Ega Eesti Päevaleht ilmaasjata tsiteeri president Toomas Hendrik Ilvese juba mullu Maalehele antud intervjuus öeldut, et Eesti on muutumas rahvuspargiks, kus elu toimub ainult ühes suurlinnas. Kuigi valitsuskoalitsiooni poliitikud kinnitavad tuima järjekindlusega, et kõik on parimas korras, näitab riigikontrolli äsjane riigi teenuste kättesaadavuse audit, et riik on kodanikule rahuldavalt kättesaadav vaid Tallinnas, Tartumaal ja Ida-Virumaal.
Riik on liiga jäik
Riigikogu ülesanne on luua riigis õiguslikud reeglid, mis toetavad paikkondades reaalselt välja kujunenud elukorraldust. Ammugi ei saa seadused ja muud õiguslikud regulatsioonid olla kellegi kinnisideena sündinud või ühekülgsed, sest elu maal ja linnas on lihtsalt erinev.
Lihtsustatult hinnates on linnas elu mugavam ja valikuvõimalusi rohkem. Samas peab riik tagama, et elukeskkond oleks hea igas Eestimaa nurgas.
Linna ja maa tasakaalustamisest on räägitud aastaid. Poliitikute maine on selles osas sattunud löögi alla põhjendatult, sest regionaalsed lõhed ühiskonnas suurenevad. Ei ole mõtet lugeda ja taguda vastu rinda, et palju me toome Euroopa Liidu abirahasid maaellu, kui puudub reaalne kava elukeskkonna säilitamiseks väljaspool suuri linnu.
Ühiskonna hoiakud ei tohi soodustada inimeste põgenemist maapiirkondadest. Inimesed ei lahku maalt pelgalt sellepärast, et endine tööd taganud külastruktuur on lagunenud, vaid otsuseid mõjutab globaliseerumine ja linna kutsuv tulesära.
Riigikontrollile tuginedes väidan, et peamine linnastumise põhjus peitub kahes teguris. Esiteks on avalikud teenused maapiirkondades nõrgad. Teiseks on töökohtade loomise kulu maal suurem ning võimalus töökohti luua kordi madalam, sest kohapeal on ühekülgne ja nõrgalt korraldatud teenustevõrk.
Mind hämmastab valitsuse paindumatus igapäevaoludega arvestamisel. Hiljuti naeruvääristas rahandusminister põllumeeste keskliidu ettepanekut muuta vedelkütuse erimärgistamise seadust selliselt, et põllumajanduses kasutatavat masinat tohiks erakorralistes oludes kasutada ka teedel lume lükkamiseks. Minu arvates on riik inimeste teenimiseks, mitte ahistamiseks.
Paberil ilus, elus lombakas
Paberil on elu ilus — vabariigi valitsus on kinnitanud kaunikõlalisi dokumente. Eesti elukeskkonna rakenduskava punkt 4.3.2 ütleb, et regionaalse heaolu väljenduseks on inimeste põhivajaduste – elukoht, töökoht, haridus, teenused, puhkus – rahuldamine.
Inimeste põhivajaduste parem rahuldamine eeldab ühelt poolt kvaliteetse teenuse kättesaadavuse parandamist ja teiselt poolt eelduste loomist töökohtade tekkeks. Hariduse, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste ning infrastruktuuri piisav tagamine annab olulise eelduse ka ettevõtluse ning tööhõive arenguks.
Ent tegelikkuses on Eestis regionaalne juhtimine puudulik, sest haldussüsteemis pole piirkondlike huvide eest seismiseks piisavalt tugevat struktuuri. Maavanem esindab piirkonnas ikkagi riigi huve aga omavalitsustel puudub rahuldav toimekeskkond ühistegevuse ja piirkondliku arengu toetamiseks. Omavalitsuste liitmine ei too raha juurde ja ei anna kvalitatiivset muutust, kui neile ei usaldata rohkem otsustusõigust ja ressursse. Kuna riik nii õhukeseks lihvitud, saab maakondades siiski veel ainult kohalikele omavalitsustele loota.
15. veebruaril esitas Keskerakond Riigikogu menetlusse eelnõu, mis täiendab omavalitsusüksuste liitude seadust kahe punktiga. Soovime seadusse lisada sätte, mille kohaselt kooskõlastatakse vabariigi valitsuse määrused ja korraldused ning ministrite määrused ning riigi osalusega äriühingute otsused, mis puudutavad otseselt vastavate piirkondade avalikke teenuseid, liidu üldkoosolekuga. Kui liit ei anna kooskõlastust, siis vabariigi valitsus hüvitab vastavalt regionaalministri ettepanekule maakonnale tekkinud negatiivsed mõjud läbi regionaalse arengueelarve.
Teine säte looks regionaalne arengueelarve, millest saaks maakondlike omavalitsusliitude kasutatav sihtotstarbeline eraldis. See peaks tasandama riigi tegevusest tulenevaid puudujääke ja võimaldaks arukat koostööd tehes mõistlikult maakonda arendada. Maakondlikul liidul on õigus juhtida selle kasutamist piirkonna huvides maakonna omavalitsusliidu üldkoosolekul vastu võetud ja vabariigi valitsuse poolt kinnitatud arengukava alusel.
iii
Eelnõu kannab põhjamaiseid väärtusi
Seaduseelnõu peamine mõte on tugevdada meie maapiirkondade arengut ning anda kohalikele haldusstruktuuridele vastavad hoovad. Teine oluline mõte on anda regionaalministrile sisuline roll. Täna on keeruline aru saada, kelle või mille eest regionaalminister seisab. Viimase tegevusele andis ka riigikontroll pehmelt öeldes tagasihoidliku hinnangu. Omavalitsusliitude ja regionaalministri koostöö antud eelnõu raames annab mõlemale poolele kaalu juurde.
Keskerakonna eelnõu järgib Põhjamaades välja kujunenud mudelit, mida oleme suures osas omaks võtnud ja rakendanud, kuid pole lõpuni üles ehitanud. Naaberriikide kogemus on tõestanud, et omavalitsused suudavad iseseisvalt koostööd teha ning arenduseelarve loob motivatsiooni, aga piiritleb selgelt ka vastutuse.
Olen veendunud, et Eesti riik peab Põhjamaade eeskujul loobuma kiusatusest hoida omavalitsusi oma kontrolli all ja majanduslikult keskvalitsuse lõa otsas. Ka riigikontroll toonitab, et regionaalareng vajab toimivat regulatsiooni, mitte isevoolu, mis soodustab suuremaid keskusi.
15 aastat tagasi nägin Järva maavanemana Rootsis käies, kuidas riik nägi vaeva, et maale tagasi tuua kauplused, postkontorid, ettevõtlus jm väärtuslikuks elukeskkonnaks vajalik. Infrastruktuuri taasloomise järel tekkis ka ettevõtlus. Isegi suured firmad viisid tootmise Stockholmist välja, jättes pealinna vaid müügiesindused.
Samasugust uue majandusruumi mudelit saab Eestis rakendada maakonnakeskuste baasil, kus olemas eeldused kasutusele võtta olemasolev ressurss ja rajada uusi tugistruktuure.
Milliseid summasid antud seadusemuudatus aastal 2011 suunama hakkab, see juba on poliitilise tahte ja riigieelarve menetlemise küsimus. Täna ootame aga ka teiste poliitiliste jõudude riigimehelikku mõtlemist ja toetust nimetatud regionaalpoliitilisele meetmele, mitte “jürgenligilikku“ irvitamist maaelu tulevikuväljavaadete üle.
iii
ARVO SARAPUU, Riigikogu liige, Keskerakond
