(Järg 19. novembril ilmunud osale)
“Käisin isegi Rios, kuhu ei olnud julenud kõige nende aastate jooksul minna, sest see hirm palavuse eest, oli veel nahavahel. Igatahes see aeg mis seal olin, oli palav kui tavaliselt Rios ja higi voolas ojana ja tänasin õnne, et nüüd vähe külmemas kohas oleme,” märgib Aksella 27. veebruaril 1962 Erich Ernitsale saadetud kirjas.
Olgu siinkohal meelde tuletatud, et Lutsud elasid esimesed kaheksa Brasiilias veedetud aastat (1946-1954) Rio de Janeiros. Ilmselt oli liigne kuumus üks asjaolusid, mis sundis neid Riost ära Sao Paulosse kolima.
“Sao Paulos küll ei tarvitse kuumuse all kannatada ja mina isiklikult külmetan siin alati,” kinnitab Aksella.
Lutsude filmialane tegevus piirdub Aksella sõnul parasjagu televisioonile filmikeste “vorpimisega”, sest teatud määruste tõttu, mis ootamatult välja anti (nende sisu kirjast ei selgu), olevat propagandafilme raske teha.
“Ehkki see töö hingele midagi ei anna, on see siiski tarvilik taskule,” kommenteerib Aksella ja lisab, et film Philipsi uutest vabrikutest, mida Lutsud juba mõne aasta eest alustasid, on nüüd valmis, nii nagu vabrikudki. Aksella sõnul oli seda filmi huvitav teha just seepärast, et kui võtteid alustati, oli ehitusplatsil vaid tühi maa, lõpetati aga sellise stseeni filmimisega, kus tuhanded töölised Lõuna-Ameerika suurimasse ja moodsaimasse raadioid ja televiisoreid valmistavasse vabrikusse tööle lähevad. Filmi pealkirjaks sai “Nasce uma Fabrica” ehk “Ühe vabriku sünd”.
Ehkki Aksella kiri annab lootust, et Theodori mälestused Oskarist saavad üsna pea paberile, tekib selles töös, samuti Lutsude ja Ernitsa kirjavahetuses, tegelikult jälle paus, sedakorda suisa kolme aasta pikkune.
“Sellest on tõesti palju aega möödund, kui Teile viimati kirjutasime ja lubasime Oskar Lutsu kohta kirjutuse, peatselt teele saata,” kirjutab Theodor 26. mail 1965 Ernitsale. “Oleme mitu korda selle tööga algand, aga, et see tõele vastaks, peab nii palju mälestusi unustuse hõlmast “väljakraamima” ja neid siis õigesse järjekorda sättima. Juhtub aga mõnikord, et kui tükk tööd tehtud, veel mingisugune asi meelde tuleb ja siis tuleb mõnigi koht ümber seada.”
Nõuab süvenemist
Theodori sõnul nõuab selline kirjatöö süvenemist, see aga omakorda rahu ja aega.
“Aga elu siin, eriti viimastel aastatel on muutunud nii keeruliseks, et tõesti raske on leida aega mõtete kontsentreerimiseks. Elame raskes kriisi ajas, mil palju tööstusi sulgeb ja töötute arv järjest kasvab, ‒ ja kellel on siis niisuguses olukorras võimalusi või huvi, propaganda-filme teha,” märgib Luts.
Tema sõnul venis Oskarist kirjutamine ka seetõttu, et tema ja Aksella tegid üht tööd sisemaal (Theodor ei täpsusta, kus), mis vältas enam kui aasta. Kui nad koju tagasi tulid, selgus, et neil tuleb uut eluaset otsima hakata, sest nende korteri peremehe tütar oli abiellunud ning sealsete seaduste põhjal tekkis tal õigus isa poolt Lutsudele välja üüritud korter endale saada. Uut eluaset oli Lutsudel aga keeruline leida, sest korteritest oli suur puudus ja nende hinnad seetõttu üle mõistuse kõrged.
“Õnneks, oli meil aastaid tagasi ostetud paar krunti naaberlinna, mis asub 18 kilomeetert Sao Paulost ja kõige selle tõttu, otsustasime endile sinna ehitada väikse maja. See on ka peaaegu valmis, aga lõpetamisega on raskusi, sest ehitusmateriali hinnad ja tööjõud on tõusnud nii kohutavalt, et ükski endistest eelarvetest enam ei klapi.
Iseenesest puudub meil kui dollarites võtta, naeruväärne summa, enam-vähem 200-300 dollarit, mis aga meie väärtuseta rahas, väga auväärse nullidega summa väljateeb,” kirjutab Theodor.
Ta teatab ka, et saadab koos kirjaga Oskar Lutsust kõneleva loo alguse, mis “suure vaeva ja vaimunärimisega on valmis positud”.
Ei julge sajaprotsendilise kindlusega väita, ent mine tea, võib-olla tuligi Theodorile vend Oskarist Vabasse Eesti Sõnasse loo kirjutamise lubadus meelde just majaehitusega seotud rahamure pärast: väliseestlaste lehest saadav honorar polnud ilmselt küll suur, ent USA dollari suhe Brasiilia kruseirosse aitas sellel suuremana paista. Ent kui mälestused Oskarist ka said raha pärast kirja pandud, siis igatahes oli töö tehtud korralikult.
“Seeria Oskarist on suurepärane!” kirjutab Erich Ernits 7. juunil 1965 Lutsudele, olles kätte saanud kirjutise esimesed osad. “Kui nüüd ainult saaks samas stiilis edasi, nii et kunagi sügise poole võiks hakata ilmuma. Ma nimelt ei taha enam midagi avaldama hakata, kui pole kirjutist lõpuni käes.”
Kirjutas lõpud ise
Kohe selgub ka, miks Ernits nii ettevaatlik on.
“Siin oli üks Toronto eesti politseinik, kes kirjutas ilusa ajaviiteromaani,” meenutab Ernits. “Saatis teist järgukaupa, kuid siis sõitis Põhja-Kanadasse jahile ja jättis lõpu osa kirjutamata. Kuna vahet ei tahtnud ilmumises jätta, siis pidin hädaga ise romaani lõpuni kirjutama! Veel õnnetumalt läks kadunud Laidsaare romaaniga. Saatis samuti järgukaupa, kuid enne kui jõudis lõpuni kirjutada, sai südamerabanduse. Jälle pidin ise soperdama romaanile lõpu. Edasi üks Rootsi mees saatis seeriamälestusi, jäi aga siis haigeks ja sai järge kirjutada alles kolme kuu pärast. Nüüd kõigi nende äparduste tõttu on põhimõtteline seisukoht, et kirjutus peab olema viimse punktini käes, siis alles hakkame avaldama.”
Ernits pole Theodori vihjet, et Lutsudel hetkel suur rahahäda on, sugugi tähelepanuta jätnud.
“Kõnelesin siin ärijuhiga läbi ja teeme siis nii, et hindame tsipa kõrgemalt kui tavalist lehe kaastööd. Kuna teil seal majaehitamisega suured mured, siis tuli mõte, et saadame honorari ära iga kirjutiseosa eest, mis kohale jõuab. Umbkaudse arvestuse järele tuleks viimane saadetis selle tariifi järele 40 dollarit, ja selle summa pidi meie ärijuht Paul Saar juba täna välja saatma. (…) Nii-siis-et ootan põnevusega järge. Loodan ka mõne pildi juurde panna (…). Ega teil seal ei ole temast pilte – või koguni selliseid pilte, mida avalikkus seni ei tunne?”
17. juunil 1965 Erich Ernitsale läkitatud kirjas avaldab Theodor Luts heameelt selle üle, et Oskari-loo algus Ernitsa heakskiidu leidis, ning annab üksiti teada, et loo järjekordne osa on teele saadetud.
“Palume Teid, teha kindlasti kõik tarvilikud parandused, sest arvame et meie eestikeelde on sekkund juba nii mõnegi teise keele mõju. Kui leiate, et midagi on liiga või ülearust, tõmmake külmalt maha ja kui leiate et puudub, kirjutage juurde ehk muutke,” kirjutab Theodor.
Vabas Eesti Sõnas kehtestatud nõuet, et järjelugu enne lehte ei lähe, kui selle kõik osad kohal on, peab ta täiesti loomulikuks ja arusaadavaks. Ning märgib mõnusa muigega:
“Ehkki meil Teist tõsiselt kahju oli, et kolmele romaanile pidite lõpud kirjutama, tegi meile see palju nalja.”
Piltidega, mida Ernits Oskari-loo illustreerimiseks soovis, on Theodori sõnul lugu keerulisem:
“(…) selle hulga reisimisega on niipalju kõiki kaotsi läinud ja eriti just kodumaa materiaali. Ühe pildi saadame Teile järgmine kord, see on vanaaegne perekonnapilt, kus on kõik peal: nii vanaema ja vanaisa ja Oskar 3-4 aastaselt. Pildiga ühes, tuleb täieline seletus. See on ülesvõetud ühe meie sugulase Liivoja poolt, kes oma nime muutis Lievenströmiks, et paremini sakslastega äri teha, sest saks ei võinud ennast matsi juures fotografeerida.”
Kirja lõpus teeb Theodor tänukummarduse Vaba Eesti Sõna toimetusele mõistvuse eest:
“Täname Teid väga, et Teil on võimalik selle eest maksta, sest raha on tõesti tarvis. Neid 40 dollarit me ei ole veel saanud, aga küll nad tulevad. (…) Mis majasse ja selle ehitamisse puutub, siis tükib see sunnik küll hinge kallale, aga loodan, et Teie abiga me ka selle lõpetame. Ja kui Jumal tahab veel ükskord Teie ja Teie armsa prouaga, selles onnis, nipsud napsud, viskame.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
