Alates 2000. aastast töötab Põltsamaa ühisgümnaasiumi õppealajuhataja ametis Viljandimaalt pärit Tiia Mikson, kelle eestvedamisel on kool saanud tuntuks uuendusmeelse ja innovaatilisena, tema algatusel on koolis teoks saanud mitmed uuenduslikud tegemised: osalemine digipöörde pilootprojektis, koostöö Tartu kutsehariduskeskusega infotehnoloogide ja ärijuhtide kutse-eelse õppe osas. Eelmisel sügisel avati PÜG-is küberkaitse õppesuund.
Kindlasti on seitseteist aastat tagasi tehtud otsusega rahul ka need inimesed, kes Tiia Miksoni päris mitme kandidaadi seast välja valisid.
Sõnnikuhark “naelutas” tüdruku maa külge
Tiia Miksonile on hästi meelde jäänud koduõues kasvanud suur pirnipuu, millest oli saanud nende pere legend. Kui pirnipuul oks murdus, järgnes peres õnnetus. Kord ajas tema tõsisest maamehest isa paljajalu aias hobusega kartulivagusid ning astus peale mulla sees olnud teravaservalisele pudelipõhjale. Kord juhtus õnnetus kuurist puid tooma läinud õega, kui puuriida otsa pandud jalgratas allalibises ning õe õlaliigest vigastas.
Pisut tragikoomiline lugu on Tiial meeles ühest heinaajast, kui ta koos emaga põllul heina saadudesse pani. Ema tõstis heina hanguga ja kuna tüdruk tahtis ema aidata, võttis ta eemalt sõnnikuhargi. Töö lõpetanud, otsustas Tiia hargi korralikult maasse püsti lüüa, ega pannud tähelegi, et üks hargiharu otse suurest varbast läbi läks. Juba koduteele asunud ema viipas Tiiale, et too talle järele tuleks, aga tüdruk ei saanud jalga maa küljest lahti. Valus küll polnud, aga kingast läbi läinud hargi nägemine pani kõva häälega karjuma, mis ema muidugi tagasi tõi. Lugu päädis sellega, et Tiia pidi terve suve kõndima, ühes jalas vanema õe mitu numbrit suurem sandalett.
Leidis eest toredad klassikaaslased
Tegelikult olid Hallistes Tiia põhilisteks mängukaaslasteks hoopis naabripoisid. Kui poisse õues polnud, hiilis tüdruk kuuri, kus olid isa tööriistad ja meisterdas seal. Kui isal saag või haamer kadunud oli, tuldi alati Tiia käest küsima, kus need olla võivad. Ja peaaegu alati teadis ta seda. Kord võttis ta toast uue üleskeeratava äratuskella ja puges sellega heinaküüni. Tõmbas vedruks olnud metallspiraali välja, sest tahtis kangesti teada, kui pikk see on ja mis seal kellas ikkagi tiksub.
Lapsepõlves tundis ta puudust vennast ja ilmselt naabripoistega mängitud mängude ja ühiste ettevõtmiste tulemusena on tal kogu elu poiste ja meestega parem läbisaamine olnud.
Möödunud suvel käis Tiia Hallistes oma lapsepõlvekodu vaatamas ja hoolimata sellest, et pirnipuu oksa murdumine nende perele enamasti mingit õnnetust ennustas, liigutas vana puu nägemine teda väga.
Nuia keskkoolis sattus Tiia toredasse klassi. Viienda klassi alguses jagati neljanda klassini koos olnud rahvatantsurühma liikmed kahe klassi vahel, tüdrukud pandi b klassi ja poisid a klassi. Sellest oli kõigil kahju ning kaheksanda klassi lõpuni käis alatine võistlus, kumb klass on tublim. Keskkoolis said tantsurühma liikmed uuesti kokku. Poiste sõnul said neist korralikud inimesed just tänu rahvatantsule.
Kogu oma kooliaja tantsis Tiia kaasa rahvatantsurühmas, osales kõigil tollastel laulu- ja tantsupidudel. Aga kõige rohkem meeldis talle hoopis sporti teha. Tiia on väga erinevatel spordialadel kaasa löönud.
Töö suure õmblusvabriku meistriabina
Kui keskkool läbi sai, soovis Tiia minna Tartu ülikooli geograafiat õppima. Sisseastumiseksamil sai ta geograafia eest hindeks viie. Tol ajal oli geograafia ühendatud geoloogiaga ja sinna teaduskonda oli väga palju tahtjaid, seitse inimest ühele kohale. Matemaatika eksamil abistas Tiia sõbrannat ning ei jõudnud oma tööd korralikult valmis teha. Sõbranna tegi eksami ära, aga Tiia mitte. Järgmine eksam ebaõnnestus ka sõbrannal.
Koos otsustasid nad Tartus tööd otsida ja minna õhtustele ettevalmistuskursustele. Ühtäkki olid nad jõudnud õmblusvabriku Sangar ette. Tiia sai tööd valmistoodangu laos ja sõbranna teises tsehhis. Tiiast sai järgnevaks pooleks aastaks valmistoodangu lao meistriabi. Tema ülesandeks oli hoida silm peal, et õmblejatel niite ja nööpe jätkuks, samuti hoolitseda valmistoodangu ladustamise eest.
Paraku juhtus nii, et ettevalmistuskursustele õppima läinud Tiia ja tema sõbranna ei leidnud Tartusse korterit. Läbi tutvuse said nad elukoha Tartu lähedale Vorbusele. Suvilas, kus nad elasid, külmus talvel ämbris vesi ära ning sageli magasid nad kindad käes ja sokid jalas. Õhtul pärast kooli tuli jalgsi kõndida kuus kilomeetrit mööda Tallina maanteed, mida ääristasid kahelt poolt sõjaväe garnisonid, kus väravas valves olnud poisid noorele neiule oma hüüete ja vilistamisega silma paista tahtsid. Maikuu lõpus tundis Tiia, et nüüd aitab ja rohkem ta sellist elu enam elada ei taha. Ka soov Tartu ülikooli õppima minna oli kadunud.
Sünnipäevapidu viis noored kokku
Tiia tegi Tartu linnaga lõpparve ning seadis sammud kodukohta, õigemini läks tollasesse Viljandi rajooni haridusosakonda tööd küsima. Selgus, et kahte kooli otsiti tõepoolest pioneerijuhti. Üks neist oli Tääksi kool. Viljandi bussijaama jõudnud nägi ta, et poole tunni pärast läheb buss Tääksi. Teadmata midagi kohapealsetest oludest ja endast ette teada andmata istus ta bussi. Tääksis kohtus oma arvates direktoriga. Hiljem selgus, et see oli hoopis õppealajuhataja. Küllap oli siin mängus saatuse sõrm, sest Tiial oli alati meestega parem läbisaamine olnud kui naistega.
Viljandisse tagasi saamiseks tuli tal neli tundi bussi oodata. Pealegi hakkas sadama ja taevasse tekkis vikerkaar. Tiia vaatas vikerkaart ja tundis, et Tääksi ongi just see koht, kuhu ta peab tööle tulema. Nii läkski ja Tiia tegutses Tääksi koolis pioneerijuhina kaheksa aastat. Esimeseks elukohaks sai talle talle eelmise direktori korter koolimajas. Paar aastat hiljem sai ta väikese ühetoalise korteri õpetajate majja koolimaja vastas.
Tääksis tegutses ka rahvatantsurühm, kuhu tedagi kutsuti. Tantsurühma liikmed käisid üksteise sünnipäevadel. Ühelt selliselt saatis kena noormees ‒ Peeter ‒ tüdrukuid koju.
Sellest kojusaatmisest Tiia ja Peetri ühine teekond alguse saigi. Noored abiellusid 1977. aastal ja elasid mõnda aega veel Tiia tillukeses korteris. Seal sündis 1982. aastal perre esimene laps, Anna-Liisa. Paar aastat peale Peetri ema surma, asusid nad elama abikaasa lapsepõlvekoju Tääksist veidi eemal.
Tiia oli töötanud Tääksis kolm aastat kui kooli direktor teatas talle, et nende eesti keele õpetaja läheb pensionile ja kui Tiia tahab seal koolis edasi töötada, tuleb tal minna ülikooli eesti keelt õppima. Kirjandus oli olnud neiu üks lemmikõppeainetest juba koolis ja nii ta 1975. aastal Tallinnasse kaugõppesse õppima asuski 1980. aastal oli ta juba diplomeeritud eesti keele ja kirjanduse õpetaja. 1989. aastal sündis n-ö laulva revolutsiooni lapsena perre noorem tütar Eva-Leena.
Konkurendid kollases ja valges tekitasid kõhedust
Tääksis oli Tiia saanud õppeala juhatajaks ja 2000. aastal sai ta õpetaja-metoodiku ametinimetuse. Sellel ajal tegutses Tiia aktiivselt juba nii maakonnas kui üle Eesti. Tema juhtimisel valminud Tääksi kooli õppekava tunnustati vabariigi tasandil ning tal tuli seda erinevates kohtades tutvustamas käia. Peagi pidi kooli teine eesti keele õpetaja lapsepuhkuselt tööle tulema, aga õpilasi oli koolis vähemaks jäänud. Tiia töökoormus oleks seetõttu vähenenud, tema ambitsioonid olid aga vahepeal kasvanud. Pealegi ei võimaldanud poole kohaga töötamine peret materiaalselt kindlustada.
Mingil hetkel oli Tiia abikaasale ajalehes jäänud silma kuulutus, kus Põltsamaa ühisgümnaasiumisse otsiti õppealajuhatajat. Kui Peeter välja pakkus, et Tiia võiks sellele ametikohale kandideerida, tegi see Tiiale algul ainult nalja. Abikaasa soovituse peale ta oma CV siiski viimasel päeval ära saatis. Ta kutsutigi töövestlusele. PÜG-i õpetajate toas istus kahel pool pikka lauda terve rida inimesi ‒ vestlejaid “sõelunud” komisjon.
Enne Põltsamaale sõitmist oli Tiia oma noortelt kolleegidelt uurinud, kuidas töövestlusel käituda ja mida seal üldse tehakse. Noored naiskolleegid pidasid esmatähtsaks riietust ja soovitasid Tiial vestlusele minnes selga panna kollased või valged riided. Kreemikas pükskostüümis õpetajate tuppa astunud Tiia leidis sealt eest kaks kollasesse-valgesse riietatud konkurenti. Ta tundis, kuidas külmavärinad üle selja käisid.
Lõpuks jõudis järg temani. Küsimusi oli palju ja väga erinevat laadi. Komisjoni liikmeks olnud Toomas Kulu tahtis teada, mida arvab Tiia sellest, et Põltsamaa näol on tegemist veinipealinnaga ‒ sellest polnud ta tollal veel kuulnudki. Kelleltki tuli küsimus, kas viie aasta pärast on Põltsamaa ühisgümnaasiumi (PÜG) nimi üleriigiliselt tuntud. Tiia lausus vastuseks, et selles pole mingit kahtlust. Kandidaate käis komisjoni ees tõesti palju. Tiia polnud ennast kuigi tõsiseks tulemuseks häälestanud ja sõitis vahepeal hoopis Norrasse reisile. Reisilt tagasi jõudnud, leidis ta PÜG-ist saabunud kirja. Teade sellest, et ta on valitud PÜG-i õppealajuhatajaks tegi teda ühteaegu õnnelikuks ja nõutuks.
Kui tollane ametit üle andev ja IT-juhi kohale määratud Mati Treufeldt PÜG-i tööplaani Tiia ette lauale laiali laotas, lõi see täiesti pahviks. Juhtus aga nii, et paar nädalat enne tööle asumist jõudis Tiiani teade Mati Treufeldti surmast. See lõi äsjase tööle asunud Tiia usu oma tulevase ametiga toime tulemisse veelgi rohkem kõikuma. Õnneks oli koolis sellel hetkel tehnilise töötajana ametis paljudele Põltsamaa kooli vilistlastele tuttav Leida Troost, kes Tiiat väga palju aitas ja toetas.
Tagantjärele mõeldes ütleb Tiia, et ei suuda praegugi aru saada, kuidas ta esimesed viis aastat üldse üle elas. Endiselt Tääksis elades ja nädala sees Põltsamaal internaadis ööbides polnud harvad olukorrad, kus Tiia ühe käega koostas tunniplaani ja samal ajal telefoni teel lapsele matemaatikaülesannet või keelereegleid seletas.
Tulevikus võiks aga Tiia Miksoni hinnangul Põltsamaale välja arendada Kesk-Eesti innovatsioonikeskuse, mis ei ole seotud ainult kooliga. Selles osas loodab Tiia lisaks koolirahvale ka kohalike ettevõtjate ja ühiskondlikult aktiivsete inimeste abile.
Tiia Miksoni elukäik
*sündis 1953. aasta veebruaris
*Tema isakodu asub Hallistes, kus ta veetis oma esimesed lapsepõlve kuni esimese klassi lõpuni. Ema töötas siis karjalaudas brigadirina ja isa oli Nuia EPT-s maaparandustööline. Koos Tiiaga kasvasid peres üles tema kolm õde, kaks vanemat ja üks noorem
*Peale seda, kui Tiia oli Hallistes esimese klassi lõpetanud, kolis pere elama Karksi-Nuia, kus isast sai maaparanduse meister. Ema oli Nuia TSN täitevkomitee esimees ja Tiia õppis Nuia keskkoolis
*Töötas pool aastat Sangari õmblusvabrikus
*Töötas Tääksi koolis pioneerijuhina
*Töötas Tääksi koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana
*1975 1980 Õppis kaugõppes Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele ja kirjanduse õpetajaks
*töötas Tääksis õppealajuhataja
*Aastal 2000 kandideeris Põltsamaa ühisgümnaasiumi õppealajuhatajaks ja osutus valituks
TOOMAS REINPÕLD
