Tänavuse Aasta prokuröri tiitli nominendi, lõuna ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Anneli Hinto sõnul on Jõgevamaa probleemid perevägivald ja roolijoodikud, need on siin kõige suurema arvukusega kuriteod. Järgnevad vargused, huligaansused, inimeste vastu tänaval toime pandud rünnakud. Enamik vägivallatsejaid on tabatud, kinni peetud ja vanglakaristusi kandmas.
Anneli Hinto mõtles pärast keskkooli lõpetamist minna Tartu ülikooli arstiks õppima, kuid tema ema soovis, et tütar saaks kõrgema hariduse õigusteaduskonnas. Naine läks proovima ja sai esimesel aastal kohe sinna sisse. Ta asus kõrgkoolis õppimise kõrvalt tööle miilitsas, kõigepealt sekretärina. Aasta pärast kutsuti teda Jõgevale uurijaks. “See töö huvitas mind ja ma läksin. Olin väga põnevil, lootsin oma hea õpetaja Kaie Käiro peale, kes mind Jõgevale kutsus. Tema oli sel ajal siin uurijate ülem,” lisas Hinto.
Viimasel kursusel kutsuti prokuratuuri
Viiendal kursusel asus ta tööle prokuratuuri. “Mind kutsuti, võtsin pakkumise vastu, see oli uus võimalus. Viimase kursuse lõpetasin juba Jõgeval abiprokurörina töötades. Kõik oma tööaastad alates 1991. aastast olen olnud Jõgeval,” lisas ta. Naine ei kahetse neid otsuseid.
Algul ta sõitis iga päev tööle ja koju Tartusse, hiljem muutus n-ö kahepaikseks ehk nädala sees elas Jõgeval ja nädalavahetusel Tartus. Sõitmine ei valmistanud talle raskusi. “Kui õpid, on sõitmine väga hea, sest aeg kulub lugedes. Hommikul värske peaga on hea konspekte vaadata, samuti ka õhtul pärast tööd. Nii lähevad tööasjad kiiresti meelest ja saab keskenduda õppimisele,” rääkis ta. Hiljem, ainult tööle pühendudes, oli parem nädala sees paikseks jääda.
Töö kõrvalt õppimine oli Hinto jaoks ränk katsumus. “Paraku oli materiaalne olukord tol ajal selline nagu ta oli ja ma pidin töötama. Prokuratuuri tulek oli minu jaoks samuti õige valik, ma pole kordagi mõelnud, et võiks olla kusagil mujal,” lisas ta.
Uurijana töötades sai Anneli Hinto oskused, mida tal on prokurörina hädasti vaja läinud, üks neist on näiteks ristküsitlusvilumus.
“Prokurörina tegelen masskuritegudega ehk perevägivalla, roolijoodikute, laste poolt ja laste vastu toime pandud kuritegudega,” tutvustas Anneli Hinto oma töövaldkondi.
Roolijoodikuid koheldakse karmilt
Lõuna ringkonnaprokuratuur ja lõuna prefektuur on käivitnud koostööprojekti, mille raames küsitakse kohtus roolijoodikutele karmimaid karistusi. Roolijoodikuid pole tema sõnul Jõgeval kunagi leebelt koheldud. “Kindlasti on paadunud roolijoodikuid võimalik mõjutada reaalse vanglakaristusega ehk anda inimesele aega järelemõtlemiseks ja oma tegevuse ümberhindamiseks. Teine võimalus on sõiduki konfiskeerimine, sellel meetmel võib perspektiivis olla mõju, sest kui auto ära võtta, pole tal millegagi enam uut kuritegu toime panna,” lisas Anneli Hinto.
“Kui inimesel pole juhtimisõigust või ta on alkoholijoobes ja teeb avarii, siis tema kohtlemine ei saagi leebe olla. Olen kolleegidega nõus, roolijoodikuid tulebki karmimalt kohelda kui seni. Näiteks möödunud nädalal oli juhtum, kus juhtimisõiguseta kodanik istus rooli ja sai selle teo eest reaalse vanglakaristuse.”
Mis puudutab karmimat karistuspoliitikat, siis küsis Anneli Hinto, mis on üldse karm karistus. “Mõnele on see šokivangistus mõneks päevaks, teisele ei mõju ka 15aastane vanglakaristus. Ei ole nii, et kokkuleppemenetlusega saab kergema karistuse. Kohus kinnitab kokkulepped ja kujundab karistuspraktika. Kõik kokkulepped sõlmitakse üldist kohtupraktikat arvestades. Prokurörid jälgivad ringkonnakohtu lahendeid, riigikohtu lahendeid, erilisi järeleandmisi ei tehta. Vastasel juhul kohtunik seda karistust ka ei kinnitaks, kui see neid lahendeid ei arvestaks.
Teen küllalt vähe kokkuleppeid, sest olen n-ö võistlev prokurör, arutame abiprokuröriga kaasusi läbi ja hindame ka perspektiivi, mis karistuse me võistlevas kohtus saaksime.
Inimestel on ehk veidi vale arusaam kujunenud, et kokkuleppemenetluses võib saada leebe karistuse. Ka üldmenetluses poleks võib olla saanud oluliselt teistsugust karistust,” märkis ta.
Perevägivald süveneb, alkohol “aitab” kaasa
Üheksakümnendate aastatega võrreldes on muutunud kuritegude muster. Kui 90ndaid iseloomustas kõige paremini väljend “katusepakkumine” ehk väljapressimine, mis on väga raske kuritegu, siis võib praegu tunduda, et karistused on jäänud leebemaks.
“Kahtlemata on praegustes seadustes karistusest vabastamise võimalusi rohkem kui varem. Kindlasti on ka menetluse alternatiive rohkem, sest on leppimismenetlus, oportuniteedi võimalused. Need ka võivad kaasa aidata, et väliselt paistab kohtlemine leebem. Päriselt see nii ei ole. Tegemist on lihtsalt õiglasema lähenemisega igale kaasusele,” on Anneli Hinto veendunud.
Naine väitis oma pikaajalisele töökogemusele toetudes, et perevägivallast ei taheta rääkida. Enamik juhtumeid jääb paraku nelja seina vahele olenemata sellest, et meil on olemas ohvriabi, naiste varjupaigad ja on võimalik abi küsida. Kohus ja prokuratuur tegelevad tagajärgedega.
“Me näeme, et ei soovita avaldusi esitada. Mis seal salata, ka mehed saavad peksa. Mehed julgevad vähem tunnistada, et nad on mingis olukorras ohvrid olnud, tugevaks olemise mudel käib nendega kaasas. On olnud juhtumeid, kus inimene räägib, et ka varem on taolisi asju juhtunud, aga rohkem ta enam ei suuda kannatada…”
Jõgevamaal on tänavu olnud kaks raskemate tagajärgedega perevägivalla juhtumit, ühel juhul ründas poeg isa noaga, ohver oli üliraskes seisundis haiglas. See oli korduv perevägivald ja poeg on süüdi tunnistatud tapmiskatses. Teine juhtum tõi samuti ohvrile kaasa üliraskeid vigastusi. Kasutütar haaras kirve ja ründas voodis magavat kasuisa. Naine tunnistati süüdi tapmiskatses. Mõlemad isikud on esimeses ja teises kohtuastmes süüdi mõistetud ning kannavad karistust. “Need on ilmekad näited selle kohta, et perevägivald süveneb. Tegelikult tuleb juba esimese rusikahoobi puhul hakata abi otsima. Pigem tuleks pöörduda psühholoogide, ohvriabi töötajate või nõustajate poole. Aga sellega tuleb tegelda, sest probleem süveneb ja läheb järjest raskemaks. Kuritöö toimepanijad olid alkoholijoobes, alkohol on võtmesõna, inimene kaotab kontrolli oma käitumise üle ja muutub agressiivsemaks ja ettearvamatumaks.”
Lastevastasest vägivallast julgetakse rääkida
Ringkonnaprokuröri hinnangul on aastatega tehtud teavitustöö kandnud vilja ja lastevastast vägivalda osatakse paremini märgata. “Nii kooli sotsiaalpedagoogid või õpetajad kui lasteaiad on teavitanud õiguskaitseorganeid probleemsetest peredest. See on väga oluline, et märgatakse last ja lapse vigastusi, sellest ei vaadata mööda. Lapse käitumises uute asjaolude ilmnemisel teavitatakse lastekaitsetöötajat, edasi kas politseid või ohvriabitöötajaid, keda parasjagu on vaja kaasata.”
Lastevastasest vägivallast julgetakse rohkem rääkida kui peres toimuvast. “Ka meil on palju emasid ja isasid, kes teatavad, et nende teinepool on laste suhtes vägivalda tarvitanud. Need pole sugugi harvad juhtumid, kui asjad lõpuks ka kohtusse jõuavad.”
Oluline on Anneli Hinto sõnul märgata ja hoolida inimestest. “Näiteks Tartus olen näinud inimesi, kel on terviserike. Neid tuleb aidata, mitte mööda jalutada. Ühel korral oli inimene hooldekodust ära tulnud ja ta ei saanud aru, kus ta viibib. Tema käitumine jättis väliselt mulje, et ta on purjus. Aga kui teda kõnetasin, sain aru, et ta pole alkoholi tarvitanud. Kutsusin kiirabi, arstid vaatasid üle ja inimene viidi tagasi hooldusasutusse. Teisel inimesel oli südamerike, ta oli pikali maas, ei olnud joodik. Kiirabi viis ta ära. Kui kõigist mööda kõnnime, siis on see õudne ‒ see inimeste ükskõiksus. Samamoodi võib naabri korterist mööblit välja tassida ja keegi ei reageeri. Võib küll mõelda, et mis see minu asi on, ega minu korterist ei tassita. Järgmisel korral võite ise sellise suhtumise korral ohvriks langeda ja kui keegi samuti välja ei tee, polegi võimalik kurjategijaid tabada. Võiks rohkem hoolida üksteisest ja natuke kaugemale näha kui oma nina.”
Kergekäeliselt loobutakse vargustest teavitamast
Inimestele on kusagilt siginenud mulje, et kui varguse kahjusumma jääb alla 40 000 euro, siis suuremat uurimist ette ei võeta. “Sellist konkreetset joont tõmmatud ei ole ja uuritakse ka vähese kahjuga asju ning tabatakse nende toimepanijaid, kuigi kõiki pisivargusi ei suudeta tõepoolest lahendada. Oleme politseiga sel teemal väga palju vestelnud. Riigi ressursid on piiratud ja kriminaalasjadele tuleb mingisugune pingerida seada. Samas, kui ei teavitata vargustest, jääb petlik kujutelm, et kuritegevus langeb. Tegelikult ei lange. See on varjatud kuritegevus, vargad tegutsevad edasi ja tõenäosus, et nad üldse vahele jäävad, muutub nullilähedaseks. Politsei tegeleb päevast päeva varaste tabamisega. Meil on mitmeid rühmi, kes on tabatud suurte kaubikutega, kus on palju asju. Kahjuks pole neid asju kellelegi tagastada, sest vargad ei mäleta, kust nad kõik kokku on varastanud. Nad ei peagi enda vastu tunnistusi andma. Meil pole kannatanuid. Kui mitte teavitada, pole üldse lootustki, et kedagi tabatakse. Kui inimesel on varastatud spetsiifilisi asju, siis seda on politseil lihtsam tuvastada.
Lootus, et mingis olukorras asi laheneb, säilib. Inimestel ei tohi lootusetuse tunnet tekkida, mitte mingil juhul ei tohi omakohtu teed minna. Kui kellegi suhtes on tekkinud kahtlused, siis need tuleb avaldada politseile. Me elame õigusriigis,” väitis Anneli Hinto.
Politsei on leitud asju ka ajalehe või Facebooki kaudu tutvustanud ja kui inimene tunneb oma eseme ära, saab selle kätte.
Jõgevamaal on maakodud tihti kasutusel ainult nädalavahetusel, veel hullem on, kui need majad on terve talve järelevalveta. Ka on maakodud üksteisest eraldatud, sest eestlasele meeldib privaatsus. Naaber ei näe midagi, sellega kaob ära naabrivalve. “Kuidas politsei saab avastada, kui omanik ise ka ei tea, millal sees käidi. Kolme kuu lõikes otsida neid, kes selles piirkonnas liikusid on sama mis nõela otsimine heinakuhjast. Konkreetse päeva tegevust oleks lihtsam tuvastada. Tänapäeval on olemas veebikaamerad, inimesed peaksid ka ise oma turvalisusesse panustama. Mis muidugi ei vabasta ka politseid oma töö tegemisest.”
Anneli Hinto kabinetis Jõgeva kohtu- ja politseimaja neljandal korrusel kasvab üle 25 aasta vana jõulukaktus, mis hakkab varsti õitsema, sest jõulud on lähedal. Kaktuse sai Anneli oma abikaasalt, kui mees läks väljateenitud politseipensionile. Lille on kolitud kolm korda – ta on Põltsamaalt liikunud Pargi tänava vanasse politseimajja ja sealt Suurele tänavale. Kõik need aastad on lill truult õitsenud ja silmailu pakkunud. Kui Anneli Hinto kunagi pensionile jääb, sõidab jõulukaktus tõenäoliselt koos perenaisega koju Tartusse, aga seda päeva peavad kurikaelad veel väga kaua ootama.
HELVE LAASIK
