(Järg 15. oktoobril ilmunud osale)
Soolotantsud, mida Elfi Lepp-Strobel filmis tantsis, lavastas Theodor Lutsu abikaasa Aksella koos Elsa Joalaga.
“Mõlemad olid õppinud plastikat ja nende Laban-Wiegmanni stiil sobis filmile hästi. Nii tantsis meie peaosaline kõrgel rannakaljul, olles vaimustatud looduse avarusest, rändavatest pilvedest ja päikesesärast. Olles õnnelik oli ka ta tants täis rõõmu ja kergust. (….) Kui tuli aeg, mil vamp ta mehe Pärnu meelitab, et end “maalida” lasta (…), oli see jällegi tants, mille kaudu ta kõneles loodusele oma kurbusest ja südamevalust,” kirjutas Theodor Luts. Oma tunnete väljendamine tantsu abil oli midagi meie filmi jaoks täiesti uut.
“Päikese laste” filmimisest meenus Lutsule ka üks lõbus seik. Elfi Lepp-Strobel pidi nimelt filmis esitama ka ühe laulu, Konstantin Türnpu “Tasa, tasa tuulekene”.
“Pr. Strobel ei omanud tegelikult üldse lauluhäält ja protesteeris kõige energilisemalt, et tema filmis laulma ei hakka. Lõppeks saime ta nii kaugele, et ta viiulimuusika saatel oli nõus vastavas rütmis Türnpu laulu sõnu esitama, kuid viis, mida ta sõnadele juurde “laulis”, ise oli selle juures pärit hoopis kusagilt mujalt, nii et pealtvaatajail kaamera taga oli raske naeru pidada. Soomes filmi sünkroniseerides laulis Türnpu laulu lindile üks eesti lauljatar, kelle mees mängis Helsingi ooperi orkestris. Selle proua hääl sobis suurepäraselt pr. Strobelile, nii et hiljem tema tuttavad kõik imestasid, miks pr. Strobel kunagi varem pole laulnud,” meenutas Theodor Luts.
Kui algul oli Päevalehe iluduskuninganna filmis ära kasutamine tundunud talle hiilgava ideena, siis hiljem oli ta sunnitud tõdema, et preili Peedi-Hoffmannil puudus näitlejaand ning ta oli ka äärmiselt flegmaatiline. Lisaks sellele tekkis tal üsna ruttu staarikompleks, mis hakkas filmimist suisa segama.
Filmitähe kombed
Suurem osa Nadezhda Peedi-Hoffmanni osalusega stseenidest tuli filmida Pärnus.
“Kui meie filmigrupp sinna jõudis, võttis Pärnu linnavalitsus kuninganna väärikalt vastu,” kirjutas Theodor Luts. “Pidulikul õhtusöögil ei puudunud ka linnapea O. Kask, samuti mitmed linnavalitsuse liikmed. Meie lühikese Pärnus viibimise kestel oli meie diiva nähtavasti juba põhjalikult jõudnud järele uurida teiste suurte filmitähtede kombeid ja hakkas siis neid ka kohe praktiseerima. See oli võrdlemisi aegaviitev ja tüütu meile kõigile. Kuna teised näitlejad pidid määratud ajaks Tallinna tagasi sõitma, ei jäänud muud üle, kui olime sunnitud värske “filmistaari” osa kärpima. Filmi üldjoon kannatas küll veidi selle all, kuid polnud midagi parata. Kui lõppeks Tallinna tagasi sõitsime, jäi meie diiva Pärnu suvitama. Suvitamisvõimalus Pärnus oli nimelt üks preemiaid iluduskuningannale.”
Kui “Päikese lapsed” lõplikult valmis oli, sõitis Luts Soome. Erkki Karule meeldis film väga ja nii kutsuti eesti näitlejad mõni nädal hiljem Helsingisse teksti sisse rääkima. Stseenides, kus oli tarvis rohkem eestikeelseid hääli, tulid appi Helsingi Eesti Seltsi liikmed.
Lõpuks saabus see õnnis hetk, mil ka sünkroniseerimine ja laboritöö tehtud said ning Luts võis Eesti esimese helifilmiga Helsingist Tallinna sõita.
“Olin asjast juba varem Tallinna ja Tartu kinoomanikele kõnelenud, kuid keegi ei uskunud, et võimalik on teha eesti helifilmi, enne kui nad seda olid oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud. “Päikese lapsed” jooksis Tallinnas “Modernis” ja Tartus “Apollos” ning “Ideaalis”. Ning vaatamata, et tal oli nii mõnigi puudus, jooksis ta hea eduga.
“Päikese lapsed” jäi minul ühtlasi viimaseks filmiks Eestis. Asusin varsti seejärele tööle Soome filmiühingu juures, ‒ kuid see on juba peatükk omaette,” lõpetas Theodor Luts oma pika, seitsmest Vaba Eesti Sõna lehenumbrist läbi jooksnud sarikirjutise.
Ilmus ka Rootsis
Nagu Lutsude ja Vaba Eesti Sõna kaastöölise Erich Ernitsa kirjavahetusest nähtub, avaldas Theodor Lutsu Eesti-perioodi filmialast tegevust käsitleva kirjutise ka Rootsi üks suuremaid päevalehti Stockholms-Tidningen. Aksella Luts teatab näiteks 12. novembril 1957 Ernitsale saadetud kirjas, et Theodoriga võttis kirja teel kontakti Stockholms-Tidningeni peatoimetaja ja küsis nõusolekut Vabas Eesti Sõnas ilmunud kirjutise avaldamiseks. Asi võttis küll veidi aega, ent 18. augustil 1958 võis Ernits omakorda Lutsudele teatada, et filmiseeria on Rootsis ilmuma hakanud.
“Senini on olnud juba kaks järge, ja loen neid isegi veel praegu nagu uudist,” kirjutab Ernits ja küsib: “Kuidas siis on Soome filmiseeriaga? Vahetevahel võiksite selle kirja panna ja kunagi laseme sobival ajal tulema. Rahvast näib filmiasjandus huvitavat; kirjutasin paar korda saksa filmitööstuse lõpust 1945, ja sellel oli hea menu.”
Lutsude Soome-perioodi filmitöödest kõneleva artikli teemat on Aksella ühes varasemas kirjas Ernitsale (saadetud 22. mail 1958) küll juba puudutanud, ent väga kindlaid veksleid ta välja pole käinud.
“Peame ausalt tunnistama, et ehkki selle n.n. filmiseeria Soome osa märkmetena paberil on, ei ole lihtsalt aega olnud tema silumiseks. Me teeme ta siiski kord valmis ja kui see Teid ka ajalehe seisukohast ei peaks huvitama, siis jäägu see Teile kasvõi Teie filmiarhiivi,” kirjutab Aksella.
Aega pole Lutsudel kirjatöö jaoks aga sellepärast, et neil on alatasa mõni film käsil.
“…olime kõvasti ametis oma filmi lõpetamisega,” kirjutab Aksella Ernitsale 12. novembril 1957. a. “Nüüd on ta igatahes valmis ja tellijad s.o. “Philips” väga, väga rahul. Siin olid sel nädalal ka n.n. kodumaa filmide auhindamised, kuid meie oma tööd ei esitand, ehkki kõik leiavad et ta on väga õnnestunud ja originaalselt tehtud, sest järsku võibki nii juhtuda, et saabki auhinna ja see tekitaks vaid kadedust ja see raskendaks ainult elu.”
Sarnane kild leidub Aksella poolt 22. mail 1958 Ernitsale kirjutatud kirjas:
“Ise elame kogu aeg töö tähe all, mis on võttnud ja võtab terve aja. Teeme ka praegu Philipsi vabrikutele üht filmi. Ilmad on halvad ja see teeb päriselt muret, sest hädasti on tarvis välisvõtteid teha.”
Ent Lutsud üritasid ka Brasiilia eestlaste elu filmilindile jäädvustada. Sellest kirjutab Aksella Ernitsale 12. novembril 1957 järgmist:
“Endi kolonii filmikroonikat teeme meie siin kõik must valges, on lihtsam. Üldse on ju siin raskused mis sel alal on, uskumatult suured ja kui ma mõnikord Ameerika journale vaatan, on tunne et meie siin peaaegu paljaste kättega oleme sunnitud filme valmis tegema. Ka puuduvad laboratooriumid värvilise töö jaoks ja nii meie ei saa näit 35 mm värvifilmi üldse siin ilmutada ega väljatöötada, vaid peame kõik sinna Teie poole saatma, kuid dollar omakorda tõuseb järjest ja neid kulusid ei jõua kanda.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
