Jõgevamaa gümnaasiumis õpib sellest sügisest Argentinast pärit 18-aastane vahetusõpilane Alejo Hoffer-Chaparro.
Alejo libistab sõrmedega läbi pikkade tumedate juuste – nii pikkade, et teeks iga tüdrukugi kadedaks. Siis venitab ta musta patsikummiga juuksed hobusesappa. “Lühikeste juustega ei tunneks keegi mind äragi,” naerab noormees ja mainib, et on pikki juukseid 13 aastat kasvatanud. Ainult otsi tuleb vahel kärpida. Juuksevihk on peaaegu pool poisi pikkusest.
Praeguseks on Alejo kuu jagu Eestis elanud ning siinse eluga kohanema hakanud. Eelnevalt ei teadnud poiss Eestist midagi. Kui ta stipendiumi taotles, olid valikus nii Läti kui Eesti. “Uurisin mõlema riigi tausta ning lõpuks otsustasin Eesti kasuks, sest teil on kõrgel tasemel infotehnoloogia,” kiidab Alejo kaalukeeleks osutunud digilahendusi.
Vajalik elukogemus
Poisi jaoks on esimene kord olla vahetusõpilaseks. “Üldse olen esimest korda väljaspool oma riiki. Loodan saada iseseisvamaks, tutvuda kohaliku kultuuri, keele ja inimestega. Koju naastes olen kindlasti küpsem ja mehisem,” arutleb Alejo, miks vahetusõpilase kogemus kasuks tuleb. “Eesti on kena riik – palju puutumata loodust. Kool ja klassikaaslased on mõnusad. Nad aitavad alati. Kui ma aru ei saa, selgitavad ja juhendavad,” jutustab noormees. Alejo selgitab, et Argentinas on tunnid ühes klassis ja erinevate ruumide vahel – nagu Eestis tavaks –, ei liiguta. “Minu jaoks oli üllatav, et kehalise kasvatuse tunnid on keset päeva ja siis minnakse koos duši alla. Argentinas on sportimine koolipäeva lõpus. Pärast tunde on see lõõgastav. Nii tundub see loogilisem,” lausub ta.
Lemmikaineks on Alejol Jõgevamaa gümnaasiumis kirjandus. “Mulle meeldib, et saame raamatuid põhjalikult lugeda ja sel teemal arutleda. Argentinas loeme ainult kokkuvõtte või osa raamatust ning läheme kiirelt edasi. Seal on käsitlus pinnapealne ja ülevaatlik, siin aga läheneme süvitsi,” kirjeldab Alejo.
Peale selle on noormees täheldanud, et õpilased on siin vaiksemad ja keskenduvad tööle. Samas kinnitab poiss, et Argentinas väärtustakse haridust ning päris paljud noored lähevad ülikooli. Kõrgharidus on neile tasuta.
Talvel on suvi
Argentinas algab kool märtsis ja kestab novembrini. Detsembrist veebruarini on aga suvevaheaeg – täpselt siis, kui Eesti on krõbe talv. Alejo räägib, et praegu on tema kodumaal kevad ja detsembris jõulude paiku südasuvi ning temperatuur võib üle 40 kraadi tõusta.
Märtsis, kui Argentinas oli sügis, läks Aljeo gümnaasiumi viimasesse klassi. Augustis, kui kodus veel talv kestis, tuli ta Eestisse ja jätkas õpingud Jõgevamaa gümnaasiumi 11. klassis. Alejo sõnul ei pea ta kodukoolis viimast aastat kordama – käia tuleb ainult pool aastat, sealt maalt, kus enne Jõgevale tulekut pooleli jäi. “Kui ma Argentinast tulin, siis oli seal talve lõpp ja algas kevad, siin oli suve lõpp ja algas sügis. Kui tagasi lähen on siin suvi, aga kodus talv,” ohkab poiss, sest endalgi on juba sassis, mis aastaaeg parasjagu on.
Kuigi talvel võib Argentinas temperatuur langeda 10 kraadi alla nulli, ei ole seal lund. “Loodan Eestis esimest korda lund näha,” on Alejo lootusrikas ning ootusärev. Päris täpselt ta ei teagi, mida oodata. Argentinas elab Alejo riigi keskosas Olavarria linnas, mis oma rahvaarvult ületab pisut Tartut. Oma kodulinna nime kirjutab Aljeo vilunult maalides paberile. Käekiri on muljetavaldav – tähed naeratavad kui herned reas. “Ma kirjutan enamasti käsitsi ilukirjas,” kommenteerib ta. Siin elab Alejo Kivijärve külas ning noormeest võõrustab perekond Nael. Nende juures elas möödunud aastal ka Jaapani vahetusõpilane.
Eesti keel on keeruline
Alejo tunnistab, et eesti keele õppimine läheb raskelt – grammatika on keeruline. Kuid noormees kinnitab, et saab hakkama. “Tere! Palun! Aitäh! Palju õnne sünnipäevaks! Kui palju see maksab,” loetleb poiss üksikuid fraase, mida ta juba usinalt kasutab. Tema sõnul keskenduvadki nad õpetajaga keeleõppes rohkem levinud lausetele ja suhtluskeelele, kui ainult reeglite õppimisele.
Alejo jääb mõtlikuks ja nendib, et kui ta tuleval aastal tagasi koju naaseb, jääb keel soiku. “Arvan, et Argentinas ei ole minu sõprade seas nii palju huvilisi, kes tahaks eesti keelt õppida – kui keegi sooviks, siis õpetaks küll,” naerab ta.
Hispaania keele õpetamisega on Jõgevamaa gümnaasiumis aga teine lugu. “Ikka saan õpetada ja oma oskusi jagada. Ainuke häda on selles, et õpetaja oskab Hispaanias räägitavat keelt, mis mõneti erineb Argentinas kasutusel olevast hispaania keelest. Osad sõnad on erinevad, kuid ikkagi saan aru,” selgitab Alejo.
Sõpradega juuakse teed
Argentinas ei saa paratamatultmööda jalgpallist. “Jalgpalli ja Messi vahele saab tõmmata võrdusmärgi. Iga kohalik poiss mängib vähemalt korra nädalas jalgpalli,” jutustab Alejo. Vanemale põlvkonnale seostub jalgpalliga aga Diego Maradona. Alejo kinnitusel on ta legend, kuid praegu kasutatakse kunagist vutiässa pigem ajakirjanduses peibutamiseks enne jalgpalli maailmameistrivõistlusi.
Alejo tunnistab, et kodumaa jalgpallikultusest on tema siiski puutumata. “Mulle meeldib sõpradega pargis kokku saada ja matet juua,” sõnab poiss. Kõlab ehk küll kummaliselt, et noored saavad kokku ja joovad teed. Kuid Argentinas on see elusstiil. Mate ehk kohaliku taimetee (leotise) joomine on argentiinlase elu lahutamatu osa. Seega pole imestada, et inimesed liiguvad tänavatel termostega ja täidavad neid kuumaveeautomaatidest.
Alejo kinnitab, et ühisel teejoomisel on ajalooline ja kultuuriline taust. Samas on see sotsiaalne tegevus, mis kuulub laheda vestluse, koosolemise ja jagamise juurde. Noormees selgitab, et teed juuakse pudelkõrvitsast valmistatud metalläärega topsist (kalebass). Joomiseks kasutatakse erilist metallkõrt, mida nimetatakse bombillaks. Tänapäeval on materjale erinevaid, kuid õige matetopsi kuju ja disain meenutavad ikka kõrvitsat – ülevalt kitsam ja alt laiem ning serv on palistatud metalläärega. Argentina on riik, kus tarbitakse matet kõige enam. Tegemist on suisa rahvusliku joogiga. Alejo naerab ja sõnab, et ilmselt ei leia ühtegi argentiinlast, kes ei tea, mis on mate ja kuidas ning miks seda juua.
Tuttavad maitsed
Eesti toit on Alejole üsnagi mokkamööda, maitsed on küll teistsugused, ent mitte võõrad. “Üllatavalt palju süüakse siin suppe ning piimast on tehtud nii paju erinevaid tooteid,” nimetab poiss mõningaid üllatusi. Alejo räägib, et lisaks matele ei saa Argentinas üle ega ümbert liharoast asado ja maiusest dulce de leche. Piimast ja suhkrust magus kreem, mida võib süüa niisama või määrida saiale – see sobib igale poole. Lusikaga süües on see veniv ja kleepuv, aga maitseb imeliselt.
Asado on meile kõige sarnasem šašlõkiga – grillil või lahtisel tulel küpsetatud lihaga. Empanados, mis on Alejo vaieldamatud lemmikud, meenutavad meile pelmeene või väiksed lihapirukad. Nii oli ka poisi rõõm suur, et siingi neid omal moel süüakse. Mate kõrval on rahvuslikuks joogiks vein. Alejo ütleb, et üsna ekslik on arvata, et Argentinas on igal pool istandused ja kõikjal tehakse veini. Tegelikult on suurem ja tuntum osa veinitootjatest koondunud Andide mäestikuga piirnevatele aladele, olgu selleks siis laugemad mäejalamid või laiad orud.
Poliitilised suurkujud
Alejole teeb nalja, et Euroopas kiputakse ikka Eva Peroni ehk Evita järgi pärima. Poiss räägib, et Evita on tõesti nende ajaloo suurkuju. Alejo jaoks on ta eelkõige kunagine hea laulja ja näitleja, kes oma mehega kujundas Argentina poliitikat. Tema ümber on kahtlemata suur isikukultus. Töölised ja lihtsamad inimesed armastasid teda ning paljud näevad teda Argentina kangelasena. Näiteks kuni 2015. aastani võimul olnud Argentina president Cristina Kirchner (Cristina Elisabet Fernández de Kirchner) lähtus Alejo sõnul oma poliitikas suuresti Evita ideedest.
MARGE TASUR
