Üldiselt ma muidugi teadsin, mis mind ees ootab. Noorte Kotkaste vabariiklik laskevõistlus Kirna õppekeskuses. Olin lugenud võistluste kava ja kõike muud, niisiis, justkui ettevalmistunud. Kirnale jõudes aga võttis mind vastu punt Robin Hoode või Välek-Vibulasi… Kuid sellest kõigest kohe täpsemalt. Oli viies november ja käimas laskevõistluste teine päev.
Nii, territooriumil käis kibe askeldamine, igas suunas vantsisid noored käes mingisugused kaikad. Kusagil neid kaikaid kooriti, keegi juba pingutas kaikale nööri peale. Ahhaa, teevad vibusid, selge pilt. Mõni vibu sai ühe-lasu-vibuks, murdudes peale esimest paindesse tõmmet, mõni sobinuks juba väikesele Kalevipojale harjutada. Kõik isetehtud vibud läksid võistluse viimasel päeval ka käiku. Üks viimastest harjutustest oligi märklaua tabamine enda tehtud vibu ja nooltega ja mitte ainult tabamine – nool pidi märklauda ka kinni jääma. Tähendab, et noole küljega tabamine ei lugenud. Kohe üldse mitte.
Läbiti kuus erinevat laskepunkti
Aga esialgu oli veel võistluste esimene päev, kus käsitöönduslikud relvad ilma ei teinud, tuli leppida tööstuslike variantidega ning läbida kuus erinevat laskepunkti. Suundusin kõigepealt lagunevasse majakesse, kus asus airsoft rada. Võistlejaid ei lastud kohe rajale tormata, kus sa sellega, kõigepealt tuli teha, nii soojenduseks, kümmekond “astronauti”. Sellised soojendusharjutused olid muideks enne iga laskeharjutust, välja arvatud automaadist laskmisel lasketiirus. Niisiis võistleja teeb oma “astronaudid” ja siis juba kaitseprillid ette, relv pihku ja maja peale kondama. Nurgatagustesse olid ära peidetud “pahalaste” sihtmärgid… kuid mitte ainult pahalaste. Siia-sinna paigutati ka “häid” sihtmärke, mille pihta laskmine võrdus korraliku koguse miinuspunktide korjamisega.
Järgmiseks laskmine vibust. Mitte siis enda tehtust vaid ikka vabrikukraamist. Enne veel vältimatud soojendusharjutused ja laskma! Veel natuke maad edasi asus järgmine punkt. Siin anti võistlejatele pihku õhupüssid, lasta võis põlvelt ning tabada tuli viit sihtmärki. Lihtne! Hm, kui just eelnevatest soojendusharjutustest tulenev lõõtsutamine ning mingist hetkest täpselt märklaudade tagant paistev vastupäike ei seganud. Järgmine harjutus oli samuti õhupüssist, kuid siin olid püssidele peale kruvitud optilised sihikud ja tabada tuli pisikesi, nii vast viie sentimeetri pikkuseid mehikesi. Snaipriasjandus ühesõnaga. Ka siin olid sihtmärgid süsteemiga omad-võõrad. Lubatud oli vaid kindlat värvi mehikeste tabamine. Eksimuse korral sadas robinal miinuspunkte nagu lakast.
Öise laskmise ajal kattus tiir uduga
Vahepeal kohtasin peakohtunikku, kes lubas: jõuad kaevikuliinini, seal alles saab actioni, on mida vaadata ja pildistada. Ja oli ka. Kaevikus askeldas võistleja, pihus õhupüstol. Kusagile lähedusse olid paigutatud sihtmärgid, kuid need tuli ise leida. Jällegi ajasid pilti segaseks „rahumeelsed” sihtmärgid, keda tulistada ei tohtinud. Need olid ka paremini märgatavad ja kohe nagu kiskus püstolitoru nende suunas. Aga no kus sa – miinuspunktid, miinuspunktid…
Jäi veel lasketiir. Siin enam mingit võistlejate hanitamist ei toimunud. Märklauad, lamades laskeasend ja automaadid Galil ning M-4. Laskmine käis 100 meetri pealt, esimene sats märklehti lasti päeval, teine juba hilisel õhtutunnil, pimedas. Õigemini valgustusraketi valgel. Öise laskmise ajal otsustas võistlusse sekkuda ilmselgelt asjast huvitatud loodus ning lasketiir kattus madala uduga. Aeg-ajalt udu hajus, siis tuli jälle tagasi, nii, et vahepeal polnud sihtmärke ka siis näha kui rakett taevas kumas.
Pühapäev. Võistlejatele olid jäänud kaks viimast ala. Meeskondlik airsofti võistlus ja isetehtud vibust laskmine. Nüüd läks alles õigeks madinaks. Aasal oli lintidega piiratud ala, millel asusid mitmesugused objektid: autod, lauad, toolid ja muu kola. Ikka selleks, et oleks kuhu varjuda ja vastase pihta tulistada. Idee järgi pidi mäng seisnema vastase lipu võtmisel, kuid minu meelest ei jõudnud lipuni ükski võistkond. Lihtsalt madin lõppes enamaltjaolt sellega, et kaotajavõistkonnas olid kõik enne “surnud” kui keegi üldse lipu ligi jõudis.
Vahepeal käisin uudistamas, kuidas läheb kodukootud Robin Hoodidel. Nagu juba algul sai mainitud, võis näha mitmesuguseid sõjariistu. Selliseid, mis lasid noole meetri kaugusele, selliseid, millelt lastud nool lendas laperdades nagu sõjakirves aga ka selliseid, mis suutsid noole puusse kinni lasta.
Saigi võistlus läbi. Võitjad said otse loomulikult medalid ja võidukarika, korraldajad tundsid heameelt, et kõik olid võistluste lõpuks terved ja ühes tükis ning mina sain korraliku kahepäevase elamuse noorte laskuritega.
GUNNAR VASEMÄGI
