Kuidas siis tõlgendada sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna soovi tõsta pensioniiga 70 eluaastani? Küllap nii, et noored, ärge unistagegi riigi pensionist, te peate olema tööpostil surmani.
Tervishoiuminister Jevgeni Ossinovski aga unustas päevapealt oma kaljukindla seisukoha, et krooniliselt alarahastatud tervishoid vajab lisaraha. Vastupidi, minister tuli välja hoopis sellega, et arstiabist andvat veel küllaga välja pigistada. Me saavat veel kokku hoida soodusravimite arvelt, arstijärjekordadega, piirata haiglate ületööd. Ka olevat mitu aastat tõstmata arsti visiiditasu ja haigla voodipäeva hind. Meenutan äsja avaldatud uuringute tulemust, kus Eesti on tervishoiu edetabelis üks kõige vähem raha panustavatest riikidest.
Mida siis tähendab sund töötada kuni 70 eluaastani? Ega muud kui 10-12 aastat väikese töötu abiraha peal näljapajukil olemist.
Muide, näiteks Poolas on käivitunud protsess pensioniea langetamise osas. Vähemalt selline eelnõu on praegu valitsuse poolt välja käidud.
Me ju võime rahustuseks rääkida, et inimeste eluiga tõuseb iga päevaga. Jah, aga palju vähem kui enamikus Euroopa riikides. Teiseks, meie inimesed on haiged. Ministrid vaikivad, et alates juba 2009. aastast ehk masu algusest on tervena elatud aastate arv meil oluliselt langenud. Naistel 2,1 ja meestel 1,9 aasta võrra. Kindlasti on üks määrav tegur siin, et inimesed ei pääse arsti juurde. 1 juuli seisuga ootas üle 180 000 patsiendi mingis arstiabi järjekorras. Aga kui palju on veel neid, kel pole õnnestunud end järjekorda pannagi, sest numbreid välja ei anta, kõik on täis. Aga polikliinikud on tühjad. Haigekassal pole raha.
Täna minnakse pensionile valdavalt mitu aastat varem, enne õige ea saabumist – keskmiselt 59aastaselt. Tänane 63 piirgi tundub paljudele kättesaamatu, sest inimesed on end mitme koha peal rabades poolsurnuks töötanud. Pole kaugel päev, mil seadusega kehtestatud pensioniiga tõuseb juba 65le. Aga 70 piiriga hirmutamine tundub tapjalik. Ja kas nooruke minister tõesti arvab, et inimene töötab raugaea lähenedes uhkelt täiskohaga politseinikuna, ehitajana või tuletõrjujana? Või kus on neid kergemaid kohti leida, eriti maal? Kes tahab haiget vanainimest tööle võtta? Isegi koristaja kohtadele on tung juba praegu. Kes hoiab siis vanaema asemel lapselapsi?
Kuhu küll on jäänud meie välispankade poolt sambapeibutuseks välja käidud vanaduspõlv palmide all? Ja ärgu peaminister Rõivas tehku imestunud nägu, et tema ei tea asjast midagi. Sama nägu tegi ka Andrus Ansip omal ajal, kui välismaised pangad ja statistikaamet olid järjekordseks pensiontõusuks juba eeltöö teinud.
Kas me ikka peame meist paremini elavasse Kreekasse panustama ja ülal pidama Euroopa erapankasid, et uusi laene välja anda?
Aga Estonian Airi, Tallinna Sadama, parvlaevahanke, Eesti Energia, Nordika jt. õhkupillutud sajad miljonid? Kas tõesti on vaja uut ja kallist ministeeriumide maja, kui endine oli päris korralik ja üldsegi mitte nii vana? Kas peame andma põgenikele paremat sotsiaalset kaitset kui oma rahvale ja majutama liitlassõdureid kallitesse hotellidesse?
Kas oleme ikkagi üldse tõsiselt arutanud miks lahkuvad noored pered ja sünnitavad välismaal, kui võiksid siin meie tervishoidu ja pensionisüsteemi püsti hoida? Peaminister Rõivase vastus on teada ‒ oh kui paljud on juba õnneotsingutelt tagasi pöördunud.
Me oleme kapseldunud oma valuvormis – oma aja ära elanud maksusüsteem on tabu, nuumame välismaiseid pensionifonde. Selle asemel, et majanduse arendamisele keskenduda nuputame, kuidas saaks kõige haavatumat rahvarühma edasi koorida? Muudkui tõstame tarbimismakse, trahve, riigilõive, muudkui kärbime ja jagame vaesust ümber. Ja klammerdume võimulpüsimisele.
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige
