Haridus- ja teadusministeeriumi plaani kohaselt peaksid 2020. aastal hakkama kõik kergema õpiraskusega õpilased õppima tavakoolis. Paraku pole räägitud sellest, kui turvaline tavakooli keskkond neile lastele on ning mil määral suudab riik tagada neile vajalikku tugivõrgustikku.
Eestis on üle 23 000 haridusliku erivajadusega lapse, kes moodustavad üldhariduskoolide õpilaste koguarvust ligi 17 protsenti. Mõne aasta eest otsustati nad jagada HEV1 või HEV2 lasteks, kellest esimestel on loomult kergemad ajutised või spetsiifilised õpiraskused, teised vajavad eriõppekorraldust enamasti nende puudest tingituna. Tavakoolide eriklassides õpib erivajadustega õpilaste koguarvust üheksa protsenti ja erikoolides 15 protsenti.
Erivajadustega lapsed vajavad õppekava läbimiseks täiendavaid tugimeetmeid või eriõpet. Neid on vaja varakult märgata ning nendega tegeleda, kuid enamasti puuduvad nii õpetajatel kui ka koolijuhtidel selleks spetsiaalsed oskused. Eri- ja sotsiaalpedagoogid, psühholoogid ning logopeedid peaksid olema oluline osa erivajadustega laste tugisüsteemist. Paraku napib koolidel raha, et vajalikke spetsialiste palgata.
Kuus aastat tagasi vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus lubas eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi töötasustamisel kasutada riigi poolt kohalikele omavalitsustele eraldatavat haridustoetust. Sisuliselt tähendas see seda, et koolidele anti võimalus palgata tugispetsialiste nende vahendite arvelt, mis õpetajate ja koolijuhtide palgarahast üle jäi.
Viimase kolmel aastal on tugispetsialistide rahastamise kord pidevalt muutunud. Kui veel eelmisel aastal tohtis kool tugispetsialistidele töötasu maksta omavalitsustele eraldatud koolide investeeringuraha arvelt, siis selle aasta algusest see võimalus kadus. Praeguse korra järgi saab kool tugispetsialiste palgata vaid juhul, kui koolile eraldatud vahenditest midagi üle jääb.
Lisaks on koolidel võimalus kasutada riigi toel tegutsevate piirkondlike nõustamiskeskuste poolt pakutavaid tugispetsialistide teenuseid. Paraku ei ole koolid olnud sellest võimalusest eriti vaimustunud, sest lubatud tugispetsialistide asendamise asemel pakuvad nõustamiskeskused ennekõike teise tasandi teenust ja neist saadakse abi enamasti vaid üksikute erijuhtumite korral. Iseküsimus on, kuivõrd mõttekas on osta esmatasandi tugiteenuseid õpilastest kaugele jäävatest keskustest.
Tugispetsialisti palkamine on tänase korralduse juures jäänudki enamasti kohalike omavalitsuste kanda. Kuid linnad ja vallad on väga erineva võimekusega ja seepärast ei pruugi lisakulutused tugispetsialistidele paljudele omavalitsustele olla jõukohased. Kui valitsusel on kindel plaan suunata kergema haridusliku erivajadusega õpilased tavakooli, siis peab selle otsusega kaasas käima ka igakülgne riigipoolne toetus. Kindlasti ei saa suurendada õpetajate töökoormust ning loota, et probleem ongi lahendatud.
Leian, et eranditult kõikidele õpilastele on tähtis tagada nende arengut toetav ning võimeid arendav haridus. Ilma tugiteenusteta ei ole see kahjuks mõeldav.
MAILIS REPS, riigikogu kultuurikomisjoni liige, Keskerakond
