Eesti üks tuntumaid fotograafe Kaido Haagen on juba mõnda aega tegelnud Eesti raudteejaamade jäädvustamisega. Väikest valikut tema jaamahoonete “portreedest” saab praegu näha Jõgeval Betti Alveri muuseumis.
Jõgevat on linn, mis sündinud tänu raudteele, Betti Alveri muuseum on aga teatavasti endine raudteelaste elamu. Seega sobib raudteearhitektuurile pühendatud näitus Jõgevale Betti Alveri muuseumi nagu rusikas silmaauku. Näitus kannab pealkirja “Raudtee(ta)jaamad”, mis viitab sellele, et osa Kaido Haageni jäädvustatud jaamahoonetest on oma funktsiooni minetanud ning mõne juurest ei jookse enam läbi raudteedki, sest see on ammu üles võetud. Osa hooneid on kenasti üles vuntsitud, osa on aga räämas või meenutavad suisa kummituslosse.
Üldse on Kaido Haagenil fotomaterjali umbes saja jaama kohta. 32 hoone fotod olid märtsist juunini väljas Tallinnas Eesti Arhitektuurimuuseumis. Pärast seda “kolis” näitus Haapsalu raudtee- ja sidemuuseumi ning augustis jõudis Jõgevale. Tõsi, Betti Alveri muuseumi väheldasse saali mahtus üles vaid kolmteist suureformaadilist fotot. Siinses väljapanekus saab näha Jõgeva, Viljandi, Paldiski, Surju, Esna, Eidapere, Abja, Valga, Husari, Vastse-Kuuste, Tabivere, Rootsi ja Tapa jaamahoonet. Näituse juures on ka Eesti kaart, millel hoonete asukohad lipukestega tähistatud.
Küsimusele, mis ajendas teda raudteejaamu pildistama, vastas Kaido Haagen, et üht kindlat ajendit tal polnudki, ent arhitektuuri pildistada ning mööda Eestit ja maailma ringi konnata on talle alati meeldinud. Raudteejaamu jäädvustades saab teha nii üht kui ka teist.
“Üks lisategur oli mul veel, mis raudteearhitektuuri pildistama tõukas: Rail Balticu projekt,” tõdes Kaido Haagen. “Mõtlesin, et äkki tasuks enne, kui selle ehitamiseks läheb, korra tagasi vaadata ja mõtiskleda, mis mõju on raudtee avaldanud selle äärde jäävatele paikadele ning mis on saanud neist kohtadest, kust raudtee üles võetud ja alles jäänud vaid jaamahoone.”
Tuletornid ja jaamad
Varem on Kaido Haagen on kavakindlalt pildistanud Eesti tuletorne. Neist piltidest sai lõpuks raamat “Eesti tuletornide lugu”, mis ilmus 2010. aastal kirjastuse Go Reisiraamat vahendusel. Raudteejaamu jäädvustama asudes töötas Haagen läbi Martin Jänese ja Urmas Oja koostatud Eesti raudteejaamade inventariseerimise aruande, mis valmis 2004. aastal muinsuskaitseameti tellimisel. Need noored mehed käisid läbi peaaegu kõik Eestis alles olevad raudteejaamad (neid on umbes 230).
“Sealt sain enam-vähem aimu, milliseid jaamahooneid Eestimaa pinnalt üldse leida võib ja mis seisundis need on,” ütles Kaido Haagen.
Tema sõnul on igal arhitektuuriobjektil tavaliselt üksainus või mõned kindlad kellaajad, mil neist ideaalse pildi saab. Oluline on ka inimeste liikumine.
“Enamik raudteejaamu on meil küll niisugused, mille ümbert elu on juba kadunud, nii et inimesed seal üldjuhul pildistamist ei sega. Kellaaega aga ei saanud ma päris vabalt valida. Kui kahest lähestikku asuvast raudteejaamast ühe pildistamiseks on ideaalne aeg kell kuus hommikul ja teise jaoks kell kuus õhtul, siis tuleb leida mingi kompromissvariant,” sõnas Kaido Haagen ja lisas, et tegelikult ei tahtnudki ta seekord säravrõõmsaid postkaardipilte teha, vaid tabada vanade jaamade nukralt nostalgilist õhustikku. Arvutitöötlus aitas pärast fotosid ka veidi ühtlustada, aga see oli pieteeditundlik töötlus.
Arhitektuurimuuseumi näituse jaoks fotosid valides lähtus Kaido Haagen ühest küljest sellest, mis talle endale huvitav tundus, teisest küljest sellest, et Eesti arhitektuuriajaloo seisukohalt oluline saaks välja toodud, st et esindatud oleksid eri hoonetüübid jne. Valikut tehes konsulteeris ta ka arhitektuurimuuseumi inimestega. Sihilikult said välja jäetud Balti jaam Tallinnas ning Tartu ja Haapsalu jaamahoone: neid teavad kõik nagunii.
Jõgeva näitusele jaoks tuli muidugi veelgi karmim valik teha. Osalt sai lähtutud sellest, et siinse kandi hooned esindatud oleksid, osalt dikteeris valiku näituseruum ise: on pilte, mida saab kõrvuti panna, ja on pilte, mida ei saa.
Kõigest vahepeatus
Vaatamata sellele, et näitus on valmis ja elab juba teatud mõttes oma elu, jätkab Kaido Haagen raudteejaamade jäädvustamist.
“Ses mõttes on näitus vaid vahepeatus, mitte lõppjaam,” ütles Kaido Haagen. “Raudteejaamade pildistamine on minu meelest hea ja põnev viis Eestimaa avastamiseks. Soovitan seda ka teistele.”
Lapsena elas tippfotograaf Raplas. Sealt käidi ikka vahel rongiga Tallinnas. Haagen mäletab, et kui tuli isaga Tallinna kaubamajja minna, et uut ülikonda osta, siis oli see poeskäigu osa üsna tüütu, aga rongisõidu-osa tunduvalt põnevam. Praegu elab fotograaf Tallinnas ja rongiga suurt ei sõida. Või täpsemalt: Eestis ei sõida.
“Minu viimane rongisõit sai teoks Itaalias, enne seda sõitsin rongiga Hiinas, enne Hiinat Vietnamis, enne Vietnami Sri Lankas, enne Sri Lankat Indias ja alles siis tuleb viimane Eesti-sõit. “Porgandite” ajal pole ma Eestis rongiga sõitnudki,” meenutas Kaido Haagen. “Aga kui jaamade pildistamisega ühele poole saan, sõidan kõik liinid läbi.”
Küsisin Kaido Haagenilt sedagi, kui helgeks või tumedaks peab ta Eesti raudteetranspordi tulevikku. Ta tunnistas, et see on mitme otsaga küsimus, ning lisas, et kahjuks on raudteeteema, näiteks Haapsalu liin ja Rail Baltic, saanud poliitikute tööriistaks ja manipuleerimise objektiks.
Kaido Haagen on fotograafiaga professionaalsel tasemel tegelnud 28 aastat. Pühendunumalt tegeleb ta arhitektuuri ja veealuse maailma pildistamisega. Tal on olnud rohkesti isikunäitusi ning ta on võitnud arvukalt auhindu loodus- ja allveefotograafia võistlustel.
“Arhitektuuri pildistamine on mul n-ö geenides. Nii mu isa kui ka vend on tegevad ehitusvaldkonnas. Järelikult pidin ka mina ehituse alal kuidagi “käpa sisse” saama,” ütles Kaido Haagen naljatamisi. “Kui mina alustasin, oli arhitektuuri pildistajaid vähe ka, ilmselt sellepärast, et see valdkond polnud fotograafide silmis eriti glamuurne ega atraktiivne. Minu jaoks oli see aga huvitav.”
Haageni sõnul võib fotograafid laias laastus kaheks jagada: vaatlejad ja lavastajad. Tema ise on pigem vaatleja kui lavastaja. Ta ei loo oma maailmu ega suru neid teistele peale.
“Mina tõstan võib-olla lillepoti paremalt vasakule, aga üldiselt pildistan objekti ikka sellisena, nagu see on. Moefoto ja portreefoto on seevastu enamasti lavastatud,” ütles Kaido Haagen.
Umbes viis aastat tagasi ringles mööda Eestit tema unikaalne allveefotode näitus “Silmad vees”, mida eksponeeriti ujulabasseinides allpool vee piiri. Seda väljapanekut sai näha ka Kuremaa ujulas. Raudteejaamade näitus on Betti Alveri muuseumis avatud septembri lõpuni ning rändab siis edasi Kohilasse. Näituse on korraldanud Eesti Arhitektuurimuuseum ning seda toetas Eesti Kultuurkapital.
RIINA MÄGI
