(Algus 10. septembri Vooremaas)
Autor tutvustab Eerik Purje praegust perämist teost “Mesipuu poole”, mille esitlemine toimus Torontos tänavu 28. veebruaril.
Teine seik. “Mööda Rosona jõge sõitis Narva vahet Reinapile kuuluv aurulaev, tollases keelepruugis parahod, nimega Eesti Ingeri.” Sellise nimega laev, kirjutatud küll vene tähtedega, oli käigus veel pärast sõda, kui Tartu ülikooli professor Paul Ariste käis seal oma tudengitega. Millal laev käigust maha võeti või nime muudeti, seda ei tea. Ritta sünnikülas oli kaks laevasilda. Rosona oli Eesti ainus jõgi, mis voolas kahes suunas. Selle jõe kallas oli Rittale ja teistele lastele toredaks mängupaigaks. Üle jõe pääses köiest veetava parvega. Eemal ilusas mererannas käidi suvitamas ka Soomest.
Mitmeid ameteid pidanud Johannes Tepper töötas parajasti Rakvere saeveskis, kui tema ema Eesti Ingeris elanud õde Leeni kutsus noormehe endale appi. Johannes jäigi sinna, võttis kohaliku naise ning pärast selle surma abiellus uuesti kohaliku luteriusulise soomlase Marttaga (eestipäraselt muidugi Marta), lülitus agaralt ühiskonnaellu ja sai Kaitseliidu pealikuks. Pärast uuesti abiellumist kolis ta perekonnaga Virumaale, kus sai teenistust Eesti Põlevkivis. Seal sündisid Rittale kaksikud poolvennad Arvo ja Taivo. Kui Saksa ajal isa Johannes kellegi pealekaebamisel arreteeriti ja hoiti ligi aasta Narva vanglas, siirdusid pere teised liikmed taas Kalliveresse, kus Martta isa oli Omakaitse ülem. Pärast Johannese vabanemist võimaldati tema perel koos ingerlastega (Ingeri soomlastega) siirduda Soome, kus veedeti umbes kolm aastat ning põgeneti siis jaanuari lõpus 1947 üle Tornio jõe Rootsi. 1951 abiellus Ritta Göteborgis Virumaa Palmse valla Võhma külast pärit endise metsavenna Lembit Tiidoga. Samal aastal sõitsid nad kõik Kanadasse, kus Tiidod rajasid paarsada kilomeetrit Torontost põhja pool Clear Lake’i ääres talu. Kui Ritta 1975. aastal koos kümneaastase tütre Linda, mehe ja isaga Helsingit vaatama tulid, käisid sealt Tallinnas vaid Ritta ja Linda. Venemaa võimu all olevasse Kalliveresse jõudsid ema ja tütar küll alles aastal 1994. Ritta kohtas seal vaid paari omaealist, kes olid aga vahepeal peast segamini läinud. Kalmistul leidis ta oma ema haua. 7. juunil 2014 oli Ritta Narvas. Siis avati Riigikülas Eesti vabadussõja mälestussammas. Narva kirikus kohtas ta orelit mänginud Ingerist pärit Tuullikkiga, kelle perekonna oli Soome valitsus andnud välja venelastele. Kõik nad saadeti kaugele Venemaale, kust hiljem õnnestus kuidagi pääseda Eestisse. Eks selline saatus oodanuks ka Rittat.
Johannes Tepper lahkus siit ilmast 1985. aastal.
Sõdurikuues lahkunud
Esimesena on toodud 1923. aastal Kuressaares sündinud Jüri Danieli lugu “Soolane suudlus”. Jüri vanemad olid Vene kodusõja ajal põgenenud Kiievist Kuressaarde. Poola aadlikust isa Viktor Vržresnevski oli Vene ohvitser ja ema halastajaõde. Eestis elades omandas isa Pariisi ülikooli kaugõppes insenerikutse. Lisaks oli ta hea viiuldaja. Jüri kasvas üles kolmkeelsena. Vanematega suhtles ta vene keeles, käis alguses saksa koolis, kuid siis pandi poiss eesti kooli. Temast sai Eesti isamaalane ja Saaremaa patrioot. Ka tema vanemad võtsid uue kodumaa omaks. Isa surm jaanuaris 1941 tõenäoliselt päästis perekonna küüditamisest. Ema abiellus uuesti. Tugeva sportlasena, eriti ujujana tuntud Jüri astus sügisel 1941 Tartu ülikooli õigusteadust õppima. Siis aga teaduskond suleti ning sügisel 1942 värvati ta Eesti julgeolekupolitseisse. Ta oli kindral Mülleri staabi tõlk ja kuller Pihkva oblastis. Sügisel 1944 oli Jüri vigastatud jalaga Kuressaare haiglas, kust ta 4. oktoobri paiku lennukil esmalt Lätti, sealt aga Saksamaale Flensburgi haiglasse toimetati. Saanud teada, et tema ema ja võõrasisa on jõudnud Fichtenbergi Baieris, läks sinna ka Jüri. Pärast Saksamaa okupeerimist siirdus ta Hanausse. Seal sai populaarse Juura-nimelise spordipoisiga tuttavaks ka raamatu autor. Üksvahe elasid nad koguni ühes toas.
Jaanuaris 1948 lahkus Jüri koos nelja sõbraga Kanadasse kulda kaevama. Kaevandus paiknes Põhja-Ontarios Red Lake’is. Tulnud sealt Torontosse, abiellus ta 1949. aasta lõpus Mia Danieliga. Mõne aja pärast lisas ta naise perekonnanime enda omale, sest keeruline poolapärane perekonnanimi oli asjaajamisel mõnikord takistuseks. Lõpetanud Toronto ülikooli kuldmedaliga, töötas ta kehalise kasvatuse instruktorina. Õppinud edasi psühhofüsioloogia alal, kaitses ta doktoritöö ning tegutses ülikoolis 25 aastat professorina ja seitse aastat dekaanina. Oma tegevuse eest on ta saanud hulga tunnustusi, alates kuninganna Elizabethi teenetemedalist ning lõpetades Eesti Vabariigi kodumaa kaitsja medali ja Saaremaa ühisgümnaasiumi teenelise vilistlase aukirjaga. 1994. aastal sai Jüri Danielist Tartu Ülikooli audoktor. Esimest korda käis ta Eestis 1991. aastal. Tal on palutud hinnata Kääriku spordibaasi kasutamisvõimalusi, esineda Tallinna ülikoolis ja Kuressaares. Lisaks on ta viibinud Eestis eraviisiliselt abikaasa Miaga, kel on Võru kandis kuus venda. Jüri ja Mia poegadest Jürist ja Omarist said tugevad sportlased, nooremast pojast lisaks veel helilooja ja muusikaprofessor.
Lugu “Laulu ja labidaga” jutustab jaanuaris 1925 Puka lähedal Tangi talus sündinud Esko Luksepast, kellega raamatu autor tutvus kevadel 1946 Hanau põgenikelaagris. Eskol oli kolm ja pool aastat vanem vend Ülo. Mõlemad poisid õppisid pärast algkooli Tartu poeglaste gümnaasiumis ehk Poikas. Saksa ajal võeti mõlemad vennad tööteenistusse ning edasi sõjaväkke. Esko saadeti Eesti diviisi juurde ning mõni nädal enne sõja lõppu rindele. Lahingusse need poisid ei jõudnud, küll aga said mitmed surma Vene lennukite pommitamistel. Sõja lõpul õnnestus Tšehhimaalt taanduda Saksamaale ning seal jõuda Ameerika tsooni, lõpuks Hanausse. Vend Ülo pääses varem Kanadasse, sai seal tööd ja saatis kutse ka maha jäänud vennale.
(Järgneb)
OTT KURS
