Rahale pühendumine teeb hinge haigeks. Ka ühiskonnad, kus on eesmärgiks kassa täitmine, ei paku vaimutervet ühiskonnakorraldust.
Haigekassa tulubaasi kiirema kasvu ponnistustest rääkimine pole vaibunud, kui juba tuli ühe parlamendierakonna esinumber välja ettepanekuga tõsta pensioniiga 65lt aastalt 70le. Põhjendus peituvat tulukasvust kiiremini kasvavad väljamakstavad summad. Matemaatiliselt on poliitiku ettepanek õige, kuid elukorralduse seisukohalt vaadates kummaline.
Kui pensionite maksmiseks ei jätku raha, siis on ka teine võimalus ‒ langetada penisonimäärasid. Kumb oleks mõttekam, vajab selgitamist. Enne arutelude juurde asumist kärpigem aga eripensionite saajate arvu ja korrigeerigem kordadest kõrgemaid pensionimäärasid keskmisele lähemale. Kui tahame praktiseerida solidaarset pensionite maksmise põhimõtet, siis puudub kõrgematel pensionimääradel põhjendatus.
Teadvustada tuleks ka seda, et pensionile ei jääda alati rahasumma pärast, vaid ka seetõttu, et tervis on käest, või et (üle viiekümnestele) ei pakuta (erialast) tööd. Pensioniea tõstmisel ei tohiks unustada eestlaste tervelt elatud aastate statistilist numbrit.
Ma pole pensionealine, kuid olen kuuekordne vanaisa. Mõned aastad tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale ‒ jõudsin vanaisa staatusesse. Kaks tundumust korraga: rõõm lastelastest ja kurbus ühiskonnas “ebaoluliste” hulka kuulumise pärast. Ühiskonna eelistusi arvestades pole tegemist edutamisega vaid allakäiguga. Vanaisa staatus ühiskonnas pole hinnas ‒ raskusi on töökoha leidmisega, takistused lastelastele pühendumisel. Tegemist oleks nagu vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.
Pensionini on jäänud aastaid. Selleks ajaks on pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi nii palju ei vajagi. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tarmukust ega hellust vaja olevatki.
Olin selliseid tendentse ühiskonnas justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus võimaldab nüüd täita ka vanaisa rolli.
Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanemaikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted vajaksid aga korrastamist, on mõistetamatu. Kui pensionirahast tuleb puudu, siis tuleks pensioniea tõstmise asemel langetada pensionimäärasid.
Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.
Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui kohtleksime kõiki sotsiaalseid rühmi võrdselt. Ühiskonnakorraldus muutuks siis mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla … ehk vaid imetava ema kallistused.
EUGEN VEGES
