Tõdemuse, et harjumuse ahel on liiga nõrk, et seda tunda enne, kui ta on liiga tugev selleks, et teda purustada, on kirja pannud inglise kirjanik Samuel Johnson juba 18.sajandil.
See ahela tugevuse tekkimise reegel meenus, kuuldes meediast Haigekassa 33 miljonilisest ülekulust, milles nagu oleks süüdi üks mees. Jäi mulje, et vahetades välja asutuse juhi saab küsimuse päevakorrast maha. Nii on tavaks. Tõhus viis probleemide lahendamiseks on teha keegi ainuisikuliselt süüdlaseks. Stalinlik põhimõte – “pole inimest, pole probleemi”, märgime kellegi süüdlaseks, karistame/vahetame välja, ja probleem on lahendatud, päevakorrast maas.
Valdavalt tagajärgede likvideerimine
Kas Haigekassa ülekulu 33 miljonit on suur või väike raha? Kui jagada elanike arvuga, siis tuleb tervise lisakuluks ca 25 eurot hinge kohta. Polegi nagu palju. Seda enam, et Haigekassa rahastada on valdavalt tagajärgede likvideerimine, mille tekkes Haigekassal endal on olematu roll. Rahanumber, mis on kulunud tervisekahjude likvideerimisele ja leevendamisele, peegeldab tegelikku elu. Ja sellesse kulude arvesse pole läinud need juhud, kus inimene arsti juurde ei jõudnudki, enne sai eluvaim otsa.
Tervishädad, mida tuleb aidata parandada, tekivad teatavasti hoopis mujal ja muudel asjaoludel kui Haigekassas. Siin on pikaajalise mõjuga riigimeeste otsused, mis korraldavad inimeste eluviisi ja ka omavahelisi suhteid.
Võtame näiteks laste ülekaalulisuse, mille üle palju kurdetakse. See pole ju midagi muud, kui piisava kehalise koormuse ja söögiga saadud energia düsbalanss. Kuid vähene kehaline koormus lapsena annab hõredad luud, viletsa südame-veresoonkonna toimimise, edaspidi lisaks ka kõrgema riski teatud kasvajate tekkeks, seega varasemas eas ja suurema koormuse Haigekassa eelarvele. Mingi osa ülekaalulistest söövad üle, et kompenseerida puudujääki suhetes. Meenub vaade Portos konveretsil olles vaade hotelliaknast jalgpalliväljakule, mis oli varavalgest pimedani kogu aeg mängijatega kaetud, ka siis, kui vihma sadas. Või hiljuti sõites läbi Austraalia, oli pildis iga kooli juures staadion, mis oli samuti lapsi täis. Lisaks staadionid-ujulad-mänguväljakud täiskasvanutele. Sõudeklubide rivi Melbourni südalinnas ja jõgi täis paate, kus sõudmist harjutasid koolilapsed. Nimelt on sõudmine seal õppekava osa. Meenuvad meil kehalise kasvatuse tundide vähendamine ja lisamaks tööandjale töötaja sportimise eest tasumisel.
Võimalus elada tervena kauem
Riigid, kus on mõistetud, et ainult tervisehädade ennetamine annab võimaluse kulude vähendamiseks tervishoius, on juurutanud toimiva töötervishoiu süsteemi. Näide. Austraalias Victoria osariigis leidis paar nädalat tagasi aset fataalne tööõnnetus 65-aastase kraanajuhiga. Eelmine surmalõppega tööõnnetus selles üle nelja miljoni elanikuga piirkonnas oli aset leidnud 2012.aastal. Nüüd juhtuna andis palju kõneainet, et leida põhjus ja ennetada sarnase õnnetuse kordumist tulevikus.
Või siis naabrid soomlased, kellede juures ei ole töötervishoid mitte pro forma teatud aja tagant tervisekontroll, vaid igapäevane vajaduspõhine toimimine tööealise tervise hoidmisel. Sellega antakse võimalus elada kauem tervena ehk kokkuvõttes vähendada koormust tervishoiule. On ju kõige kulu-tulusam, kui inimene läheb enne pensionile, kui ta tervis üles ütleb. Meie tervisestatistika näitab, et kui lähtuda sellest teadmisest, tuleks inimesed pensionile lubada juba varastes 50-ndates. Mehed seejuures varem kui naised.
Vaja on tervet talupojamõistust
Kuivõrd otsustused on teistpidised olnud ja on, siis (kopeerides nende riikide otsuseid, kus tervena elatud eluaastaid on inimestele antud oluliselt rohkem kui meil), ongi tagajärgede likvideerimise kulud kõrged. Selles saab Haigekassat süüdistada vaid pimekurt. See on ahel, mis on ehitatud pika aja jooksul erinevate otsustajate poolt.
Eesti inimeste tervisenäitajate oluliseks paranemiseks on vajalik sisuliste, tervisehäirete põhjusi mõjutavate, muutuste tegemine. Paraku on selle põhjuslikkuse nägemine, mis toimumata jääb, ehk haigestumise olemata olemine, suurem intellektuaalne pingutus. Võiks öelda, et vajalik on terve talupojamõistus, mis oskab vaadata põlvkondi ette, mitte ei lähtu hetke emotsioonist, et pärast meid tulgu või veeuputus. Ning need otsused peavad olema inimestele arusaadvad ja meie igapäevast elukoormat toetavad. Paraku on meie inimeste kõige enam tervist rikkuv tegur vaesus. Koonerdamisega vaesusest ei pääse. Pidev püksirihma pingutamine tekitab kindlalt tervishäire, olgu siis kehalise või vaimse või mõlemad korraga. Kokkuvõttes suurendab koonerdamine vaesust veelgi ning annab lisaks alaväärsustunde, mis omakorda suurendab vaid tervishädade tekke riski ning kulusid süsteemile. Või hoopis kadu ehk ahel puruneb siiski?
MARI JÄRVELAID, meditsiiniteaduste doktor
