Avasin tihaste söökla, käisid juba ammu akna peal koputamas. Üks puukoristaja on ka kliendiks tulnud. Ikka veel tuleb õunu maha, ilusad ümarad ja prisked antonovkad, no korjan veel viimast korda… Aga meie lemmiksordi õunad kahel puul on poolenisti veel väga kõvasti okste küljes kinni. Kui 30 aastat tagasi sai need istutatud, ei jätnud sorti meelde, nüüd annab nuputada. Ei saa sedagi aru, kas on suve või sügiseõun – mõned said juba suve lõpul valmis, head pehmed, aga need, mis praegu ripuvad nagu tahaks jõuluehteks jääda, on kõvad kui kuulid.
Põhiline töö on platsi puhtaks tegemine, vaja kõik selle suve äraelanud ilutaimede pealsed maha lõigata. Saialilled laiutavad oma sirakil harunenud vartega mööda maapinda, ikka veel särtsakaid õisi küljes. Kõik püsikud püüavad üha suuremat maa-ala enda alla võtta, puhmad on muudkui suuremaks kasvanud. Hostadega on selles mõttes tore, et nende maa-alune risoomistik on nii tihe, et umbrohi sinna ei kipu, ei saa hakkama.
Astilbede peale on tunginud dekoratiivnõgeste paks rägastik, lõikan seda džunglit noaga maha ‒ nagu matšeetega troopikametsas. Tihe taimne kasukas koorub järjest kui lamba seljast vill. Astilbed selle sees on üha väiksemaks kidunud, neist paistavad ainult tipud. Otsustan, et selle nõgesega (praegugi ilusad roosad õied ja kirjud lehed nagu suvel) tuleb kevadel kõva arveteõiendamine, peab täiesti välja juurima. Ei saa lubada niisuguseid taimi, mis okupeerivad naabrite eluruumi.
Päevaliiliaid on mul paar sorti, ei meeldi, et üks õis õitseb väga ruttu ära. Ongi nii ‒ õie eluiga on üks päev! Et aga puhmas on õisi palju ja need järgemööda avanevad, kestab õitsemisperiood siiski üle kuu. Suurt muret hooldamise osas temaga pole, on vastupidavad ja puhmad ka päris kenad. Päikest tahavad ja seda ma neile pakun, aga olen neid ka varjus hästi kasvamas näinud. See on suur pluss. Neid võib üksikult, rühmana või hekina kasvatada, kujunduses tänuväärsed.
Loen, et perefirma Aiasõber algatas projekti Aed-päevaliilia – nüüdisaegse maakodu vapilill. Kollektsiooni hakati rajama 2010. aastal, ja kolme aasta pärast oli seal umbes 230 sorti. Uskumatu! Kuidas need kokku sai koguda ja kas nii palju liike on äratundmiseks õpitavad ‒ küllap on osa sorte omavahel sarnased? Paljud uued sordid on väga kauni õiega.
Osa kukeharju on ka juba pruunistunud õisikutega, aga kauni kukeharja õied lõkendavad edasi ka pärast mõõdukaid külmasid. Panin tähele, et tema jagab ilutsemise rekordit koos dekoratiivsete kapsatega – neid olen harva kasvatanud. Viimased värvilaigud peenardel. Enne talve tekib erilise kiirusega uusi väikesi munamägesid kõikjale ‒ mutid on eriti söakad.
Lehtede alla olid juba kenasti teod ennast talvituma sättinud. Põhiliselt elavad ületalve hilissügisel munetud munad. Väikesed teoliigid surevad kõik sügisel, neil jäävad ainult munad talvituma. Suuremad teod võivad isegi õige mitu aastat elada. Meie suurim, viinamäetigu, keda Abrukal rohkelt kohtasin, on saavutanud üheksa-aastase vanuse. Alla 10 kraadi sooja puhul hakkab tigu juba talveks valmistuma, enne võtvat korraliku eine. Jääbki soovida tigudele head und.
On pilves, aga mitte eriti külm, kahes paigas keerlevad sääsed parves, võta kinni, mis liigist. Oligi õige õues ringi tallata, järgmisel päeval sajab juba nagu Kurosawa filmis “Rashomon”.
EHA NÕMM
