Põltsamaalaste jaoks on Sõpruse park koht, kus saavad kokku ajalugu ja tänapäev. Rio olümpiamängud on tänaseks ajalugu. Üha uued spordisündmused tulevad jõuliselt esile, kippudes varjutama kõiki eelnevaid. Seda enam on tore, kui tullakse kokku niisugusesse paika, millel suure ja laia maailma mõistes ei ole suurt ja vägevat ajalugu.
Tallinna-Tartu maantee ääres asuv Sõpruse park on alles 43-aastane. Kui mõelda sellele, mis selles pargis nende aastate jooksul on ära tehtud, kes sellest pargist läbi on käinud ja kellest on sellesse parki jäänud oma jälg, siis kannab see koht endas väga olulist ja väärikat ajaloolist sõnumit.
Sõpruse pargis pole jäädvustatud mitte ainult spordisangarite võidukad teod, vaid seal on jäädvustatud ka paljude ühiskonna-, kultuuritegelaste, oluliste väliskülaliste ja teiste silmapaistvate inimeste tehtud olulised teod. See park seob praegust põlvkonda järeltulevate põlvedega. Kui laps tulevikus avastab, et tema vanaisa on sellesse parki nimelise puu istutanud, siis on see tema kui tulevase põlvkonna jaoks oluline side oma eelkäijatega. Sõpruse pargi rajaja Ants Paju väärib sügavat lugupidamist selle eest, et ta palju aastaid tagasi sellise idee välja pakkus ja selle eestvedajana ka ellu viis. Loomulikult ei teinud ta seda üksi, aga ta pani “masinavärgi” käima.
Erilise tähtsusega on Sõpruse pargis spordisangaritele pühendatud ausammas Tee Olümposele, kuhu mahub veel hulk tublide sportlaste nimesid. Või kui olemasolevatest sammastest puudu tuleb, siis on võimalus neid sinna veel piisavalt juurde lisada.
