(Järg 22. oktoobril ilmunud osale)
1958. aasta 22. mail Ernitsale saadetud kirjas on Aksella siiski sunnitud tõdema, et Brasiilia eestlaste elust filmikroonika tegemisest ei tule midagi välja.
“Theodor proovis seda mõtet õhutada õieti juba sellest ajast peale kui Sao Paulosse tulime, et teeks ühisel jõul filmi siinsete kaasmaalaste elust. Läinud aastal, et asjale hoogu anda, sai filmitud esimese Eesti õpetaja siiatulek ja leerilapsed, aga mingeil äraseletamatuil põhjuseil ei võta see idee, mis oleks ju rahvuslisest seisukohast nii ilus, siin jalgu alla ja kui siis filmimine ainult väga kitsastes piirides sünniks, ei oleks temal rahvusseisukohast, mingit tähtsust. Theodor arvas ikka, et kui saab luua filmiklubi, siis jääksid filmid sellele klubile, neid võiks vahetada jne. ja oleks ka mõne noorema omale abiks väljakoolitanud. Viimane sündmus mille filmisime oli vana proua Saukase 75 aasta sünnipäev (või oli see isegi 80 a.) ja siis panime selle asjale omalt poolt punkti taha,” kirjutab Aksella.
Nagu Ernitsa poolt 18. augustil 1958 Lutsudele läkitatud kirjast selgub, pole eestlaste tegemiste filmilindile jäädvustamisega lood palju paremad ka Ameerika Ühendriikides. Sealsest filmikeskusest, mis asjaga pidi tegelema, polevat kevadest saati enam midagi kuulda olnud. Ning filmimeeste Edmund Martini ja Kalju Meri aeg on kulunud mängufilmi “Seitse vihta” tegemisele, nii et kroonika peale pole nad saanud mõeldagi.
“Mulle tundub, et keskuse juhtimises on midagi viga ja seal pole nagu õiget koostööd,” oletab Ernits. “Asi algas suure bravuuriga, kuid nüüd lastakse see rappa. Mujal riikides tehakse sama tööd vaiksemalt ja edukamalt. Olen märganud teateid Inglismaa ja Austraalia eesti lehtedes, et seal on üks või teine asjaarmastaja lihtsalt teinud kroonika ära ja näidanud seda kaasmaalastele.”
Samas kirjas edastab Ernits uudise, et Brasiiliasse tuleb eestlaste kirikuõpetajaks keegi noorem usuteadlane Leo Leiv.
“Ta on põgenik, Kanadas lõpetanud kolledzhi ja usuteaduse seminari või ülikooli. Ütlesin temale läbi telefoni (…), et ta teataks ka lehele, kuidas koguduse organiseerimine läheb. Kuid nendest meestest pole harilikult kirjutajat, võib-olla pr. Aksella peab siis ka kiriklikul tegevusel silma peal ja kirjutab, mis seal uudist juhtunud.”
Ungarlased ja Hruštšov
Ernits teeb ka väikese, aga vaimuka kõrvalepõike nn suurde poliitikasse.
“Muidu on siin kõik vaikne, põnevat ega pingelist pole juhtunud. Ootasime suure põnevusega Hrushtshevi siia ja ungarlastel olid juba pommid valmis, et see mees siit eluga tagasi ei lähe. Kuid nüüd jääb selle saksa sõit ära ja nali nägemata.”
Ka Lutsude soovitusele neile Brasiiliasse külla sõita vastab Ernits naljaga, mis poliitkorrektsusest kaugel:
“Kutse Brasiiliasse sõiduks on kena asi, kuid esialgul jääb see siiski ära. Pealegi, kõneldakse, seal olevat liiga palav ja suured maod. Miks teie ei hakka parem ise põhja poole tüürima, kas siis Ameerikas sellel alal tegevust ei leia? Kui mitte muidu, siis las Theodor teeb enda juudiks, ja homme päev on leping mõne Hollywoodi firmaga taskus.”
“Teie idee Theodori ümberrahvustada on geniaalne ja ma usun ka, et see kindlasti annaks häid tagajärgi, kuid leian samas, et oleme sellega vähe hiljaks jäänud ja meist vist enam rändajaid ei saa, ehkki ma nii häämeelega veelkord näeks lumist maastikku ja kodumaa kaski,” vastab Aksella 7. septembril 1958 Ernitsale. Viimase aja elu kohta kirjutab ta järgmist:
“Muidu on see aasta olnud, nagu üksainus tööpäev. Oleme ka praegu lõpetamas üht filmi ja vahepeal said ka veel mõned lühikesed Televisioonis näitamiseks tehtud ja kõige neile oli tarvis ideed leida ja loomulikult ka käsikirjad vorpida.
Praegu uurime Theodoriga kõvasti elektert ja valguse arengut, sest järgmine film tuleb sellelt alalt. On häämeel, et meil niipalju tööd on olnud, sest on väga paljusid kelledel seda ei ole. Pealegi on elukallidus siin kohutavalt tõusnud ja tõuseb järjest igapäev, eriti annab see end aga meie alal tunda, sest meile tuleb toormaterial kõik välismaalt, peaasjalikult Põhja-Ameerikast.”
Infrapunased kiired
Aksella kirjutab ka, et parasjagu on Brasiilia kinodes jooksmas tema ja Theodori film infrapunastest kiirtest.
“Sellele käsikirja tehes tuli muidugi kõige pealt enesele selgeks teha, millised kiired need õieti on ja kuidas neid tervisele rakendada. Kõige selle töö tõttu, ei ole meie tänavu õieti kusagil käinud. Kuulsin küll, et õpetaja härra olevat kohale jõudnud ja 14 skp. on kirikus Jumalateenistus. Eks ma seal siis kuule kuidas selle kogudusega lood on, igatahes loodame, et tal selle organiseerimine õnnestub.”
Vahepeal tekib Lutsude ja Ernitsa kirjavahetusse mõnekuuline paus, ent 1959. aasta 1. veebruaril teatab Aksella Vaba Eesti Sõna kaastöölisele, et käis lubatud päeval kirikus ära ning nägi uut õpetajat.
“Ta on välimuselt kena noor mees (…). Nagu vanadelt eestlastelt olen kuulnud, olla ta kena inime, ainult ei saa ta kellegagi veel suurt juttu ajada, sest rääkivat ainult inglise keelt, õppivat aga juba eestikeelt. (…) Jõululaupäeval käisime kirikus, oli väga ilus ja rahvast palju. Kui ma päris ausalt ütlen, siis ehkki ma sügavalt usklik inime olen, olen ma nende hulkade aastate jooksul, kui siin kedagi ei olnud, kirikust võõrdunud, aga mul on tõesti häämeel, et ta nüüd olemas on ja seda just meie noorte pärast,” rõõmustab Aksella. Sama kirjaga saadab ta VES-is avaldamiseks sõnumi selle kohta, et oktoobris 1958 registreeriti Eesti Evangeelse Luteriusu Koguduse Sao Paulo kogudus ja valiti sellele nõukogu. Sõnumis on ära toodud, kus ja millal toimuvad jumalateenistused jne. Nii et Aksella on Ernitsa palvet kirikuelul silm peal hoida tõsiselt võtnud.
- veebruari kirjast (nagu paljudest teistestki kirjadest) nähtub, et Lutsudel oli kombeks tõsiste asjade üle võllanalja visata.
“Theodor jäi järsku väga raskelt haigeks, kohutavate valudega vist sapis ja maksas (puht troopiline haigus), oli kolm nädalat arsti valve all, voodis. Muutus isegi näost kollakaks ja mul oli juba hirm, et kui juba värvimuutmine käsil, järsku valib moevärvi ‒ punase. Õnneks oli ta kolme nädala pärast jälle jalul, ehkki väga nõrgalt,” kirjutab Aksella. Ta teeb juttu ka järjekordsest filmist, mille nad Philipsi firma tarvis teinud.
“Meie filmike on nüüd ka juba ammu valmis ja juba mitmetes esmajärgu kinodes jooksnud. Ta nimi on “A Estrela da boa Sorte” (Õnnetäht). Käsikiri minu kirjutatud ja lavastus ja peaoperaator Theodor. Igatahes jäid kõik tulemustega rahule, eriti filmitellijad (Philips’i direktsioon). Mulle kingiti “preemiaks” moodne raadio-vitrola (plaadimängijaga raadio – R.M.) ja Theodorile anti üle tunnustuseks, kinnine ümbrik. Meil oli tõesti häämeel, et suutsime täiesti siinmaa rahva hingeelu täpselt tabada ja siis antakse häälmeelel andeks, et kõigele põhjaks on olnud reklaam. “See film läheb otse südamesse” ütlesid brasiillased.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
