Hoolimine ja osavõtlikkus aitavad kodunt kaugele tulnud järje peale

Maakonna aasta kutsehariduse õpetajaks tunnistatud Merle Haossar Luua metsanduskoolist rääkis, et hoolimine ja osavõtlikkus aitavad pärast põhikooli lõpetamist kodunt kaugele tulnud õpilased järje peale.


Haossar oli tunnustusest siiralt üllatunud. “Minu jaoks oli see nii ootamatu,” tunnistas ta. Luua metsanduskoolis töötab naine viiendat aastat. Ta on kõigi päevaste õppekursuste juhendaja ehk tegeleb kõikide õpilastega, kes valinud päevase õppevormi. “Nii nendega, kes tulevad pärast põhikooli kui nendega, kes jõuavad meie juurde pärast gümnaasiumi lõpetamist,” märkis ta.

Kõik on uus septembrikuus

Haossare sõnul on põhiprobleemiks harjumine kooli eluga. “Siin on teistmoodi kui põhikoolis, meil on õpetamine teistmoodi, puudub tunniplaan terveks poolaastaks. Meie tunniplaan on ette teada kaheks nädalaks. Tunnid vahelduvad, vahepeal on praktika, ükski nädal ei sarnane teisele.”

Põhikoolist tulnud õpilane peab iseseisvalt hakkama saama, tal ei ole kõrval vanemaid ega kodu toetust, toakaaslane on võõras, õpetajad on võõrad. “Ta on piltlikult öeldes tundmatus kohas vette visatud. Teda peabki jälgima ja vaatama, kuidas ta toime tuleb, kas sõbruneb või hakkab eemale hoidma. Kuidas ta tundides käib, kas eriala hakkab meeldima,” teadis Haossar.

Ka kõik hooned on uuele õppurile võõrad. “Me tutvustame küll kõike, kuid eks algul läheb ikka veidi segamini. Minu kogemus ütleb, et ühe korra rääkimisega ei saa midagi selgeks, tuleb korrata päevast päeva. Kõige üllatavama on, et õpilastel läheb vähemalt paar kuud aega, et harjuda uue kooli korraga,” lisas naine.

Esimene kuu on raske nii õpilastele kui ka õpetajale. “Ega nad mind algul ka ei tunnista ega võta omaks. Kui nad näevad, et asjad hakkavad lahenema ja elu saab järje peale, siis on kõik hästi.”

Vanemate kursuste õpilased tulid Merle Haossarele appi ja näitasid noorematele hooneid, rääkisid õppimise ja vaba aja veetmise võimalustest.

Luua Metsanduskoolis on head sportimisvõimalused, aga õpilane ei tohi end jõusaali ja spordisaali unustada ja kooli unarusse jätta.

Töö kõrvalt õppine käib üle jõu

Merle Haossare sõnul on gümnaasiumist tulnud õpilastega veidi lihtsam, kuid neid tuleb toetada, et nad õppimist tõsiselt võtaksid. “Väga paljud tahaksid koolis käia töö kõrvalt. See ei ole siin tegelikult võimalik. Peab leidma võimalusi õpilasi majanduslikult toetada,” tunnistas ta.

Keskkoolist tulnud poisid arvavad, et nad on täisealised ja neile on kõik lubatud. Aga ei ole nii. “Meil ei tohi tarbida alkoholi, see on karistatav. Harjumine võtab aega, jõuludeni on esmakursuslastega koguaeg tõsiselt tegemist. Elad nagu püssirohutünni otsas. Kes jääb, see jääb, edasi läheb lihtsamaks,” tõdes naine.

Kutseõppeasutuses on väga palju praktikat. “Meil oli esimesel päeval kohe praktikaseminar, kuhu kaasasime ka esmaskursuslased, nii kuuldi vanemate kursuste õpilaste tegemisi ja praktikatel käimise kogemusi nii Eestis kui välisriikides. Praktikaseminaril olid nii maastiku kui metsanduse õpilased koos. Noorematel tekkis kohe ettekujutus, kuidas asjad tegelikult käivad. Näiteks rääkisid vanemate kursuste masinaõppe noormehed, et praktika ajal elasid nad soojakus, sest masinad töötavad metsas kolmes vahetuses, teisiti oleks väga raske õppetööd korraldada.”

Väga paljudele, eriti metsamasinate eriala õpilastele, tundub esialgu ülekohtune, et on nii palju metsanduse aineid. Ka masinamehed peavad puid tundma õppima. “Oleme püüdnud neile selgitada, et kui ettevõtja käseb teil näiteks kõik männid või ka kõik saared välja võtta, siis puuliike tundmata pole võimalik seda tööd teha. Peab tundma ka võrseid, igal aastaajal tuleb oma tööga hakkama saada. Hiljem saavad õpilased muidugi aru, miks seda kõike vaja on,” märkis Haossar.

Metsatöö pole füüsiliselt kerge, samuti maastikuehitus. “Need võiksid tegelikult olla poiste erialad.”

Kooli lõpus tuleb kutseeksam

Pärast keskkooli lõpetamist õpivad noormehed enamasti harvesterijuhiks, tänavu sügisel näiteks keskhariduse baasil metsanduse õpperühma ei avatudki. Kaugõppe rühmad on täis, kuid päevaõppesse pärast gümnaasiumi metsandust õppima ei tuldud. Osa noormehi läheb kohe aega teenima, nad tulevad õppima alles pärast armeeteenistust. Mõni käib veel ka Austraalias ära ja alles siis tuleb eriala omandama. Mida kaugemale jääb edasiõppimine kooli lõpetamisest, seda raskem on uuesti järje peale saada. Palju asju on ka lihtsalt ära unustatud.”

Merle Haossar ütles et majanduslik kindlustatus on õpilaste jaoks väga tähtis. “Me võime küll rääkida, et noored sõidavad autodega ringi ja neil pole suuri muresid, kuid tegelikult see päris nii ei ole. Väga raske on kuulda, kui öeldakse, et vanemad tegelikult ei teagi, kus ma olen ja see ei huvita neid üldse. Noored vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Muidugi on vanemaid, kes tunnevad huvi ja töötavad kaasa,” ütles Haossar.

Kõige kurvem on tema sõnul see, kui noorel inimesel pole pere tuge. “Kool tuleb alati vastu ja aitab ning toetab nii palju kui võimalik. Kellel on eesmärgid paigas ning õpihimu suur, nendele on võimalik lahendusi leida. Tähtsaim on tahe õppida ja ennast tõestada.”

Samast koolist lausa mitu eriala

Nädalavahetuseti käib enamik õpilasi kodus, neid, kes ei käi, on väga vähe. Osadel õpilastel on väga pikk maa koju minna ja iga nädalavahetus nad sõita ei jõua. Nädalavahetuseti on sügisel ja talvel Luual saelaagrid, palju õpilasi osaleb seal meelsasti, sest nii saadakse kogemusi.

Päevaõppes õpib praegu ligi 160 noort. “Eelmise aastaga võrreldes oli sisseastujaid vähem. Suur konkurss on masinaõppesse, põhikooli baasil oli konkurss tihe, mitu õpilase ühele kohale. Kes on masinaõppest välja jäänud, lähevad metsandusse. Nad õpivad  metsanduse selgeks ja saavad korraliku erialase ettevalmistuse. Pärast metsanduse eriala lõpetamist on võimalik kahe aastaga masinad selgeks saada. Siis on ka parem praktikale pääseda, sest täisealisele on lihtsam praktikakohta leida. Põhikooli baasil masinaõppesse võetud noor saab algul praktikal olla vaid koolimetskonnas, sest ta on alaealine. Parem ongi kui nad õpivad metsanduse alused korralikult selgeks. Siis on n-ö põhi all,” märkis Haossar.

Kogemused tulevad, õpilastele tulebki anda aega, esimesel aastal elavad nad alles sisse. “Gümnaasiumi lõpetanud noored on tulnud eriala õppima, nad õpivad teadlikumalt ning teavad, mida nad tahavad.”

Gümnaasiumi lõpetanud noortele tuleb Merle Haossarel põhjalikult õppekorraldust tutvustada, kooli kodukorda ja reegleid.

Merle Haossar oli enne Luua metsanduskooli tööle asumist 11 aastat Maarja koolis huvijuht ja sealse õpilaskodu koordinaator, majandusõpetaja.“Koole ei ole võimalik üldse võrrelda,” tunnistas naine. Maarja kool on põhikool ja seal õpilased 7-15 aastased, Luual 15- 26+…. Maarjas olid vaja teha väga erinevaid töid. Luual on kõik konkreetne ja stabiilsem. Siin on nii palju töötajaid, et kõik asjad lahenevad, ei pea muretsema, kes seda või teist teeb. Mõlemal koolil on oma plussid ja võlud. Maarja koolis oli tore ja hea ning mul on väga hea meel et neil läheb hästi.”

Merle Haossare elukäik

*Sündinud 1959. aasta 30.aprillil Tartu linnas

*Lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia 1980-1985

*Lääne-Viru kutsekõrgkool 2003-2005

*Maarja koolis huvijuht ja õpilaskodu koordinaator 2000-2011

*Alates 2011. aastast tööl Luua metsanduskoolis

*Kolmandat aastat päevaste õppekursuste juhendaja

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus