostal oleks tööd
Toimetamist oli Aana-Liisal ka Euroopa Liidu rahastatud kolmeaastase projekti “Mana Bidda” juures, mille Aarti For Girls oli käivitanud selleks, et vähendada soolist diskrimineerimist ning tüdrukute ja naiste väärkohtlemist Kadapa piirkonnas. Aana-Liisa aitas selle projekti aruandeid koostada ning käis koos projekti otseste elluviijatega külamiitingutel kaasas.
“Suhtumises naistesse on India ja Eesti ühiskond väga erinevad. Soolise võrdõiguslikkuse volinikul Liisa Pakostal oleks seal ikka väga palju tööd,” tõdes Aana-Liisa.
Pühapäevad olid tal Kadapas vabad, aga kuna ta elas sealsamas orbudekodus, kus ta töötas, siis veetis ta ka vabad päevad enamasti laste seltsis: kas mängides, orbudekodu kompleksi korrastades või hoolitsedes selle eest, et tšillitaimed, mangopuud ja muu aias kasvav kastetud saaks. Vahel käis Aana-Liisa ka lastega jalutamas: sealkandis oli ilus loodus. Mõnikord aga hoopis lauldi koos. Nii sai Aana-Liisa laste seltsis isegi uusaastaöö kontserdil üles astuda.
Eesti keelt polnud tal Indias päris pikka aega kellegagi rääkida, sest Paide neiu viibis Kadapas ainult neli kuud. Küll aga oli Aanal kaasas eestikeelseid e-raamatuid, mida ta usinalt luges.
“Tagajärg oli see, et mul kadus ära oskus tavalist eesti kõnekeelt rääkida. Laused muutusid sellisteks literatuurseteks, umbes nagu Tammsaarel. Kui tagasi tulin, palusid kodused, et ma tavalisel viisil rääkima hakkaksin,” ütles Aana-Liisa muiates.
Kui Indiasse lennates kartis ta, et tal tuleb seal koduigatsus peale, siis tegelikult eriti ei tulnudki, sest ta oli juba Treffneri-kooli ajal iseseisva eluga harjuda jõudnud. Aga kodunt pakki saada oli küll hea. Vanemad saatsid talle näiteks kaua säilivaid lihatooteid, nagu vinnutatud liha ja vorst. Indias hakkas Aana-Liisa olude sunnil taimetoitlaseks, sest liha on seal kallis ja ebakvaliteetne. Aga vahel tuli tal siiski suur “lihahimuˮ peale ning neil hetkedel kulusid kodunt saadetud maiuspalad ära.
“Kõige rohkem sõin ma Kadapas riisi: küll valget, küll kollast, küll köögiviljadega, küll pätsikesteks vormituna. Ma poleks kunagi arvanud, et riisist nii paljusid erinevaid toite on võimalik teha,” ütles Aana-Liisa ja lisas, et Indias on kombeks riisi käega süüa. Tema sõi seda algul küll lusikaga, aga ühes pulmas, kus lusikat võtta polnud, õppis ta kohalikelt käega söömise õige tehnika ära. Tagajärg oli see, et kui ema talle kodus risottot pakkus, oleks ta seda peaaegu käega sööma hakanud, ehkki nuga-kahvel olid sealsamas.
Kuumusest pakasesse
Palka Aana-Liisa oma töö eest orbudekodus ei saanud, küll aga olid talle tagatud majutus, toit ja väike taskuraha esmatarbekaupade ostmiseks.
“Üheksa kuud vabatahtlikuna Indias panid mind mõistma, kui vähe asju inimesel tegelikult vaja on,” ütles Aana-Liisa.
Kui tööaeg orbudekodus otsa sai, ei lennanud ta kohe koju, vaid läks mõneks ajaks Taisse ja Kambodžasse sealset põnevat kultuuri ja iidseid templeid uudistama. Reisimiseks oli ta juba gümnaasiumipäevil õppimise kõrvalt töötades raha kogunud. Tagasi Eestisse saabus ta märtsi lõpus. Kui Tais oli olnud üle neljakümne kraadi sooja, siis Tallinn tervitas teda kuueteist külmakraadiga. Vanemad tõid talle õnneks soojad riided lennujaama vastu.
Reisilt naastes ei pidanud Aana-Liisa pikemat puhkust, vaid läks Kopli ametikooli juures korraldatud korstnapühkijate kursusele. See tundub noore neiu puhul pisut veider valik, aga Aana-Liisa oli seda ala juba ammu õppida soovinud. Talle on alati meeldinud koristamine ja korstna pühkimist võib üheks selle liigiks pidada. Põnev oli ka see, kuidas kooli ajal teoreetilisena tundunud füüsika korstnapühkimiskoolituse käigus äkki väga praktiliseks muutus. Ja katusel ronimine pole üldse hirmus ega ohtlik, kui ohutustehnika reeglitest kinni pidada.
“Korstna otsa ronides perspektiiv muutub,” ütles Aana-Liisa. “Kui korstna pühitud saad ja ümbrusele pilgu heidad, siis saad aru, et tegelikult on kõik siin maailmas täitsa hästi.”
Korstnapühkija kutsetunnistuse sai Aana-Liisa küll kätte, ent sellealast äri ta püsti ei pannud, vaid astus Tartu ülikooli arstiteaduskonda. See ei tähenda, et ta korstnapühkimisteenust üldse kunagi pakkuma ei hakkaks. Praegu on ta siiski pühendunud meditsiiniõpingutele. Soov arstiks saada oli tal juba enne vabatahtlikuaastat. Indias tahtis ta muu hulgas kontrollida, kas temas on arsti jaoks piisaval määral altruismi ja pühendumust. Selgus, et on.
Esimesed kuud ülikoolis on möödunud Aana-Liisal toimekalt. Ta on leidnud juba rakendust Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsis, käinud alkoholipoliitikat käsitleval regionaalsel noortekonverentsil Kaunases ja löönud vabatahtlikuna kaasa hiljutise PÖFF-i meeskonnas. Ja ained, mida arstiteaduskonnas õppida tuleb, on tükati nii huvitavad, et Aana-Liisa pole saanud õpikut käest enne kui kell viis hommikul.
Ka luuletamist pole ta unustanud. Esimese luulekogu üllitas ta juba gümnaasiumiõpilasena, nüüd ootavad sõbrad teist. Ja Aana-Liisa ei pidanud sugugi võimatuks, et see millalgi ilmub. Ka ühe lasteraamatu käsikiri on tal tagataskus.
Kes Aana-Liisast saab? Luuletav arst, kes aeg-ajalt korstnaid pühib? Miks mitte. Aga veelgi olulisem on see, et ta teeks kõike samasuguse kire, silmasära ja vastutustundega, nagu praegu.
Aana-Liisa Kaste elukäik
* Sündinud 9. aprillil 1996 Jõgeval
* 2003-2012 õppis Jõgeva ühisgümnaasiumis
* 2015 lõpetas Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi
* 2016 kevadel õppis Kopli ametikoolis korstnapühkijaks
* 2016 sügisel alustas õpinguid Tartu ülikooli arstiteaduskonnas
* Gümnaasiumiõpingute kõrvalt töötas OÜ Kolm Põrsakest sekretäri ja kohviku Armastus ettekandja-baristana
* 2014 suvel esindas Eestit Gruusias toimunud rahvusvahelisel noorte luulefestivalil “Tsisartkela. Youth for poetry”
* 2015 veebruarist 2016 veebruarini oli Kadapa (India) Sanskriti eelkooli direktriss, Women’s Education Projecti õpetaja-programmikoordinaator ja Aarti For Girls/Vijay Foundation Trusti vabatahtlik
* Eestis on teinud vabatahtlikku tööd Jõgeva toidupangas (MTÜ Vooremaa Tugi) ja PÖFF-i meeskonnas
* On Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi revisjonikomisjoni liige
* Huvialad: teater, muusika, võrk- ja jalgpall, luuletamine ja mägimatkamine
SILJA VÕSASTE, Aana-Liisa endine õpetaja Jõgeva ühisgümnaasiumis:
Aana-Liisa kujunes isiksusena varakult välja. Ta oli juba lapsena võimeline end ise motiveerima. Ta on mitmekülgsete huvidega ja väga töökas. Teda iseloomustab tunnetuslik huvi asjade ja nähtuste vastu.
Aana oli alati aktiivne osaleja õppeprotsessis, olgu selleks tavaline tund või individuaalne valmistumine bioloogiaolümpiaadiks. Meeskonnatöös võib ta vajadusel võtta endale liidrirolli. Tal on oma arvamus, mida ta julgeb ka avaldada.
Ta on valinud arstikutse ja tal on olemas sel alal töötamiseks kõige olulisem omadus ‒ empaatiavõime.
RIINA MÄGI
