Pärast teise klassi lõppu läksin Itaaliasse, kus ema elas ja töötas. Elasime ühes väikeses linnas Seggianos, mis asub Toskaanas, 60 kilomeetri kaugusel Grossetost. Sinna jõudnud, avastasin, et see on imeline koht – palju mägesid, ilusad soojad ilmad ja toredad inimesed.
Ema töötas pagarina: küpsetas saiu, pirukaid ja pitsasid. Töökoht asus samas majas, kus elasime. Et saiad pidid kella kaheksaks hommikul valmis saama, siis pidi ema hommikul vara tõusma. Koolivaheaegadel käisin öösiti abiks saiu tegemas.
Ema pidas ka koduloomi, keda ta kaks korda päevas toitmas käis. Mina käisin tavaliselt õhtuti abiks. Põhiline kohustus oli mul koerte toitmine. Vahel oli vaja traktoriga mõnda tööd teha, näiteks heina vedada, siis sain ise traktorit juhtida. Meil olid isegi kodustatud paabulinnud.
Pikemad tunnid ja vahetunnid
Läksin õppima 5-klassilisse algkooli. Sügisel, kui sinna kooli läksin, oli mul raske keelest aru saada. Tänu emale ja mõistvatele õpetajatele suutsin aastaga keele nii palju selgeks saada, et mõnikord öeldi mulle kiitvalt, et räägin nagu itaallane või isegi paremini. Oma osa keeleõppes oli multikatel ja sõpradega suhtlemisel. Koolipäev kestis 4-5 tundi, kella 9.00 – 14.00-ni. Õppekavas oli ka usuõpetus, teised ained olid samad, mis Eestis. Kõige rohkem meeldis kehalise kasvatuse tund, sest iga tund me mängisime.
3. klassis oli mu õppimistahe suur, kuid 4. klassis lisandusid sellele ka lollused. Lahedaim vemp, mis mul meenub, oli siis, kui usuõpetuse tunni alguses end kappi peitsin ja õpetaja mind mööda kooli taga otsis. Kui ta klassi tagasi tuli, istusin mina oma pingis.
Vahetunnid olid seal koolis pikemad kui siin. Üks vahetund kestis 20 minutit ja söögivahetund 45 minutit, seega oli täitsa palju aega, et korralikult jalgpalli mängida. Samas oli koolitunni pikkus masendav – 60 minutit! Hindamine toimus 10 palli süsteemis.
Igatsus kodumaa järele
Pärast algkooli lõppu läksin kaugemale kooli. Koolivahetus tõi kaasa õppeedukuse languse, kuid samas hakkas mulle meeldima muusikatund, seal õppisime mängima flööti ja klaverit.
Vaatamata sellele, et mul mõlemas koolis oli häid sõpru, hakkasid suhted koolis pingestuma. Märkasin sageli, et minul ja kohalikel lastel tehti vahet. Ei puudunud ka mõningane halvustamine. Hinded läksid halvemaks, tekkisid muremõtted, kooli ei tahtnud enam minna. Tekkis soov Eestisse tagasi tulla. Otsustasingi, et jätkan õppimist 7. klassis Eestis, oma vanas koolis. Tänaseks olen juba põhikooli lõpuklassis.
Nüüd, tagantjärele mõeldes on mul hea meel, et Eestis tagasi olen, kuigi ma tunnen puudust sõpradest ja ka emast. Siia tagasi tulek oli minu jaoks raske otsus, kuid siin, oma kodumaal edeneb mul kõik palju paremini.
iii
JORGEN HELBRE
