Talvel tehtud presidendivalimiste ennustuses eksisin vaid ühes punktis: Rüütli fenomeni potentsiaalne kordaja ei ole Mart Helme.
Enam kui poole aasta eest kirjutasin siinsamas lehes presidendivalimistest ja ennustasin 2001. aasta kordumist.
“Nii näib, et kõigevtõenäolisem on 2001. aasta kordumine. /…/ Teises voorus võitis Arnold Rüütel ja peaminister Mart Laaril tuli näost punetades tõtata teda õnnitlema, higises käes kolm punast nelki. Mida iganes hiljem öeldi, sellist tulemust valitsuserakonnad küll ei oodanud.”
Nii on ka läinud – vaata, et enamgi, kui ma arvata oskasin.
Aga kõigepealt peab rääkima sellest, kuidas presidendivalimised on jaanuari lõpust möödunud kuude jooksul mõjutnud Eesti poliitilist maastikku. Huvitaval kombel on kahes suurimas ning kõrgeima toetusega erakonnas paralleelselt toimunud olulised muutused.
Keskerakonna Savisaare-vastane tiib alustas Mailis Repsi kandidaadikampaaniat selgelt üksnes erakonnasisese eesmärgiga ‒ kallutada erakonna enamust enda suunas, piirkond piirkonna järel. Volikogu hääletuse kaotamise järel on Savisaar nüüd juba omaenda loodud erakonnas pigem kaasareisija. Loomulikult on suurt rolli mänginud ka Keskerakonna juhi kõrvaldamine Tallinna linnapea ametist ning ehk veel enam, kriminaaluurimise kõrvalsaadusena, äralõikamine säästudest. Savisaar näib nüüd sõltuvat erakonnasiseste vastaste suvast, kuid nemad on tema kõige ohtlikuma vastukäigu eest – milleks oleks erakonna hülgamine – üha enam kaitstud Mailis Repsi tõusuga Eesti olulisimate poliitfiguuride hulka.
Veelgi tähtsam on, et kõva töö ja teesklematu sarmi najal on Reps lisaks Keskerakonna valitsuskõlblikkuse suunas nihutamisele üles ehitanud arvestatava võimaluse tegelikult saadagi valitud Eesti riigipeaks.
Reformierakonna liikumine on olnud täiesti teistsuguse suunaga.
Siim Kallas rikkus, erakonna tollase tagatoaga kooskõlastamata kandideerimisega kevadel, ära pikalt ja hoolega punutud plaani seada kandidaadina üles vormiliselt parteitu välisminister Marina Kaljurand. (Täiesti võimalik, et plaan polnud mitte Kaljurannast president teha, vaid ilusa ja positiivse kampaania najal valmistada ette Harju- ja Raplamaa suurvalimisringkonna uus magnet, kes võtaks Reformierakonnale ansiplikud mitukümmend tuhat häält.) Igal juhul osutus Kallase mõju erakonna juhatuses ja fraktsioonis nii suureks, et peaminister Taavi Rõivase võimetus tõenäoliselt eksisteerinud kokkulepet Keit Pentus-Rosimannusega ellu viia
käristas lõhki seni lahutamatuna tundunud noore tuumiku. Tagatuba endisel kujul ei ole enam.
Siim Kallas Reformierakonna presidendikandidaadina ei ole päris kindlasti Rõivase valik, kuid hiljemalt pärast 12:2 häältega tehtud juhatuse otsust pole peaministril olnud muud võimalust, kui täie jõuga tema edu nimel tegutseda ja igaks juhuks ka jumalat paluda. Paraku on Keit Pentus, Rain Rosimannus, Eerik-Niiles Kross ja Remo Holsmer peaaegu suutnud niigi tugeva avaliku toetusega Kaljuranna kuvandi kohapeal ringi pöörata ning esitada teda valimiskogu liikmetele kui erakondadevälist või lausa protestikandidaati.
Kuidas saab seda kõike arvestades väita, et minu talvel tehtud ennustus peab paika? Väga lihtsalt. Eksisin üksnes selles osas, kes on praegustel valimistel Arnold Rüütli rollis. See ei ole Mart Helme.
Rüütlit on tegemas Marina Kaljurand.
Kaljurannal on, sarnaselt 2001. aasta Rüütliga, vaieldamatult kõrge avalik toetus. Kuna tal ei ole paljudes olulistes küsimustes selgeid vaateid, siis ei seostu ta ka enda taga seisnud – või üldse mingisuguse – erakonnaga. Tuleb tuttav ette? Soe rahva isa (ema) imago: olemas. Eesti huvide nimel vapper sirge seljaga seismine Moskvas: olemas. Hõbedaselt särav soeng: olemas. Ebaõiglaselt poliitikas kõrvale lükatu märtrioreool? Olemas. Isegi oma Villu Reiljan, kes ootab, et struktuurides poleks enam kallutatust ‒ Pentus-Rosimannuse näol olemas!
Ehk siis peaminister Rõivasel võib vabalt nädala pärast tulla hetk, kus tuleb higisesse kätte võtta kolm lilleõit ja sarnaselt peaminister Mart Laarile 15 aastat varem minna õnnitlema isikut, kelle võit on tema kaotus.
ANVAR SAMOST
