Ain Lutsepp: Ma pole elukutset valinud, vaid see on ise minu juurde tulnud

Näitlejat ja poliitikut Ain Lutseppa teab igaüks: teda on nähtud nii laval, filmilinal kui teleekraanil. Jõgevamaalased võivad temaga aeg-ajalt ka näost näkku kohtuda, sest Lutseppade perel on Laiuse lähedal Palupere külas maakodu. Seal, Alt-Pärtli talus, käis Vooremaa Ain Lutseppa mõned nädalad tagasi usutlemas.


Midagi polnud teha: alustada tuli meil ikkagi “Kevade” filmist, milles Ain Lutsepp teismelise koolipoisina Tõnissoni mängis. Mitte et Lutsepp sellest nii väga rääkida oleks tahtnud, aga sellest ei saa lihtsalt üle ega ümber. Sest tema puhul on olnud kõik järgnev, piltlikult öledes, “Kevade” võtete jätkuks.

“Võib öelda, et ma pole elukutset valinud, vaid see on ise minu juurde tulnud – tänu juhustele ja headele õpetajatele,” ütles Ain Lutsepp. “Elus kipubki nii olema, et asjadele, mille poole sa ise fanaatiliselt püüdled, tuleb mingil absurdsel viisil tõke ette, mõned teised asjad aga sujuvad ilma, et sa selleks ise suurt midagi ära teeksid. Tundub, et saatusega pole mõtet vägikaigast vedada. Tõsi: tööta ei tule miski kätte, seda tuleb ikka teha.”

Kui omal ajal “Kevade” filmi vaadates tundus, et teised põhirolle mänginud lapsed olid andekad näitlejad, aga Ain Lutsepp lihtsalt oli see, kes ta oli, siis nüüd võib öelda, et kogu sellest seltskonnast on elanud kõige pikemat ja õnnelikumat näitlejaelu just Lutsepp.

Kohe pärast Tallinna 10. keskkooli ehk praeguse Nõmme gümnaasiumi (seal on õppinud ka näiteks Voldemar Panso ja Ingo Normet) lõpetamist ta näitlejaks õppima ei läinud, vaid tegi mitmesuguseid tavalisi töid. Siis tulid aga “Suve” võtted, mis soojendasid üles sõpruse Aare Laanemetsa ja teiste “Kevades” mänginutega. Ükskord 1976. aasta sügisel tuligi Aare Laanemets koos kursusekaaslase Tiit Bergiga, veinipudel kaasas, Ain Lutsepa poole ja teatas, et konservatooriumi lavakunstikateedris (see kannab nüüd muusika- ja teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli nime) korraldatakse poistele täiendav vastuvõtt. Asja arutati ühiselt ning tulemus oli see, et Ain Lutsepp läks katsetele ja sai lavakasse sisse.

“Veinipudel jäi meil tookord poolikuks. Pidime selle kunagi koos lõpuni jooma, aga see seisab tänini alles, sest Laanemetsa ega Bergi pole kumbagi enam elavate kirjas. Üksi ka nagu ei taha juua,” ütles Ain Lutsepp.

Suur õppimisjanu

Lavakasse mineku hetkeks oli tal jõudnud tekkida suur õppimisjanu. See polnudki nii tähtis, et just näitlejaks, aga peaasi, et õppida sai. Ning lavakunstikateedrist said need, kes tahtsid, väga hea hariduse, sest seal toimus elav vaimu jagamine ja vaimust osa saamine. Lutsepa kursuse ehk üheksanda lennu põhiõppejõud oli Merle Karusoo.

“Tema õpetus oli väga süsteemne,” kiitis Ain Lutsepp. Rohkesti oli tudengitele anda ka teistel õppejõududel: Raivo Trassil, Lea Tormisel, Reet Neimaril, Olga Kaljundil, Toivo Tasal, Andres Langemetsal, Rein Ruutsool, Helmi Tohvelmannil, Endel Nirgil ja teistel.

“Mäletan tänini, millised sisukad filosoofilised arutelud meil Rein Ruutsooga olid ja kuidas me Endel Nirgi juhatusel väliseesti kirjandust avastasime: ei maksa unustada et siis oli alles seitsmekümnendate lõpp! “Punaste” ainetega olime tihti pahuksis, aga kateedrijuhataja Aarne Üksküla ja rektori abiga said need jamad ära klaaritud.”

Nii mõnegi endise kursusekaaslasega on Ain Lutsepp ka hiljem laval kokku puutunud, kõige rohkem vast Roman Baskiniga.

“Temaga olen mänginud vist oma parimad etendused,” ütles Ain Lutsepp. “Näiteks siis, kui mängisime koos Romaniga Vanalinnastuudios Slawomir Mrožeki “Emigrante”, kogesin lavapartnerlust selle sõna kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et nii Roman kui ka paljud teised minu kursusekaaslased on endiselt teatritööl. Madis Kalmeti kohta võib öelda, et ta on lavastajana just nüüd tippvormis.”

Ain Lutsepp asus 1980. aastal ehk pärast lavakunstikateedri lõpetamist tööle Eesti Draamateatrisse. Seal on ta jõudnud teha üle kaheksakümne rolli, kümmekond osatäitmist on olnud väljaspool koduteatrit. Ta pole kunagi olnud nn ühe-lavastaja-näitleja, vaid on koostööd teinud paljudega.

“Väga häid lavastajaid pole maailmaski ülearu palju, seda vähem saab neid siis olla Eestis, aga mina olen saanud töötada enam-vähem kõigi siinsete parematega, peale praegu elus olevate ka näiteks Mikk Mikiveri ja Juhan Viidinguga,” ütles Ain Lutsepp. “Hindan lavastaja juures kõige rohkem tööks valmis olekut, õigete märkuste tegemist õigel ajal. Näitleja omalt poolt ei tohi aga kunagi liiga ära harjuda, teha ainult seda, mida talt oodatakse. Ta peab ikka värske, üllatusteks ja ootamatusteks valmis olema. Kui teed ainult seda, mida oodatakse, langed rutiini ja see tapab loomingulisuse.”

Nagu Lutsepal pole lemmiklavastajat, pole tal ka lemmikautorit. Madis Kõivul on tema loomebiograafias siiski eriline roll: ta on kaasa teinud tervelt seitsmes tema kirjutatud teatritükis ning iga kord on see olnud erakordne kogemus.

“Ma ei teagi täpselt, mis Kõivu tekstid nii eriliseks teeb. Võib-olla see, et need puudutavad inimeksistenti olulisi küsimusi ja tõusevad argisest kõrgemale. Need on elavad tekstid: kui neid pimedas ruumis ette kantaks, hakkaks pilt kohe silme ees jooksma,” sõnas Ain Lutsepp.

Kerge ja raske

Sestpeale, kui temast möödunud aastal riigikogu liige sai, pole tal uusi teatrirolle enam lisandunud ja nii mõnigi tema osalusega tükk on jõudnud mängukavast maha minna. Praegu teeb ta kaasa veel kahes Draamateatri lavastuses: “Rahauputuses” ja “Augustikuus”. Mõlemad on tavaltult pika elueaga: 2002. aastal esietendunud “Rahauputus” on jõudnud umbes kahesaja viiekümnenda ja 2010. aastal esietendunud “Augustikuu” umbes saja viiekümnenda mängukorrani. Ning publikut jätkub endiselt. Michael Cooney “Rahauputuse” kohta võib öelda, et see on lauskomöödia, ent Ain Lutsepp ei leia ka sellises tükis kaasa tegemises midagi taunitavat. Rõõm käib tema meelest teatritegemisega ikka kaasas. Ilma rõõmuta teatritööd teha ei saagi.

“Ka enne rasket etendust peab meel tegelikult kerge olema ja kerget meelt on mõnikord päris raske saavutada,” ütles Ain Lutsepp.

Esimene telesari, milles ta kaasa tegi, oli 1990. aastate teisel poolel eetris olnud “M-klubi”. See oli Lutsepa sõnul nähtus omaette: seriaal küll, aga mitte see, mille kohta “seep” saaks öelda. Juba näitlejate seltskond oli nii meeldiv, et võttepäevad võtsid klubilise ürituse ilme. Ka Toomas Kalli tekst oli hea. Ain Lutsepp ei arva siiski, et “M-klubi” rahvale uuesti näitama peaks.

“Seda on küll hea meenutada, aga see on möödanik,” arvas ta.

Praegu teeb ta kaasa seriaalis “Pilvede all” ja teda üllatab – meeldivalt muidugi – kui palju seda vaadatakse. Seriaalis toimuvaga on kursis lapsedki. Kui üks hooaeg otsa on lõppenud ja teine veel alanud pole, võtab nii mõnigi Lutsepal nööbist kinni ja pärib, et millal nad siis uuesti alustavad.

“Tänu seriaalile on Haapsalu, kus võtted toimuvad, saanud mulle sümpaatseks ja lähedaseks linnaks, sest seal tuleb nii tihti käia,” tõdes Ain Lutsepp. Ehkki seriaali võttegraafik on tihe ja pingeline, ei tohi tema meelest selleski töös lasta rutiinil tekkida. Tuleb otsida üha uusi vahendeid ja lasta hasardil iga kord uuesti süttida. Ka “Pilvede all” võtetel on hea seltskond, kellega koos tööd teha.

“Mul on üldse alati inimestega vedanud. Loodan, et neil äkki minuga ka,” ütles Lutsepp muiates.

Tema sõnul suhtutakse seriaali tihti eelarvamusega, aga maailmas on see žanr tegelikult tõusuteel. Rootslaste-taanlaste tehtud “Silda” ja ameeriklaste “Kaardimaja”, võibki juba tõsiseltvõetavateks filmideks nimetada. Lutsepa meelest oleks tore, kui ka Eestis tehtud seriaalid sinnapoole liiguksid.

Ehkki Lutsepp on ka “päris” filmides teinud koos väiksemate “sutsudega” 30-35 rolli, ei pea ta end filminäitlejaks.

“Kui Eestis kedagi selleks üldse nimetada võib, siis on see minu hea garderoobikaaslane Draamateatrist, Lembit Ulfsak. Aga ta on teatris niisama hea kui filmis,” ütles Ain Lutsepp.

Peab jääma inimeseks

Poliitikaasjadega oli ta kursis varemgi, aga ülemöödunud aastal astus ta Vabaerakonda ja möödunud aastal valiti riigikogusse. Oma senise kogemuse põhjal võib ta öelda, et seestpoolt vaadates on poliitika teistsugune, kui väljast vaadates. Ei saa öelda, et parem või halvem, vaid lihtsalt teistsugune. Aga igal pool, ka poliitikas, saab ja tuleb inimeseks jääda. Poliitikutöö nõuab Lutsepa sõnul oskusi, aga need on omandatavad. Riigikaitsekomisjonis, kuhu tema kuulub, on erakondlikkust õnneks vähem kui mõnes teises komisjonis.

“Meil on asjalik ja töine õhkkond,” ütles Ain Lutsepp. “Poliitikat saabki teha mitut moodi: seda saab teha rahvaga arvestades, aga ka mingeid suletud ridu ajades.Viimane variant ei vii edasi ega leia ka rahva poolt mõistmist. See, kui rahvas poliitikute tehtut ei mõista, on alati poliitikute, mitte rahva süü.”

Lutseppade maakodu on Aini kaasa Elo pärandus. Elo on pärit Jõgevalt ning tema vanemad ostsid Alt-Pärtli talu aastakümneid tagasi endale suvekoduks. Nüüd on seal juba päris pikalt toimetanud Elo ja Ain ning nende tütar Anu.

“Eesti inimesel peab ikka mingi maakoht olema,” kinnitas Ain Lutsepp. “Siin on hea rahulik olla, ainus häda on see, et Tallinnast on see pisut liiga kaugel – 160 kilomeetrit. Seetõttu ei jõua me siia nii tihti, kui tahaksime. Ühel aastal sain esimest korda Paluperre alles juuli alguses, kui rohi oli, piltlikult öeldes, kõhuni. Nägin käsiniidukiga kaks ja pool päeva vaeva, enne kui õue puhtaks sain.”

Ain Lutsepale meeldib, kui muru on madal. Siis on hommikul õues ilus kastepiiskade sillerdus. Vahel on tal tõepoolest ka aega nautida maakodu rahu ja vaikust ning seda, mida seal ära on tehtud. Vahel saab jälgida metsloomigi, näiteks rebaseid ja metskitsi.

Jaanipäev on kõige kindlam aeg, mil Lutsepa-peret Paluperest võib leida. Tavaliselt koguneb Alt-Pärtlile siis külalisigi. Grillitakse lõhet, lennutatakse tuulelohet ja tehakse muud mõnusat.

Aeg-ajalt satub Ain Lutsepp ka Palamusele, kus ta omal ajal esimesed “näitlejaristsed” sai. Ta kuulub Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi nõuandvasse kogusse. Tal on olnud hea meel jälgida, kui edukalt see muuseum töötab: see on üks külastatavamaid Eestis. Kui Lutseppa kihelkonnakoolimaja juures nähakse ja ta ära tuntakse, küsitakse ikka tögamisi, et kuidas siis selle saksapoiste parve põhjalaskmisega ikka oli. Kui hästi järele mõelda, siis on küsimus päris asjakohane: parve põhjalaskmine ehk siis Tõnissoni kehastamine määras paljus Ain Lutsepa elusaatuse.

Ain Lutsepa elukäik

* Sündinud 6. mail 1954 Tallinnas

* Lõpetanud 1972 Tallinna 10. keskkooli (praeguse Nõmme gümnaasiumi) ning 1980 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli)

* Aastast 1980 Eesti Draamateatri näitleja

* Aastast 2015 riigikogu liige

* Aastast 2008 Eesti Teatriliidu esimees

* Aastast 2014 kuulub Eesti Vabaerakonda

* On loonud üle kaheksakümne rolli Eesti Draamateatri lavastustes ning kümmekond rolli koduteatrist väljaspool

* On pälvinud Valgetähe V ja IV klassi teenetemärgi (2001 ja 2006) ning rohkesti teatriauhindu, sealhulgas kolmel korral (1990, 1992 ja 1995) Eesti teatri aastaauhinna parimale meesnäitlejale

* Abikaasa Elo on Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse juhataja, tütar Anu Tallinna Inglise kolledži õpetaja

Riina Hein, filmiprodutsent, Teele osatäitja filmis “Kevade”:

Ain Lutsepa kohta võib öelda, et ta on samavõrra töökas kui andekas. Ta on väga tõsise ellusuhtumisega, aga samas soe, südamlik ja abivalmis inimene. Ta läheb kõiges süvitsi. Kui teeb midagi, siis põhjalikult ja hingega, kui sel moel teha ei saa, jätab pigem tegemata.

Ain on tõeliselt suur näitleja. Sain juba “Kevade” filmimise ajal aru, et ta on meist kõige andekam. Tõeline silmade avanemise hetk oli aga siis, kui lavakunstikateedri üheksas lend esimese kursuse lõpus “Romeo ja Julia” välja tõi. Ain mängis seal Mercutiot. See on väga liikuv, kiire roll. Siis taipasin, kui suure potentsiaaliga näitleja Ain on. Tema edaspidine lavatee on seda teadmist kinnitanud. Kui ma olen läinud teatrisse mõnd Aini osalusega tükki vaatama, pole ma kunagi pettuma pidanud.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus