Üleelusuurused kutsikasilmad puurivad näituse külastaja südamesse ning hobused näevad välja nii pehmed ja karvased, et tahaks neid kohe silitada.
“Loomevabadus” on Jõgeva kunstikooli õpilase Kertu (13) esimene isikunäitus. Näitusetööd valis noor kunstnik välja koos sõbrannaga. “Näitusele jõudsid need tööd, mida mulle kõige rohkem teha meeldis ning mis olid selle ajaga südamelähedaseks saanud,” selgitas neiu ja lisas, et näitusetöid valides imestas ta mitmel korral, mida kõike on ta jõudnud viie aastaga maalida.
Näitusel näeb kõige varasematest töödest päevalilli. “Valisin tunnis tükk aega pilti, mille järgi maalida, aga miski ei meeldinud. Siis uuris õpetaja, mida ma teha sooviksin. Mõtlesin lillede peale. Pildimaterjalide mappi avades nägin esimesena päevalilli ‒ nii ilusad. Kohe oli ettekujutus, kuidas teen,” jutustas Kertu. Kui tüdruk valmis maali koju viis, oli ema ilusast tööst vaimustuses ning riputas selle seinale. Kertu kinnitusel läheb pärast näitust maal koju tagasi. Enda jaoks ühe erilise tööna näitusel toob tüdruk välja maali pealkirjaga “Õpetaja”. “See on minu esimene figuuri maalimine, tahtsin teha loomingulist ja korrektset tööd,” selgitas ta.
Kertut kõnetas esimesel silmapilgul tundmatu naise pilt. “Maalima hakates ei saanud ma inimese näoga hakkama. Mõtlesin, et pean ehk väikest pintslit kasutama, kutsusin õpetaja appi. Ta tegi suure pintsliga mõne tõmbe, ma ei osanud seda nii ettegi kujutada,” rääkis neiu, kuidas ta maalides nägu vormima õppis. Lõpuks sai tundmatu naine nii väljendusrikka pilgu ja olemuse. “Kõik, kes seda nägid, ütlesid, et see on ju õpetaja,” muigas noor kunstnik, kuidas töö endale nime sai ja lisas täpsustuseks, et tegemist pole kindla õpetajaga, vaid tundmatus naises peegelduvad kõik õpetaja omadused. Kertu tunnistas, et aasta eest oli tema lemmiktehnikaks ainult guašš. “Kui nüüd õlipastelli ja kuivpastelliga töid vaatasin, siis sain aru, et guašš polegi ainuke, mida ma oskan,” muigas ta. Mõnusat vaheldust pakuvad ka õlivärv ja akrüül.
Tellimustööna hobused
Näitusel püüavad pilku õlivärvidega maalitud suureformaadiline maal, millel on kujutatud kaks hobust – need on Eesti sportponid Riki ja Ruu. “See maal on sõbranna sünnipäevakingitus ja läheb pärast näitust talle tagasi,” märkis Kertu. Sõbranna ütles, et sünnipäev on tulemas ja Kertu lihtsalt peab talle hobustega maali tegema. Noor kunstnikust ratsutaja rääkis, et Rikiga on juba hüppama hakatud ning natuke on poni sammus koolisõidu suundagi märgata. “Nad on mitmekülgsed hobused – väiksed, jõulised,ˮ kirjeldas ta.
Kertule oli ratsutamisega tegelemiseks eeskujuks ema, kes tütre endaga kaasa võttis. “Alguses vaatasin, kuidas ema sõidab. Tundsin, et tahan ka nii heaks saada,” jutustas tüdruk. Nüüd on hobused osa tüdruku igapäevasest elust. “Reedel olen viimases tunnis nii ärev. Kui kell heliseb, siis olen esimene, kes klassist välja tormab. Hüppan kohe ratta selga ja talli,” naeris Kertu.
Karvhaaval hobuseks
Kertule meeldib maalida ja joonistada suurele pinnale. “Nokitseda mulle ei sobi. Parem on suur pintsel ja lõuend ning kohe jõuliselt peale minna – kõike, mis pähe tuleb, saab teha,” kirjeldas ta. Suurele formaadile on Kertu kuivpastellis joonistanud hobused. Kui tavaliselt tehakse kuivpastellidega enne aluspind suuremate üldistustega ja hakatakse detaile lisama, siis Kertu hakkas karvhaaval hobust joonistama ja aluspinda ei teinud. “Jätsin vahepeal natuke tausta tumedust kumama. Ma ei teinud värvikihte peale, vaid kõrvale, et karva efekt paremini välja tuleks. Muidu oleks hobune tasapinnaline, mitte ruumiline,” kirjeldas ta.
“Hobust vaadates peab tekkima tunne, et läheks kohe teda kallistama,” naeris Kertu. Tüdruk nentis, et enne maalimist peab pilt enda mõttes selge olema. “Mulle meeldib olla loominguliselt vaba,” lausus ta.
Kertu jätab oma tunded piltidele. Eriti ilmekalt tulevad need välja tüdruku maalitud Mopsidel. “Ma soovisin koera, kuid korterisse teda ei lubatud – see kurb hetk sai pildile. Kui loom alati välja ei tule, siis rõhuvad silmad jäävad ikka mällu. Ta justkui vaataks otsa, et kohe tulen,” jutustas Kertu. Kui tüdrukul külalised käivad, siis nad uurivad, kas on ehk mõni uus töö lisandunud. Alati tahetakse maakoju tagasi tulla ja Kertu töid imetleda. “Külalised on öelnud, et tavaline kodu jääb lihtsalt meelde, aga minu kodu tunneb just loomapiltide järgi ära,” lisas ta.
Kertu maakodus on kõik seinad, vanaema tuba ning kapinurgad Kertu ja tema täditütre Liina töid täis. Kertu sõnul jõudiski ta kunstikooli koos Liinaga. “Alguses läksin lihtsalt kaasa, õpetaja Elita andis mulle pliiatsi ja paberi kätte. Kui ta minu töid nägi, kutsus ta mind kunstikooli,” jutustas Kertu. Koos Liinaga oli hea kunstikoolis käia, aga kui täditütar ära läks, tekkis Kertus kahtlus. “Kui ma midagi pähe võtan, pean selle ära lõpetama. Pärast paari aastat oli mul esimene kord, kui tahe kadus ära kunstikoolis käia. Vanaisa julgustas mind jätkama, olen selle eest nii tänulik,” rääkis Kertu, et ta vajas siis vanaisa tõuget. Peagi leidis Kertu kunstikoolist endale sõbrannad Sissi ja Grete-Johanna, kes andsid tahtejõu tagasi.
Mõttest paberil
Näitusel jääb silm pidama traktori viirulistel ratastel. Hetk jälgimist ning musta-valgetriibulised roomikud loovad hüpnotiseeriva illusiooni. Kertu muheleb ja alustab juttu sellega, et traktor on täpselt selline nagu neil maal. Ratastele tahtis tüdruk aga omapärast väljanägemist anda. “Võtsin markeri kätte, mõtlesin rattad siiruviiruliseks teha, aga sassi läks. Siis tõmbasin pikad sirged jooned ja värvisin vahed markeriga ära,” jutustas tüdruk.
Traktor ei ole aga mitte niisama Kertut inspireerinud, vaid hoopis kartulivõtt. Selle teema oli tüdruk kunstitunnis loosiga tõmmanud. “See on minu jaoks oluline teema. Tuli maakodu meelde – tean, kui raske on kartulivõtt. Kes on vaba ja haige pole, siis kohe kartuleid võtma,” rääkis Kertu.
Jõgeva kunstikooli neljanda kursuse õpilase Kertu Kinksi isikunäitus “Loomevabadus” on spordikeskuse Virtus fuajees avatud 27. novembrini.
Väga julge, rõõmsameelne, isikupärane ja sihikindel tüdruk
Juhendaja ElitaJärvela sõnul Kertu on loominguliselt väga julge, rõõmsameelne, isikupärane ja sihikindel. “Kui ta mõnest teemast vaimustub, võib ta samal teemal mitmeid töid teha. Ta suudab oma töödes visualiseerida oma unistused. Kertu on üks vähestest lastest, kes ei karda maalida ja joonistada suurele formaadile kuna tal on piisavalt pealehakkamist, eneseusku, kindlameelsust ja loomevabadust. Tänu sellistele toredatele õpilastele nagu Kertu Kinks on meil kõigil võimalik nautida suurepärast näitust ja õpetajatel tunda rõõmu oma tööst. Hetkel on tema loomingus tähtsal kohal hobused.”
MARGE TASUR
