Juba kolmeteistkümnel aastal on eesti kirjanikud võtnud ette sõnarännu mööda Eesti raamatukogusid. Täpselt nädal tagasi olid Eeva Park, Peeter Helme ja Toomas Vint Tabivere ja Jõgeva raamatukogu lugejate ees. Vooremaa sai osa Jõgeval räägitust.
Kirjanike raamatukogutuur kannab täpsemat nime “Sõnaränd ehk eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes”. Selle formaat on ajapikku “paika loksunud”: kirjanikud räägivad tutvustuseks pisut endast ja oma tegemistest, loevad oma loomingu näiteid ning vastavad publiku küsimustele. Nii käis see ka nädal tagasi Jõgeval.
Mis ette loetud tekstidesse puutub, siis suurimat elevust tekitas minu meelest katkend Eeva Pargi näidendist “Geeniuste algkursus”, mis ilmus selle aasta alguses Loomingu Raamatukogus. Selle tegevus toimub 1885. aasta sügisel Tallinnas ajalehe Virulane toimetuses ja tegelasteks on noored Eduard Vilde ja Juhan Liiv, kaks vastandlikku geeniust, samuti leheomanik Jaak Järv ja Vari, kes või mis ta ka ei oleks. Publiku reageeringu järgi otsustades võiks mõni teater selle näidendi lähiajal lavale tuua.
Kuidagi spontaanselt kujunes üheks Jõgeva kirjandusõhtu teemaks kummalised juhtumid seoses kirjanike põhitööga. Eeva Park otsis näiteks ükskord Delfi “Naistekast” mingit triviaalset infot plekieemalduse või muu sarnase kohta ning sattus mingisse jututuppa, kus vestlus liiga ägedaks oli kiskunud ning kuhu siis keegi n-ö pingete maandamiseks ühe tema luuletuse (see kõneles inimeseks olemisest) oli postitanud.
“Tuleb välja, et luulel on oluline roll ka tänases maailmas,” resümeeris Eeva Park.
Toomas Vint kinnitas aga, et võlgneb ühe oma teose sünni eest tänu üpris jaburale juhtumile. Tuntud saatejuht Elo Mõttus-Leppik helistas nimelt kunagi talle ja tema maalikunstnikust abikaasale Ailile ning soovis neist saate teha. Ta tahtis rääkida sellest, kuidas Vindid paarina nii kaua koos on püsinud.
Võeti tõena
“Me poleks tegelikult tahtnud selles saates esineda, aga kuna saatejuht on meie tuttava tütar, jäime nõusse,” jutustas Toomas Vint. “Alustasime vestlust, aga jutt oli kuidagi veniv ja igav. Ise ka poleks tahtnud sellist telekast kuulata. Ja siis hakkas Aili äkki rääkima sellest, kuidas mina olevat ükskord ühe noore tüdruku koju toonud ja öelnud, et see on minu uus naine. Olin algul jahmunud, aga siis taipasin, et Aili serveerib ühe minu novelli sündmustikku seigana tegelikust elust, ja lasksin tal rahulikult edasi rääkida.” Pärast mõtlesid Vindid, et äkki peaks saatejuhile helistama ja asja ära seletama, aga nad uskusid, et küllap ta ikka naljast aru sai. Aga kui saade eetrisse läks, selgus, et ei saanud. Novelli süžeed serveeriti tõe pähe ning juhtumit kommenteeris ka traditsioonilise peremudeli kaitsja Varro Vooglaid. Vindid said muidugi, nii et tolmas. Ja mis televisioonis maha öeldud, muutubki ju tegelikkuks, tahad sa seda siis või ei taha.
“Masendusse langemise asemel leidsin mina, loll, et seda materjali ei saa raisku minna lasta ja tegin sellest raamatu. Nii sündiski “Avalikult abielust”. Seal on isegi autentsed netikommentaarid sees,” ütles Tooms Vint.
Kirjutamise protsessist rääkides olid Park, Helme ja Vint ühel nõul selles, et kirjutamisse on targem paus teha siis, kui tead täpselt, kuidas lugu edasi jooksma hakkab. Kui ei tea või kui oled eelmise kirjutamisseansiga end täiesti tühjaks kirjutanud, on väga raske.
See, kui kirjanikul töö ei edene, on tema jaoks, nagu selgub, päris suur piin. Selle kohta tõi Eeva Park ühe elust võetud ja meile lähedase näite. Lähedase selles mõttes, et see on seotud Betti Alveriga, kelle 110. sünniaastapäeva me varsti tähistame. Eeva Pargile polnud Betti Alver üksnes suur luuletaja, vaid ka tema ema (luuletaja Minni Nurme) hea sõber.
“Läksin ükskord Bettile külla,” meenutas Eeva Park. “Ta avas mulle ukse, ent siis vajus jõuetult uksepiida najale. Ehmusin ja arvasin, et ta on puusaluu murdnud või midagi taolist, ent siis ütles Betti kustuva häälega: “Tead, ma pole juba kolm kuud midagi kirjutanud ja võib-olla ei kirjuta enam ka.” Nii et võimetus tööd teha põhjustas talle suisa füüsilisi vaevusi. Kuigi tegelikult poleks ta pidanud selle pärast üldse muretsema, sest tema elutöö oli selleks ajaks juba tehtud.
Ent loomulikult kirjutas ta ka pärast seda veel hulga tekste. Nii et kui ma nüüd ise mõnikord ummikseisus olen, siis ütlen endale ikka: “Ole rahulik ja oota ära!””
Kallis kirjutamisaeg
Eeva Park ütles, et kui tal lapsed väikesed olid, sai ta kirjutada ainult öösiti, aga see “vanandas” teda jõudsalt. Praegu sõltub see, kas tal kirjutamisaega on või mitte, teatud määral aastaajast. Tal on nimelt maakodus suur aed, mis nõuab hoolt. Nii et kui sügis saabub ja lumi maha tuleb, siis on Eeva Park väga rõõmus võimaluse üle rohkem kirjatööd teha. Ning kevadet ta eriti ei oota, sest siis algab aiaorjus jälle peale.
“Aga kui kirjutamishoog ikka tõsiselt peale tuleb, siis ei hooli ma ka sellest, kui rohu kasvamine, piltlikult öeldes, tuppa ära kostab,” sõnas Eeva Park.
Peeter Helme lisas, et tööl käival inimesel pole kirjutamisaega just laialt valida. Tööpäeva õhtuti saab kirjutada küll, aga pigem sellist teksti, mis peas juba valmis on. Aga kui kirjutada ajaloolist teost Saksa ordu ja Riia linna vahelistest kemplemistest ‒ aga just selline teema on Peeter Helmel praegu käsil ‒ siis tuleb ära oodata nädalavahetus. Sellist teksti luues ei tee tunni-paariga midagi ära, sest kogu aeg on vaja fakte kontrollida.
Peeter Helme on varem olnud Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja, praegu teeb ta aga kirjandussaateid Vikerraadios. Seal jagab ta ikka ka lugemissoovitusi.
“Kui Peeter Helme midagi soovitab, siis on see hästi soovitatud,” kinnitas Jõgeva linnaraamatukogu direktori asetäitja Ene Sööt.
Lugemissoovitusi jagas Peeter Helme ka Jõgeval. Näiteks soovitas ta kõigil luulehuvilistel kätte võtta Kaur Riismaa värske luulekogu “Soekülm”. Proosateostest väärib Helme meelest lugemist Holger Kaintsi “Uinuv maa”, mis on põnevalt kirjutatud ja põhineb autentsel materjalil. Samal hommikul oli Helme alustanud ka Eeva Pargi trükisooja romaani “Lemmikloomade paradiis” lugemist (autoril olid sõnarännul mõned eksemplarid kaasas) ja leidis sellegi köitva olevat.
Eeva Park ütles, et teda on viimasel ajal loetust kõige rohkem kõnetanud Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”, samuti kirjanike liidu romaanivõistlusel silma paistnud Jim Ashilevi “Kehade mets” ja Märt Lauri “Lahustumine”. Veel mainis Park Helen Eelranna romaani “Suluseis” ja Kärt Hellerma kolmandat luulekogu “Hõbeda laulud”, mida lugedes on kohe tunda, et autor on sõnaga väga palju töötanud: ta on terav ja täpne.
Toomas Vint tõi samuti esile Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingli”. Viimasel ajal ilmunust on talle meeldinud ka Kai Aareleiu “Linnade põletamine”.
Sõnaränd on vist kirjarahvale üsna väsitav: eks katsu kahe päeva jooksul nelja eri seltskonna ees olla ja igal pool midagi uut rääkida. Aga lugejad on samas väga tänulikud võimaluse eest kirjaniku elavat sõna kuulata. Ning küllap on lugejaga silmitsi seismise võimalust vaja ikka ka kirjarahvale endale. Nii et ootame uut sõnarändu!
RIINA MÄGI
