Terje Paalits peab oma Kasepää rahvamaja juhatajaks olemise aja kõige suuremaks õnnestumiseks Diana Hintsu (nüüd Siirak) leidmist, kes asus viie aasta eest juhendama seenioride ansamblit Eluõied ja naisansamblit Vingerjad. Esimese ansambli üks alustala Lea Mangulson ja Diana on huvitatud, et oleks esinemisi ja et tähtpäevad oleksid meeldejäävad – nemad olidki korraldamise peajõud. Kasepää rahvamaja juhataja Õnnela Väits andis ka oma panuse, näiteks valmistas toreda kingituse lauluõpetajale – vineerist välja lõigatud normsuuruses kitarrile olid kinnitatud erinevaid kompvekke ja imiteeritud ka kitarrikeeli ‒ tuli välja kunstipärane ja põnev. Adressaat lubas seda kätte saades, et proovib toreda pilli helivõimekustki.
Kasepää vallavanem Jüri Vooder on igati toetanud ringide tegevust, tänu temale oli vääriline kohvilaud ja ta ulatas isiklikult igale taidlejale lilleõie, esimesena muidugi juhendajale Dianale. Ladusa ja humoorika sõnavõtuga õhtu sidumine tuli hästi välja Lea Mangulsonil – väikese apsu vabandas ta välja oma kunagi eelkooliealise lapselapse ütlemisega, et vanaema, sul aju enam ei liigu. Saalisolijad täheldasid, et “liigub” väga hästi.
Kui on pidu, peavad olema ka külalised. Nendeks olid naabruses tegutsevad ansamblid ‒ Rainka Raja vabaajakeskusest Valentina Rohioja juhendamisel, Eluhelmed ja Allikad, kes harjutavad Heino Sulgeri käe all. Kõige kaugemalt jõudis rahvamaja hubasesse saali Lõuna-Eesti Pimedate ühingu ansambel särtsaka Marlene Leopardi juhendamisel. Vilunud ansamblijuht, selgus, on meie Diana Siiraku lihane õde. Siin võib näha dünastia algust – heade suhtlejate, muusikaliselt ja kunstiliselt andekate noorte naiste ema Niina Grudkinagi on muusikaga tegelenud. Mõisakülast pärit tüdrukutel polnud just kerge käia aastaid Abja-Paluoja muusikakooli, sest vahemaa on 13 kilomeetrit. Vanemad toetasid muusikaõpet ja tütred on tänulikud, nende käe all lauluharjutajad samuti.
Mis puutub pimedatesse lauljatesse, siis nemad ei piilunud laulusõnu, need olid hästi peas ja üht laulu lauldi isegi neljahäälselt. Vaegnägijatest need, kel oli osaline nägemisvõime, juhtisid käest kinni hoides teisi, mida oli liigutav vaadata.
Alguses kõlas igiuus K. A. Hermanni “Teretus”, lõpulauluks oli Jaak Johansoni “Tuhat tänu”, mida kõik kohalolijad laulsid kaasa ‒ kaanonina. Vahepeal esinesid kõik ansamblid mõne lauluga. Sinna mahtus kõike ohtralt, tervitusi, lilli, kingitusi, laulmist, soojust ja head tuju, kringleid ja šampuseklaaside kõlinat. Külluslikkus ja pikk pidu pole ju paha ‒ igal juhul lõppes see enne, kui keegi tüdineda jõudis. Peojuht Lea andis mõista, et kõik on jälle valmis kohale tulema, kui mõnel teisel ansamblil tähtpäev tuleb ja kutsutakse.
EHA NÕMM
