Neli aastat tagasi tuli Toomas Hussar avalikkuse ette oma debüütmängufilmiga “Seenelkäik”. Nüüd on Hussar, piltlikult öeldes, seenelt tagasi: 22. septembrist jookseb Eesti kinodes tema teine film “Luuraja ja luuletaja”. Seda vaadates selgub, et “Seenelkäigu” edu polnud juhuslik. Hussar oskabki filme teha.
Kui “Seenelkäigus” viis Hussar vaatajad poliitikamaailma telgitagustesse, siis oma teise filmi peategelaseks on ta valinud luuraja. Õigupoolest on filmil kolm põhitegelast: peale luuraja Gustav Tuki (Jan Uuspõld) veel luuletaja Miku Tähn (Rain Tolk) ja kaunis mustlanna Nala (Lana Vatsel).
Gustavi ja Nala kohtumine näib algul juhuslikuna, ent peatselt selgub, et tegelikult on Nala Vene salaluure agent ja Gustavile sihilikult “ette söödetud”. Et vastase plaanidele paremini jälile saada, annab ülemus Gustavile korralduse jätkata Lanaga suhtlemist, nagu poleks midagi juhtunud.
Ja nii saabki alguse topeltmäng, mis tavalises spioonifilmis oleks lihtsalt põnev, aga mis “Luurajas ja luuletajas” on ka pööraselt naljakas. Kusjuures tükati ei saa vaataja ise ka aru, mida ta naerab, sest keegi ju midagi naljakat öelnud pole: näitlejate suust kõlavad vaid mingid triviaalsed lihtlaused. Aga selles kontekstis, millesse need asetatud on, ajavadki need naerma.
Gustavi ja Nala suhte areng on muidugi üldse absurdihuumori meistriklass. Mõlemad on saanud ülemustelt käsu suhe intiimsemaks ajada, ent Gustav on lähisuhtluses naistega täielik äpu. Filmi üks tipphetki on see, kui Nala ja Gustav viimase korteris seebiseriaali vaatavad, konutades kumbki oma diivaniotsal, ning kui kahe riigi luurajad seda totaalset igavust salakaamera vahendusel jälgima peavad.
Lõpuks tuleb Eesti luuraja ja Vene agendi suhetesse siiski läbimurre. Kuidas Gustav Nala lõpuks voodisse saab ja mis rolli mängib selles riidekapp, seda ma ei hakka ära rääkima. Minge vaadake kinos ise, oma aruga te seda välja igatahes ei mõtle.
Aga kui ülemused on läbimurret suisa nõudnud, siis tulemus on nende soovidele vastupidine: Gustav ja Nala armuvad teineteisesse tõeliselt ning sestpeale on nad lojaalsed pigem teineteisele kui oma ülemustele. Luuremissioon on täielikult läbi kukkunud, ent sellele ei saa jätta ka n-ö lahtisi otsi. Nii et traagikat on selles filmis ikka ka.
Teejuht “päris” ellu
Ent mis on kogu sellel spioonisaagaga pistmist luuletajal Miku Tähnil? Teda näeb Gustav algul vilksamisi kohvikus, seejärel avastab ta aga mehe ühelt oma kolleegide poolt jälitustegevuse käigus tehtud fotolt (sinna on ta siiski jäänud juhuslikult) ning läheb teda info saamiseks küsitlema. Gustavi külaskäik boheemlaste kommuuni, milles Miku elab, on üks selliseid stseene, mis vaataja oma vaimukusega mõnust nurruma paneb. Gustavi enda disaini viimase moeröögatusena mõjuva korteri kõrval mõjub kommuun nagu öö päeva kõrval. Või õigupoolest vastupidi. Kergemalt saab hingata ju just kommuuni segasummasuvila atmosfääris, mis siis, et keegi kuskil norskab ja keegi kitarri tinistab ning taburetti tuleb enne katsuda, kui sellele peale istud. Ka Gustav ja Miku ise on täielikud antipoodid: Gustav kohustustele ja kodumaa teenimisele keskendunud, Miku lillelapselikult süüdimatu ja valmis lihtsalt vastu võtma, mida homne päev toob. Ka temal on siiski eesmärk: välja anda luulekogu. Ainult et kommuunis pole kunagi kindel, et käsikirja kallal töötada saad. Sest mõnikord võib tulla näiteks Endel Žižekit (ehk siis sloveenlasest filosoofi Slavoj Žižeki mõnd teost) otsima tulla ja peatse äramineku asemel kaheks päevaks jaurama jääda, sest ungarlannast kommuuniliige on talle ettevaatamatult palinkat valanud.
Nagu vastandid tihti tõmbuvad, nii sõlmub ka Gustavi ja Miku vahel omamoodi sõprus. Miku on Gustavile justkui teejuht “päris” ellu. Siinkohal tuleb märkida, et kui Jan Uuspõldu on kogu aeg heaks koomikuks peetud, siis Rain Tolk, kellele näitlemine on pigem hobi (“päriselus” on ta filme ja reklaame tootva Kuukulgur Film OÜ osanik), on selles osas täielik avastus. Filmides on ta kaasa teinud varemgi, aga siis on ta olnud pigem selline “psühhedeelne” tegelane. Nüüd tuleb välja, et ta on ka geniaalne koomik. Selline, kellel pole vaja üldse pingutada, et naljakas olla, ta lihtsalt on.
Ei lähe lamedaks
“Luurajas ja luuletajas” ei vastandu siiski ainult luurajate ja luuletajate maailm, vaid seal ajavad asju ka eri rahvusest inimesed. Vene luurajaid on kujutatud nii klišeelikult, et siililegi on selge: see on nali. Nii et nemad võib n-ö rahvuslikus plaanis mängust välja jätta. Küll aga tekib filmis tükati lõbus ja tükati mõtlema panev eestlaste ja mustlaste karakteri ja ilmavaate võrdlus. Näeme, kuidas Gustavi korteri steriilne atmosfäär täitub Nala poolt kokku tassitud kireva-helkiva tränaga ja kuidas Gustav sellest marru läheb. Näeme ka, kuidas Nala oma ülemusele kurdab, et eestlaste puhul tema varasemad, Zagrebis järele proovitud töövõtted ei mõju, sest nad on… lihtsalt eestlased. Ning lõpuks prahvatab edasipüüdlik noor mustlanna välja tõe: ta tuli Eestisse, kus mustlasi pole, et lõpuks n-ö tsiviliseeritud inimese elu elama hakata, aga leidis luuletajate ja muude boheemlaste näol eest veel mustlasemad mustlased, kui mustlased ongi.
Hussar teeb oma filmis nalja nii luurajate kui luuletajate, nii eestlaste kui ka mustlaste arvel, ent ta ei libastu hetkekski, ei lähe lamedaks ja labaseks või kuku materdama. Tema pila on maitsekas ja heatahtlik. Eestlaste teemale paneb Hussar uhke punkti filmi lõpustseeniga, milles Gustavist rasedaks jäänud Nala Eestist lahkuda otsustab ning lennujaama kohvikus jooki tellib. Kui kohvikuneiu (tumedanahaline, muuseas) sõbralikult küsib, kas sündimas on poiss või tüdruk, vastab Nala pikemalt mõtlemata: “Eestlane!” Ja tema hääletoonist võib välja lugeda mida iganes. See nali, ma ennustan, läheb rahva sekka. Nii et seitse aastat tagasi kirjastuse Pegasus poolt üllitatud raamatust “Killud legendaarsetest Eesti filmidest” tuleks viivitamatult välja anda täiendatud kordustrükk.
Lõpetuseks niipalju, et filmis “Luuraja ja luuletaja” teeb väikese, aga ilusa rolli ka Jõgevalt pärit näitlejatar Mari Abel. Ta mängib Gustav Tuki naiskolleegi Siirit. Teksti on tal vast kolme lause jagu, kui sedagi. Nii tuleb tal kogu sõnum publikule edastada silmade, näoilmete ja kehaga ning ta saab sellega suurepäraselt hakkama. Äratundmisrõõm tabab jõgevamaalast ilmselt ka siis, kui ta näeb boheemlaste kommuuni seinal koopiat tänavakunstnik Edward von Lõnguse grafitist “Sure, koer!” mille original kaunistab Jõgeva majandusühistu Palamuse kaupluse seina.
“Luuraja ja luuletaja”
* Tootja: stuudio Allfilm
* Režissöör ja stsenarist Toomas Hussar, operaator Rein Kotov, kunstnik Kristiina Lõuk, monteerija Tambet Tasuja, produtsent Ivo Felt
* Osades: Jan Uuspõld, Rain Tolk, Lana Vatsel, Peeter Jalakas, Pääru Oja, Priit Võigemast, Mari Abel jt
* Pikkus 95 minutit
* Esilinastus juulis Karlovy Vary filmifestivalil, Eesti esilinastus toimus 21. septembril
RIINA MÄGI
