Äkki ma näen, et Taavi seisab värava keskel. Tal on suured Miki-Hiire kindad käes ja ta nägu on tõsine.
No mis nüüd! “Viga, viga!” hõikab Kadri. “Ei ole viga, mängime edasi!” hõikavad Jürgen ja Hanno vastu. “On küll viga, meie nägime ka,” asuvad Andres ja Martin Kadri poolele. “Mulle tundub, et asi nägi vägagi suluseisu moodi välja,” püüab Taavi oma võistkonda kaitsta. “No selle suluseisu asjus lubage mul kahelda. Suluseis on käega mängu juures väga nõrk vabandus,” mõtiskleb Andres pool-omaette. “Käega mäng,” kuuleb Hanno siiski ära ja ahhetab, “äkki süüdistate meid veel särgist rebimises ka! Meid, kes me triblame eranditult frakkides?” “Jala panite taha ning tõmbasite meie omad maha,” ei jäta Kadri jonni. “Jäta nüüd, Kadri,” sekkub Jürgen, “kas sa ise ka usud, et ainus parketikõlbulik tiim hakkab kedagi siin, mätaste vahel, maha tõmbama”. “Kas te viimast Subjektiivi olete lugenud?” küsib Martin. “Seal on selgelt kirjas, et kollasärgid on süüdi kihlveopettuses ning dopingu võtmises. Ja üleüldse valitsevad Maad rohelised sisalikud.” “Siin on süüdistuskokkuvõte,” pöördub Kadri lõpuks pika nimekirjaga kohtunik Eiki poole, “klubide ebavõrdne maksustamine, nõrgemate mahatõmbamine, särgist rebides liikumise pidurdamine. Kui ainult nemad parkettidel kõnnivad, ei kvalifitseeru koondis isegi alagrupiturniirile. Jääme viimase viie hulka.”
Vaidlemine ei aita, määratakse karistuslöök. Eiki võtab vöö vahelt tordipritsi ning tõmbab rohelisele murule rasvase valge juti. Taavi kinnas viipab Marguse ja Ženja juti taha müüri tegema. Need longivad vastumeelselt kohale ja panevad käed kõhu ette. Kadri ei ole väga tugeva jalaga ning tema lööke on Taavi varemgi püüdnud. Aga mis nüüd! Tribüünid kohisevad tunnustavalt, kui väljakule jookseb Jüri. Palli taha rivistuvad mõlemad. Kadri teeb pette ja jookseb mööda. Jüri võtab mõne sammu hoogu ja virutab palli vindiga teele. Margus ja Ženja hüppavad teine teisele poole ning pall vihiseb takistusteta värava vasakusse ristnurka. Taavile on see unenäoliselt veider, ta seisab liikumatult värava keskel. 1:0! Unenäolisus suureneb veelgi, kui Margus ja Ženja särgid seljast tõmbavad ning koos teistega juubeldama hakkavad. Selle seisuga mäng ka lõpeb.
Mängujärgne pressikonverents, ajakirjanikud mikrofonidega, räägib Taavi: “See oli igatahes väga alatu, et pall vasakule löödi, mina hüppan alati paremale. Kõik õiged eurooplased hüppavad paremale poole. Löövad paremale ja hüppavad paremale. Parem valik on toonud meid siia, kus me oleme ja see löök vasakule oli väga vale valik. Aga ma luban teile, et ma jään alati oma paremat nurka kaitsma.” “Mulle tundub, et sa ei hüpanud mitte kuhugi,” tõdeb Andres. “Seisid lihtsalt keskel ja ei teinud midagi. Ning see vasak-parem polegi nii tähtis. Pall tuleb kinni püüda.” “Kuule Taavi,” venitab Martin tähendusrikkalt, “sa hüppa parem väravast minema, oled meid kõiki ära tüüdanud. Muidu hoolitsen ise selle eest, et sa lahkud, buutsajälg seljal.” “Tõpoolest, 17 aastat seisate seal, kollased särgid seljas ja sabad kohevil, aga hüppamisest olete ammu võõrdunud,” tuleb Kadri poolt. Taavi katsetab uuesti: “Margus, teeme värava väiksemaks ja kaitseme kahekesi paremat nurka ning tervitame koos Donaldit, vinget vutistaari.” “Ma arvan, et kui me väravat nihutame, jäävad vasak ja parem ikka alles,” vastab Margus, “aga mulle räägiti hoopis, et sa tahtsid koos Jüriga keskel seista.” “Ei,” ärritub Ženja, “Taavi meelitas jürilasi, et nad koos pargiksid bussi trahvikasti ette ja keegi ei lööks enam väravaid. Ma tean küll! Valime Jüri uueks kapteniks!”
Jüri nohiseb meelitatult ning hakkab uusi rohelisi särke jagama. Kõigepealt saavad selle poolpaljad Ženja ja Margus ja hakkavad kohe soojendusliigutusi tegema. “Sulle, Andres, mul särki anda ei ole, aga sa võid käia minu riidekapis seda vaatamas.” “Ei tule ma su riidekappi. Iseasi, kui sa pool piletitulu fännidele tagasi annad.” Jüri jääb vastuse võlgu, sest ta on ametis juba uue rahvuskoondise koostamisega. Jürgen on tõmbunud ruumi teise nurka ja annab Kroonikale intervjuud: “Nemad, kes nad mängu ilust midagi ei tea. Nemad tahavad palli mängida!” “Meie triblaksime kõikidest kiiremini ja kaitses kannataksime kõik välja. Saadame hoopis kogu kupatuse laiali,” hõikab Martin. “Vaatame parem, kas siin kunagi veel mõni värav lüüakse või ei,” pobisevad Hanno ja Kristen omaette.
Jüri seisab Kersti ette ja hakkab võistkonda välja hõikama. Platsile jooksevad Kadri, Mailis, Mihhail, Martin, Jevgeni, Urve, Indrek, Andres, Margus, Urmas, Kaia, Marko, kõhnem Sven ja priskem Sven ning lehvitavad tribüünidele. “Vinge,” ütleb Kersti. Oh seda lusti ja rõõmu! Tribüünid teevad laineid, lendavad serpentiinid ja pauguvad šampusekorgid.
Veider, väga veider unenägu. Äkki saan ma aru, et ei olegi unenägu, et kõik see on päriselt. “Hurraa!” hüüan. “Hurraa, hurraa…” Seejärel jään tükiks ajaks mõttese.
JAANUS JÄRS
