Tänavu 14. septembril avati Tartu ülikooli Narva kolledžis XIX üleriigiline täiskasvanud õppija nädal ning tunnustati haridus- ja teadusministri tänukirjaga aasta õppijat, koolitajat, koolitussõbralikku organisatsiooni ja omavalitsust jne. Aasta õppija tiitel tuli seekord Jõgevamaale: selle pälvis Voore puhkekeskuse peakokk Liis Reimann, kes lõpetas hiljuti edukalt Jõgeva täiskasvanute keskkooli.
Liis Reimanni lapsepõlv möödus Jõgeva alevikus. Koolitee jäi tal omal ajal pooleli, sest ta tegi nooruses natuke valesid valikuid. Pärast esimest keskkooliaastat Jõgeval otsustas ta minna Rakvere pedagoogilisse kooli.
“Meil oli peres ees kolm põlvkonda pedagooge, seepärast arvasin, et peaksin traditsiooni jätkama. Tagantjärele on mul väga kahju, et see kool pooleli jäi: mulle tegelikult väga meeldib lastega tegelda,” tõdes Liis Reimann.
Kui ka Kuremaa tehnikum põgusalt ära sai proovitud, andis isa Liisile nõu kokaks õppida ja lisas naljatamisi, et ega siis hiir viljasalves nälga jää.
Kui koka kutsetunnistus Põltsamaa kutsekoolist käes oli, leidis Liis suvise tööotsa ühte Võsu toitlustusasutusse. Enda teada läkski ta Võsule ainult üheks suveks, ent tegelikult jäi ta sinna elama seitsmeteistkümneks aastaks ja lõi seal ka pere. Töötada jõudis ta nende aastate jooksul mitmel pool, päris pikka aega näiteks Sagadi mõisa restoranis. Ent tema teeneid vajas alatasa ka üks Käsmus tegutsev puhkemaja. Vahepeal küpsetas Liis aga hoopis kodus kringleid ja muud magusat. Tellijaid jätkus. Liisi tehtud kringliga on maiustanud isegi toona presidendi ametis olnud Toomas Hendrik Ilves. See juhtus ühe Käsmus peetud Viru Folgi ajal. President kurtnud veel, et viimase trenni tulemused on ära nullitud, sest ta ei suuda teist kringlitükki võtmata jätta.
Sagadis oli üsna kõrgetasemelisi vastuvõtte, mille tarvis oli vaja valmistada nii efektseid furšettlaudu kui ka esinduslikke põhiroogi. Nii et kokapraktika sai sealt väga kõva. Näiteks ulukilihaga ümberkäimise õppis Liis ülihästi selgeks Sagadi restoranis. Omal ajal oli seal koguni eraldi ulukilihamenüü.
Võsul oli Liisi naabriks eesti teatrilegend Mikk Mikiver, kellel käis tihti külas teisi meie kultuurieliiti kuuluvaid inimesi. Kui sõpru võõrustada oli vaja, tellis naabrimees Liisilt tuunikalaga võileivatordi.
Elu Võsul, kiviviske kaugusel merest, oli tore, ent paraku jõudis Liis ühel hetkel arusaamisele, et tema ja ta kaasa on n-ö lahku kasvanud ning paarina pole neil mõtet jätkata. Et kolida oli plaanis niikuinii, hakkasid Liisi eakad vanemad peale käima, et ta kodukanti tuleks, sest neil oli juba hädasti tema abi vaja. Isa aitaski Liisil Laiusele korteri osta ning nii sai temast kuus aastat tagasi taas jõgevamaalane.
Ankeedi täitmine pani mõtlema
Elumuutus tõi kaasa eneseharimise vajaduse. Kõigepealt tuli Liisil minna autokooli, sest auto ja juhtimisoskuseta olnuks tal keeruline vanematel abis käia ning neid Tartusse arstile viia. Siis aga tekkis tal mõte ka oma poolikuks jäänud üldharidustee lõpuni käia.
“Kui end töötuna arvele võtta otsustasin, pidin töötukassas ankeedi täitma. Kui haridustaseme lahtrisse “põhiharidus” ära olin kirjutanud, sain äkki aru, et nii nappi haridust omada on ikka natuke piinlik. Justkui oleksin mingi lollike! Lahemaal, kus olin tuntud ja tunnustatud kokk, polnud mu poolik haridus mind üldse häirinud, siin tundsin aga, et midagi tuleb ette võtta,” meenutas Liis Reimann.
Nii otsustaski ta minna Jõgeva täiskasvanute keskkooli, aga mitte üksi, vaid koos põhikooli lõpetanud pojaga. Liisi poeg Joonas on nutikas noormees, ent tervisehäda tõttu on õppimisega seotud pinged talle mõnikord rasked taluda. Liis lootis, et kui ta ise kõrval toeks on, jaksab Joonas kaksteist klassi ära lõpetada.
“Tagantjärele võin öelda, et koos õppima minek oli väga õige otsus,” kinnitas Liis. “Mõni ütles tookord küll, et laps peaks ikka iseseisvuma, aga lapsed on erinevad ja mõned neist iseseisvuvad natuke hiljem. Nüüd on Joonas igatahes ühe olulise eluetapi läbinud ja tänu keskharidusele on tema jaoks palju rohkem uksi avatud. Pojaga koos õppimisest sain tegelikult kasu ka mina: Joonas oli mulle abiks inglise keele õppimisel.”
Kahekümne seitsme aastase vaheaja järel uuesti koolipinki istuda polnud sugugi lihtne: suur osa kunagi õpitust oli ununenud. Lisaks sellele tundis Liis end “valge varesena” vanuse mõttes: klassikaaslased olid temast enamasti viisteist-kakskümmend aastat nooremad.
“Kümnendas klassis oli meil, jah, üsna noor seltskond, aga üheteistkümnendasse ja kaheteistkümnendasse klassi tuli ka natuke vanemaid inimesi, kellel oli vaja ametikoha nõuetele vastamiseks keskharidus omandada. Ajapikku tekkis meil ka oma klassi tunne: toetasime üksteist ja jagasime üksteisega õppematerjale,” sõnas Liis.
Tema sõnul olid õpetajad Jõgeva täiskasvanute keskkoolis ääretult mõnusad, mõistvad ja vastutulelikud inimesed ning õppetöö korraldus paindlik, õpilase võimalusi silmas pidav.
“Kui miski untsu läks, said kasvõi kaks kuud hiljem järele vastata. Põhiline oli see, et materjali lõpuks omandasid,” ütles Liis. “Koos meiega õppis näiteks üks Amsterdamis töötav inimene. Ta ei saanud just kuigi tihti kohal käia, aga tänu internetile ja paindlikule õppekorraldusele sai temagi keskhariduse kätte,” ütles Liis.
Õppis ka restaureerimist ja pottsepatööd
Oma keskkooliajale tagasi vaadates leiab ta, et õpetus peakski olema õpilase isiksust arvestav. Ning ta on veendunud, et õpitulemused on tunduvalt paremad juhul, kui inimene ise tahab õppida, mitte ei käi koolis n-ö ühiskondlikule survele alludes.
Liisi enda õpihimu läks vahepeal nii suureks, et paralleelselt üldhariduse omandamisega õppis ta veel mööbli restaureerijaks ja pottsepaks. Vastavad õpperühmad käivitas Viljandi kutseõppekeskus, ent õppida sai Jõgeval ja Liis ei lasknud head võimalust käest. Restaureerimist õppima innustas teadmine, et vanavarakogujast isal on küllaga selliseid mööblitükke, mis ootavad, millal neile uus elu antakse. Kursusel õppides taastaski ta ühe 18. sajandil valmistatud tooli, tehes sellele isegi ühe uue jala.
“Aega on mul paraku napilt, nii et restauraatori oskused peavad esialgu oma aega ootama,” ütles Liis Reimann. “Aga mul on vähemasti olemas arusaamine sellest, milliseid võtteid ja materjale eri ajastutest pärit mööbliesemete taastamisel kasutada.”
Pottsepakursusele läks Liis osalt sellepärast, et sinna läks ees mitu restaureerimiskursuselt tuttavat inimest. Teisalt tundusid sellegi ala oskused vajalikud: Liisi vanemate majas on ju mitu parandamist vajavat küttekollet. Tõsi, pottsepakursustel tuli Liisil käia n-ö vabakuulajana, sest ametlikuks osalemiseks ja tunnistuse saamiseks oleks olnud vaja keskharidust, aga seda tal tol hetkel veel polnud.
Nüüd on keskkooli lõputunnistus Liisil käes ja soovi korral võimalus isegi kõrgkooli minna.
“Tegelikult tahaksingi tulevikus Tartu kõrgemas kunstikoolis mööbli restaureerimist õppida, aga eks näe, kas see unistus teostub,” ütles Liis Reimann.
Viimased poolteist aastat on ta pidanud Voore külalistemaja peakoka ametit. Selle koha leidis ta tänu töömessile, kuhu läks töötukassa suunamisel. Messil viibis nimelt ka Voore puhkekeskuse juhataja Tiiu Kalling, kes pakkus pärast vestlust Liisile tööd. Kuuldes, milline on Liisi varasem tööpraktika, pakkus ta talle suisa peakoka kohta.
“Meil on tegelikult kõik viis köögis töötavat inimest nii suurte oskuste ja kogemustega, et igaüks võiks peakokk olla,” kinnitas Liis. “Tänu sellele ma õppida saingi, et ka minu äraolekul ei kukkunud köögis miski, piltlikult öeldes, kokku.”
Ka Voore puhkekeskuse turundusjuht teeb Liisi sõnul nii head tööd, et külastajate nappuse üle ei saa turismihooaja lõppedeski kurta. Külmemal ajal käiakse seal näiteks päris usinasti konverentse, seminare ja koolitusi pidamas. Nii on ka kokkadel tööd aasta ringi.
Üldiselt tellivad kliendid seda, mis näidismenüüdes kirjas, ent mõnikord soovitakse laual näha ka midagi sellist, mida kogenud kokad eluski valmistanud pole.
“Eks siis peab kallis sõber internet aitama. Sealt leiab õpetusi mistahes toidu valmistamiseks. Ja kui baasoskused olemas, tuleb asi enamasti välja ka. Näiteks üks noorpaar tahtis oma külalistele pakkuda terriini. Proovisin järele, tuli välja, et vaatamata peenele nimele on seda üsna lihtne valmistada,” rääkis Liis Reimann.
Vastandlike tunnete meelevallas
Tema sõnul minnakse pidulauda kavandades siiski enamasti kindla peale välja ja tellitakse selliseid roogi, millest on ette teada, et kõik neid söövad. Kui laud oleks väga eksperimentaalne või eksootiline, läheksid külalised võib-olla tühja kõhuga koju.
“Meie köögis valmistatud toite on senini ikka kiidetud,” ütles Liis Reimann. “Mõnikord tullakse meile kohapeal tänusõnu ütlema, mõnikord antakse tööandjale e-kirja teel positiivset tagasisidet.”
Nii et 23 kilomeetrise teekonna Laiuselt Voorele võtab Liis iga päev ette üsna rõõmsal meelel. Algul ta suisa nautis pilti, mis autoaknast avanes: ümberringi laiub seal ju majesteetlik vooremaastik. Nüüd on uudsuse võlu vähemaks jäänud, aga ega siis sõit seepärast sõitmata jää.
Kui Liis Reimann teada sai, et ta aasta õppija nominendiks on esitatud, võttis ta asja esialgu väikese huumoriga.
“Ma ei osanud seda, et ma 45 aastaselt keskkooli ära lõpetasin, ise mingiks eriliseks saavutuseks pidada. Mõtlesin, et võib-olla peaks seda hoopis häbenema, et ma selleni nii hilja jõudsin. Aga kui Narvas tunnustamisüritusel selgus, et kõigi nominentide hulgast just mind aasta õppijaks on valitud, hakkasin asja enda jaoks pisut teisiti lahti mõtestama. Mõistsin, et see ikkagi oli päris suur saavutus. Õpinguaastad ei olnud mulle ju lihtsad: minu hoolt vajasid nii minu kaks last kui ka eakad vanemad ning kooliaja sisse jäi ka ema siit ilmast lahkumine. Nii et mõnigi kord tundsin, et jaks hakkab lõppema. Aga ma teadsin, et kui ma nüüd asja katki jätan, jääbki mu haridus poolikuks. Seepärast võtsin end peatselt taas kokku,” kõneles Liis Reimann.
Kolm nädalat tagasi lahkus ka Liisi isa. Nii et oktoobrikuu on Liisi jaoks olnud täis äärmiselt vastandlikke emotsioone: ühelt poolt lein, teiselt poolt rõõm tunnustuse üle.
Eneseharimist peab Liis aga ülimalt vajalikuks.
“Õppimine annab eneseusku, enesekindlust ja uusi võimalusi ning hoiab aju töökorras. Kui toimetad kogu aeg ainult n-ö turvatsoonis ja teed igituttavaid asju, ei saa aju uusi väljakutseid ja läheb “rooste”,” kinnitas Liis.
Peale õppimise tähtsuse on ta selgeks saanud ka selle, et väljapääsmatuid olukordi pole olemas.
“Juhtusin ühel keerulisel eluhetkel kõnelema soliidses eas elukogenud inimesega. Kurtsin talle, et ei oska kuidagi eluga edasi minna. Mulle oleks sel hetkel sobinud, kui ta minuga n-ö kaasa nutnud oleks, aga tema ütles: “Tee on alati ees. Hakka ainult seda mööda astuma.” Ja peatselt sain aru, et tal oli õigus,” tõdes Liis.
Liis Reimanni elukäik
* Sündinud 8. jaanuaril 1971 Jõgeval
* 1978-1987 õppis Jõgeva keskkoolis, hiljem lühikest aega Rakvere pedagoogilises koolis ja Kuremaa tehnikumis
* Koka kutsetunnistuse sai Põltsamaa ametikoolist
* On töötanud mitmes Lääne-Virumaa toitlustusasutuses, sealhulgas Sagadi mõisa restoranis ja Võsu õllerestoranis Sada Sanga
* 2015. aastast on Voore puhkekeskuse peakokk
* On õppinud Viljandi kutseõppekeskuse käivitatud õpperühmas mööbli restaureerimist ja pottsepatööd
* 2016. aastal lõpetas Jõgeva täiskasvanute keskkooli
* Hiljutisel täiskasvanud õppija nädalal tunnistati Eesti aasta õppijaks
* Perekond: poeg Joonas (19) ja tütar Johanna (9)
Maie Peda, Liisi klassijuhataja Jõgeva täiskasvanute keskkoolis:
Liis Reimann on inimene, kes oskab vaadata tänasest päevast kaugemale. Seda tõestab asjaolu, et ta tuli ise edasi õppima ja võttis kaasa ka poja. Oli väga tore jälgida, kuidas Liis ja Joonas teineteist õpingutes toetasid. Ent Liis ei hoolinud üksnes endast ja oma pojast, vaid aitas ja innustas ka teisi koolikaaslasi. Kui aga klassiga sõbrapäeva pidasime, üllatas ta meid suure maitsva koogiga.
Liis oli kaasõpilastele eeskujuks oma suure lugemusega. Ta on kirjutanud ka luuletekste ja osalenud nendega omaloomingukonkursil “Betti Alveri jälgedes”. Tema tegevusväli on tegelikult üsna lai. Kui ta mööblirestauraatorite kursustel osales, saime sellest kaudsel viisil osa meiegi: Liis kirjutas kursustel omandatud teadmiste ja praktiliste oskuste põhjal väga hea 12. klassi lõputöö.
RIINA MÄGI
